Vägikaikavedu teismelisega

Kes ütleks, millal on õige teismelisele järele anda, millal aga vedada vägikaigast ja jääda endale kindlaks? Sõna saavad ema, laps ja psühholoog.

Õpin… ei õpi

Eriku ema ja Erik (13) võiksid päris head sõbrad olla, kui ei tuleks maid jagada õppimise pärast.

Erik käib väikses koolis ja kõik, mis päeval juhtub – halvad hinded või tunnist jalgalaskmine – on emal kohe teada. Tunnis teeb poiss täpselt nii palju kui vaja ja ei kriipsugi rohkem. Näiteks vaatab, et kaks veerandit järjest on kolmed ja kui vahele tulebki kaks, on aasta hindeks ikkagi kolm.

Ema: miks ta ei püüa rohkem!

Ma ei saa aru, mis toimub. Erik ütleb kodus, et õpib, aga tegelikult ei tee ta kodutöid ega tööta ka tunnis kaasa. Õpetaja kurdab, et kui tunni ajal Eriku pingi juurde minna, on ta sirgeldanud vihikusse suvalise arvude jada. Või kirjutab kirjandis “Mida teete vabal ajal”: “Ehitasin sõpradega urka ja käin seal viina joomas.” Armas aeg, ma ju teaksin, kui ta jooks. Ise ütleb, et tegi nalja. Sõbrad kutsuvadki teda killumeheks.

Ütlen Erikule, et veerandilõpp läheneb… “Tean, tean, haridus on väga tähtis,” ütleb ta veel enne, kui ma jõuan lause lõpetada. Kord kuulsin, et üks nende kooli õpetaja sööb rahusteid. Mõtlesin, et appi, ilmselt minu lapse pärast.
Vahel tundub mulle, et tal lihtsalt pole jõudu pingutada, kool aga tahab, et ta oleks kõiges tubli. Me pole ju pere, kus laps on hooletusse jäetud, aga ometi… Püüan isegi temaga koos õppida, aga kui ma veidi häält tõstan, ütleb ta: ära närva!

Soovin, et Erik pisut rohkem püüaks. Selliste hinnetega ei pääse ta kuhugi. Mis temast niimoodi saab?

Erik: ema põeb ilmaaegu

Ema räägib muudkui õppimisest, aga mulle meeldivad hoopis mäesuusatamine ja jalgpall. Algklassides sain luuletuste lugemise eest ka auhindu – noh, mõned olid päris lahedad. Ega ma neid ise otsinud. Kui vaja, küsisin ema käest. Tahtsin, et ema otsiks sõbrale ka, aga ta hakkas lärmama. Tõsi, kell oli pool kümme õhtul.

Vahel teen suitsu ka. Aga ema saab aru ja teatab: hinga! Siis ma ütlen, et hinga ise. Ema vastab, et tema võib, sest tal on minu pärast närvid läbi.

Ma saan aru, et õppimine on tähtis, aga mina tahaksin hoopis bussi- või taksojuhiks hakata. Nutsu oleks vaja! On mage, kui sul pole firmakaid ja teistel on. Või lumelauda.

Autoga sõita ma juba oskan. Kord proovisin ema autoga sõpru sõidutada. Aga kumm läks katki ja ehkki me panime tagavarakummi asemele, sai ema ikka aru.

Ega ma põhimõtteliselt taha ema kurvastada. Õpiksin küll, kui tunnis huvitav oleks. Aga vahel on nii tobe õpetaja, läheb mõne tühise killu pärast närvi.

Kui pittuminekuks taskuraha vaja, pakun, et võin puid tuua. Kutsun sõbrad appi ja ilma suurema jamata on puud mitmeks nädalaks olemas. Ema on siis hästi lahe, pakub teed ja kooki, ja kõik on rõõmsad.

Ema põeb ilmaaegu.

Psühholoog Kiira Järv: mida ühelt poisilt veel tahta!

Teismelisi tuleb päris palju kuulata, et mõista, mis lahti on. Kui ta sellise kirjandi kirjutab ja vihikusse sirgeldab, tahab ta ehk tähelepanu tõmmata. Või on tal hoopis depressioon?

Poisid ei tee tavaliselt mõttetuid pingutusi – milleks paremad hinded, kui kolmega veab välja. Eriku lugu meenutab mu oma teismelist, kes elas samuti väga ökonoomselt ja õppis just nii palju kui hädavajalik. Praegu on ta ülikoolis.

Selles eas võetaksegi elu hästi praktiliselt ja leitakse, et raha on tähtis. Ema võiks pigem rääkida, millised on bussijuhi ameti eelised ja et ka taksojuhil on tore töö. Laps peaks tundma, et on vastuvõetav ka oma praeguste plaanidega. Kui peres väärtustatakse haridust, jõuab laps varem või hiljem selleni.

Sageli on emadel väikses kohas kolleegide ja naabrite kommentaare raske taluda. Selle asemel, et vastata – nii juhtub paljude lastega -, maandavad emad oma ärevust lapse peal. Kui vanemad maha rahunevad, lahenevad asjad iseenesest.

Kui Erik tahab, et teda paremini mõistetaks, võiks ta valida sobiva aja ja öelda emale, et tule, räägime. Ja võtta ette asjad, mis on talle tähtsad.

13 on iga, kus on eriti oluline, et vanemad mõistaksid last, oleksid aga samas nõudlikud. Ei lepiks reeglite rikkumisega, kuid ei närveeriks ega loeks moraali. Miskipärast pole selles loos kuulda midagi Eriku isast.

