Kairiti lugu

Herz on öelnud, et keegi ei tea täpselt, millal keegi sureb või kui, siis ehk surev inimene ise. Minu elus on ema surm olnud emotsionaalselt kõige valusam kogemus. Ta ei rääkinud meile oma halvenevast enesetundest ega võimalikust haigusest. Meie jaoks oli toimunu nii ootamatu, et olime totaalses segaduses, vapustatud. Boweni terminit kasutades oli pere tasakaalust väljas. Ema oli oma surmahetkel vaid 57aastane – liiga noor, et surra. Teeb valu, et mul ei olnud võimalik temaga hüvasti jätta.

Ema kutsus meid kevadpühadeks koju. Kohal olid minu kaks õde oma lastega, kuid mina ei saanud minna, sest olin neljakuuse Morganiga haiglas. Ema oli jõudnud just valmis teha lõunasöögi perele, kui tal hakkas halb ja ta läks oma tuppa. Seal ta surigi insulti, olles üksi, kuigi pere oli kodus. Mind lohutab Verena Kasti (1982) arvamus, et kodakondsed ei tohiks surijat tema viimsetel eluhetkedel häirida oma endameelehärmi ja hirmudega. Meie ilmselt oleksime püüdnud oma ahastuses teda päästaja elustada, kuigi tõenäoliselt oli tema aeg käes.

Kas ema võis aimata, et tema elu lõpp on saabumas? Tagantjärele mõeldes võib küll tõdeda, et oli märke, mis võisid täheldada tema tervise halvenemist, aga meile ta sellest ei rääkinud ja ema sõbranna võis vaid aimata, et emal on suur mure. Kord neil külas olles oli ta ema varahommikul köögis üksinda nutmas näinud.

Boweni järgi oli ema selle teema blokeerinud, ta oli “suletud” suhtesüsteemis, kus vältis talle tundlikku teemat. Ta oli end lukustanud omaenese mõtetesse, mida ta ei tahtnud teistega jagada. Herz ütleb, et kaasa surm võib olla elusündmustes suurim stress. Emal ja isal oli põgusalt juttu matustest olnud, aga isa ei osanud aimatagi, et olukord on nii tõsine. Nii ei suutnud isa algul tema surmaga kohaneda. Ta tunnetas ema kohalolekut nii päeval kui ka öösel, rääkis temaga juttu ja väitis end olevat kuulnud ema vastuseid. Isa sõnul ta korraldas ema matused koos temaga, sest ema olevat talle juhiseid andnud.

Herz on öelnud, et paljud inimesed surevad emotsionaalses üksinduses, isoleeritud neist, kes on nende elus tähtsat rolli mänginud.

Mina blokeerisin pärast ema surma leinaprotsessi ja keskendusin täielikult oma väikesele pojale, mõeldes iga kord: “Üks päev korraga”. Nüüd Bowenit lugedes, tekib küsimus, kas mu poeg pidigi haigeks jääma? Tema seletamatu haigus, 4 operatsiooni – see õudus vältas aasta aega. Siis see järelikult pidigi nii minema, sest mina ei olnud valmis tunnistama ema surmast tingitud valu ega tegelema tema leinamisega. Kui sõbrad ja tuttavad küsisid, kuidas isal pärast abikaasa kaotust läheb, mõtlesin, miks keegi ei küsi, kuidas minul pärast ema surma läheb.

Ema surmaga kaasnes minu päritoluperes tõeline shokilaine. Pere läks tasakaalust välja, kuid siiski mitte pikaks ajaks. Isal oli väga raske kohaneda eluga ilma abikaasata. Ta jäi päeva pealt pensionile. Isa käis aasta jooksul iga päev ema haual küünlaid süütamas. Saan öelda, et isa oskas leinata. Kasti (1982) sõnul tähendab korda läinud lein seda, et leinaja muutub, saab läbi selle kogemuse küpsemaks ja läheb eluga edasi. Leina kaudu jäetakse jumalaga ja pannakse punkt kooselule. Tänaseks on isal uus suhe. Igal ema surmaaastapäeval ja sünniaastapäeva päeval oleme koos isa juures, need rituaalid aitavad olla koos lähedastega meie ühises leinas.

Bowen soovitab inimese surmale järgnevad toimingud kodus korraldada. Minu ema pesti ja riietati kodus ning ka tema ärasaatmine toimus tema kodus.

Herzi sõnul pere tavaliselt surma puhul psühholoogilist abi ei otsi. Selle järele tuntakse vajadust alles siis, kui ilmnevad düsfunktsioon ja probleem. Perekond ei oska alati näha seost surma ja tekkivate probleemide vahel ning leinast hoidumine võib viia psüühilise kokkuvarisemiseni (Kast, 1982).

Vahetult pärast ema surma rääkisin tihti temast oma lähedastega ja sõpradega ning see ei tekitanud minus ärevust ega pingeid. Muus situatsioonis oli ema surmast rääkimine raske veel aastaid hiljem. Pereteraapias genogrammi esitamiseks tehtava eeltöö käigus alustasin hilinenud leinatööga. Kiira soovitusel pöördusin terapeudi poole, kes on aidanud mul samm haaval liikuda arusaamisele, et ema oli selline nagu oskas, andes endast parima.