Psühholoogi hariduse sain Tartu Ülikoolis 1973. aastal. Kliiniline psühholoogia oli siis minu huvi ja kliinilise psühholoogina olen psühhiaatriahaiglas töötanud siiani. Viimased 15 aastat küll ainult osalise koormusega, sest Eesti taasiseseisvumine tõi palju võimalusi õppida uusi asju.

90-ndad aastad olidki tõsise õppimise aeg. Parim, millega tol ajal kokku puutusin ning mis on minu peamine töö- ja pädevusvaldkond praeguseks, on perede nõustamine ja pereteraapia. Alates koolituse lõppemisest 1992 olen pidevalt töötanud peredega ja mõned aastad hiljem alustasin ka pereterapeutide koolitajana.

Südamelähedane on ka lapsevanemate koolitamine ning enesearengu- ja teraapiagruppide juhendamine. Kõike seda tehes tunnen, et saan jõudumööda aidata inimestel kujundada rahuldustpakkuvamat ja õnnelikumat elu ning nende perede lastele turvalisemat ja toetavamat kasvukeskkonda.

Lisaks erialasele väljaõppele on isiklik elu samuti mitmesuguseid õppetunde korraldanud ja väljakutseid esitanud. Noorusearmastus ja abielu, laste sünd, elu koos ämma ja äiaga, pere- ja tööelu ühitamine, lahkuminek ja lahutus pärast rohkem kui paarikümneaastast abielu, ema olemine täiskasvanud lastele, uus paarisuhe küpse täiskasvanuna, “minu” ja “sinu” suured lapsed, ämma ja vanaema roll. Kõik need eluteel saadud kogemused on toeks ja aitavad paremini mõista ning aidata inimesi, kes oma muredega minu poole pöörduvad.