Küllike Hein

Minu teekond jõudmaks pereteraapiani on olnud käänuline. Ülikoolis olen õppinud keskkonnatehnoloogiat ja majandust ning lisakutsena olen omandanud mitme eriala treeneri paberid, kuid kõige südamelähedasem on neist mulle lastejooga. Tööalaselt olen ennast proovile pannud erasektoris ja avalikus sektoris ning viimati toimetasin peaaegu 15 aastat kolmandas sektoris juhtides üht tublit heategevusorganisatsiooni. Just see viimane töökogemus viis mind väga tihti kokku rasketes olukordades peredega, kus pere või vähemalt ühe vanema fookus oli haigel lapsel, kuid taustal leidus alati veel palju muid nö pereprobleeme (nt alkohol, suitsiidikatsed, lahutused jpm). See viis mind omakorda tihtipeale tõdemuseni, et heategevusorganisatsiooni poolt saame aidata ainult jäämäe tippu, aga enamus muresid oli ju seal „vee all“ ning hakkasin järjest enam tundma rahulolematust oma töö suhtes. Ka isikliku elu arengud – laste saamine, paarisuhte hoidmine, laste kasvatamine jne – toetasid teekonda pereteraapiani. Tänaseks ei ole ma kordagi kahetsenud, et selle ütlemata põneva ja teinekord ka raske teekonna ette võtsin. Olen saanud teada ja taibanud äärmiselt palju ning rakendan oma teadmisi suhete kohta järgemööda ka oma pereellu ning aitan rõõmuga avastada ka teistel oma perekondi tuues nähtavale kinnistunud suhtemustreid, andes uut vaatenurka probleemidele jne. Praktiseerin Tartus (Lembitu 1E ja Riia 15B) ja Võrus (Lembitu 2A).