Ilmselt aitaks Erikut, kui vanemad teda rohkem tunnustaksid. See on ju ometi tore, kui üks 13aastane teab oma sihte, tahab olla kõva kutt, ei taha ema kurvastada ja tal on sõpru, kes teda aitavad. Mida ühelt poisilt veel tahta!

Lubadustega pahuksis

Ema ja Triin (11) olid kutsutud kevadpiknikule. Mõlemat ootasid ees sõbrannad ja mõnus õhtupoolik lõkke ääres. Lepiti kokku, et ema võtab Triinu kaasa vaid siis, kui koolitükid õpitud. Kui ema koju jõudis, oli tüdrukul kõik tegemata.

Halvad hinded Triinu ei kimbuta, aga lubadus on lubadus. Muidu pigem järeleandlik ema otsustas, et nii see enam kesta ei või, ja ütles kindalt: kuna kokkulepe on täitmata, kaasa ei saa! Triin jäi ohjeldamatult nuttes koju, ema aga läks piknikule, endal süda valutamas.

Ema: põdesin tohutult

Lapse nutt läks mulle hinge. Olin segaduses, mõtlesin, et oleks võinud Triinu kaasa võtta, õppida polnud palju. Ta oleks selle kas või hommikul ära teinud. Aga ma lihtsalt tundsin, et piir on käes. Kui kogu aeg järele anda, harjubki ta kokkuleppeid murdma.

Ise ma muidugi põdesin tohutult – ma ju armastan oma last väga. Pealegi on piknik meie kandi igakevadine suursündmus.

Ja kui aus olla, eks ole minagi lubadusi murdnud. Triin sai sünnipäevaks 400 krooni, ostsin talle 170 krooni eest tantsulaagrisse maiustusi kaasa, ülejäänu lihtsalt sulas käes. Raha on siiani tagasi andmata. Meil on kokkulepe, et järgmiseks sünnipäevaks saab ta suurema summa koos võlaga.

Mida ma Triinult ootasin? Kõigepealt seda, et ta oleks oma kodutöö ära teinud. Või põhjendanud, miks nii läks. Tema aga hakkas vihaselt nutma. Ja mina kiirustasin teistega kaasa.

Triin: ema ei küsinud põhjustki!

Alguses ei taha Triinule lugu kuidagi meenuda. Pärast mõningast vaikimist ütleb ta: oli vist jah nii, nagu ema rääkis.

Olin tookord ema peale väga vihane. Või noh, kui aus olla, siis enda peale ka. Ma ju oleksin nagunii õppinud. Ennegi on juhtunud, et kui õhtul ei jõua, teen hommikul või vahetunnis. Mul on hea pea. Pealegi unustab ema ära, et olen juba päris suur. Mind ei pea kogu aeg kontrollima. Tol hetkel ema vist otsustas, et nüüd tuleb hakata mind kasvatama.

Tegelikult oli asi selles, et mu sõbrannal oli kodus vanematega jama. Ta küsis, kas võib minu poole tulla ja pisut musa kuulata, et tuju paremaks läheks. Kuidas ma oleksin öelnud, et kuule, ma pean hoopis õppima?

Ka ema on kokkuleppeid murdnud. Lubas, et ostab mulle ühe oma sõbra käest süntesaatori, aga pärast selgus, et too ei tahtnudki anda. Ehkki ema otseselt süüdi polnud, olin ikkagi kurb ja pettunud – miks ta siis lubas!

Mida ma oleksin emalt oodanud? Ta isegi ei küsinud, miks mul õppimata jäi. Raius muudkui, et lubasid, aga ei teinud.

Psühholoog Kiira Järv: teismelised ongi keevalised

Tormiline käitumine või konfliktsus on seotud teismelise keha arenemise ja sisemise tasakaalutusega. Ent vanematel on raske taluda lapse nuttu või karjumist. Ka vaikimine ja pikk mossitamine tekitavad süütundeid.

Teisalt, kui me pole oma nõudmistes järjekindlad, õpivad lapsed seda ära kasutama ja arvavad, et ei peagi iga kord lubadusi täitma.
Nagu igas konfliktis, tuleb siingi:

• ära kuulata teine pool – ju oli lapsel oma põhjus, miks ta nii käitus;
• arutada, mida mõlemad teha saaksid, et arusaamatused ei korduks.

Kahjuks ei jäänud Triinul ja emal selgitusteks aega ning eks vihasena ongi seda raske teha. Kui tunded jahtunud, tuleks asi siiski üles võtta.

Triinu keevaline käitumine tegi ema abituks, ent ta võiks kas või tagantjärele tütrele öelda: “Sinu kokkuleppe rikkumine pani mind nii käituma. Ma elasin seda ise ka üle ja mul oli piinlik, ent ma ei saanud teisiti teha. Ma tahaksin nüüd kuulda, miks tookord nii juhtus?”

Triin omakorda võiks seoses süntesaatori looga emale öelda, et elas seda raskelt üle. Ema ei pruugi ju teada, kuidas see tütrele mõjus.

Mõneti on loomulik seegi, et lubadusi aeg-ajalt murtakse. Pole mõtet nõuda lapselt seda, mida isegi täiskasvanu alati täita ei suuda.

Teismelised võivadki vahel sõimata ja öelda, et lähevad ära või ei armasta sind. See pole aga tõsi. Tegelikult vajavad lapsed kindlustunnet, et vanemad hoolivad neist ka siis, kui nad on halvasti käitunud. Teismeiga läheb mööda, ehkki vahel on seda raske taluda.