Psühholoog, pereterapeut, koolitaja.
Peale gümnaasiumi lõpetamist õppisin paar aastat eripedagoogikat ja seejärel asusin õppima psühholoogiat, sest soovisin saada täiskasvanutega töötavaks kliiniliseks psühholoogiks. Õpingute kõrvalt avanes võimalus asuda tööle Tartu psühhiaatriakliinikusse, kus ma töötasin kokku kuus aastat. Töötades sai mulle õige pea selgeks lapsepõlve olulisus ja mõju täiskasvanueale. Paljud probleemid ja raskused saavad alguse just kõige varasematest aastatest ning nende ületamine täiskasvanuna on tihti tunduvalt raskem. Nii valisin kõrvalerialaks lastepsühholoogia ja 2002. a. lõpetasin Tartu Ülikoolis koolipsühholoogia magistriõppe. Alates 2000.a. olen töötanud koolipsühholoogina ja 2008.aastast perekonnapsühhoterapeudina. Laste ja noortega töötades pean oluliseks terve perekonna kaasamist. Nii mõnigi lapse mure saab kiirelt lahendatud, kui lapsevanemad appi tulevad.
Lapsevanemaks olemine on minu meelest üks keerulisemaid ja vastutust nõudvamaid ameteid. Nii nagu ei ole olemas halbu lapsi, ei ole olemas ka halbu või läbikukkunud vanemaid ning oma lastele soovitakse alati kõige paremat. Paraku võib tihti jääda puudu oskustest ja teadmistest. Seetõttu tuleb ka lapsevanemaks olemist õppida. Olen nii isiklike suhete kui ka oma töö jaoks väga palju abi ja teadmisi saanud Gordoni perekoolist, kus lapsevanemad saavad kokku korra nädalas 8 nädala jooksul. Selle pika aja kestel õpitakse märkama enda ja teiste vajadusi, aktiivselt kuulama ning tõhusalt kehtestama. Minu jaoks üks tähtsamaid oskusi, mida ma perekoolist saanud olen, on oma “tassi täitmine” ehk enda vajaduste eest hoolitsemine, mis mul varem just kõige paremini ei õnnestunud. Olen ka lapsevanematega töötades kogenud seda, et sageli on just vanema tühi tass see, mis kodus probleemid teravaks teeb. Alates 2004.aastast olen Gordoni perekooli sertifitseeritud koolitaja ning juhendan lapsevanemate gruppe ikka suure rõõmu ning huviga. Tore on näha, kuidas lapsevanemad perekoolis õpitud suhtlemisoskuste abil suhetest rohkem rõõmu tundma hakkavad. Tean, et seeläbi oskavad vanemad oma tasse täis hoida ning lapsi ja teisi lähedasi tõhusalt kuulates toetada.
Perekooli oskuseid kasutan igapäevaselt oma kalli ja toetava abikaasa Mareki ja 3 koolieelikust pojaga. Isiklikes suhetes pean oluliseks oma vajadustest rääkimist. Ei saa loota, et teised teavad, mida ma soovin, kui ma sellest selgelt ei räägi. Olen elult õppinud ka seda, et rasketel aegadel tuleb osata abi küsida ja mitte karta, et see on nõrkuse märk. Üksi oma probleemide sees olles ongi väga raske otsustada – vaja on rääkida kellegagi, kes on neutraalsem ja aitab tugevate emotsioonide vahelt näha mõistlikke otsuseid. Pean enese arendamist nii teadmiste kogumise, psühhoteraapia või tööalase supervisooni abil üheks edasiviivaks jõuks. Väga palju olen õppinud enda kohta psühhodraamast, mis on minu jaoks üks toredamaid viise ennast tundma õppida. Kuid lisaks kõigile nendele tõsistele tegevustele meeldib mulle perega looduses käia, raamatuid lugeda, ujuda ja kinos ning teatris käia. Muidugi on päris suur katsumus töö kui ka pereelu vahel tasakaalu leidmine ning veelgi keerulisem sinna juurde endale puhkusehetkede leidmine. Kuid elu ongi üks suur väljakutse ja pidev õppimine.