Varjatud võitlused

Kui ema lubab ja isa keelab – on see siis erimeel kasvatusküsimustes või peaks tegelema hoopis suhtega?

Kui mehe ja naise suhe ei toimi, ongi raske lapsevanemana hakkama saada, kinnitab ka pereterapeut Kiira Järv. Aga vaatame, millest räägivad kolme pere lood.

Maiu ja Pärt: kelle hääl on kõvem

Maiu ja Pärdi peres kasvab neljane Mihkel ja kahene Mait. Kaasad tunnistavad, et on üsna sarnased ning kui tülipudru jahtunud, saavad arusaamatused rahus sirgeks rääkida. 

Maiu: Tavaliselt läheb meil mäsuks söögiajal. Poisid sagivad, üks nõuab mahla, teine vett, siis oma lusikat…ega väikestega saagi rahulikult lauas istuda. Imelik on aga see, et kui ma ise lapsi keelan, isegi kui röögatan, tundub see normaalne. Aga kui Pärt valju ja äkilise tooniga sekkub, lõikab see kõrva. Teen talle nägusid ja märkusi.

Pärt: Kuuldes Maiut lastega riidlemas, kuulen pesuehtsat karjumist, märgusõnaks detsibellid. Lastega ei tohi nii rääkida.

Maiu: See tuleb sellest, et olen juba kümme korda rahuliku häälega neid noominud. Tulemuseta.

Pärt: Mina seda ju ei tea. Satun peale siis, kui asi juba käest ära. Lasen hääle madalamaks, olen karm, aga Maiu meelest jälle liiga kuri. Ja üldse, kas tohib laste kuuldes teiste meetodeid analüüsida? 

Maiu: Tead, sinu hääl on…selline türanlik. Palju oleneb ka hetkemeeleolust, stressitaustast ja puutetundlikkusest. Kel on hea tuju, püüab lapsi rahustada, teine aga ärritub.

Pärt: Maiule ei meeldi, kui näiteks lapsi kahe sõrmega tutistan, mida juhtub ehk kord kuus. Ta ei mõtle, et poisid kisuvad ise hoopis hullemini. Kui üks teist lööb mõne kõva asjaga, on veri ninast väljas, aga kui mina tutistan, on see Maiu meelest liig. Ta hakkab nägusid tegema, annab laste juuresolekul märku, et olen eksinud. Enam pole asi laste kasvatamises vaid: miks mina nii tegin?

Mida see seis sulle tähendab?

Maiu: Tunnen, et Pärt seab kahtluse alla minu kasvatusmeetodid. Ei usalda mind, et ma ei suuda lapsi ohjata ja olen emana saamatu. Ta ei süvene, milles asi, vaid hakkab kohe lahendama. Kui Pärt laste peale röögatab, tunnen, et ta on väga ebaõiglane. 

Pärt: Nojah, jõuan õhtul koju, töö juures on niigi muret, ja kodus ka jama ja lärm. Tahaks korrakski rahulikult söögilauas istuda, aga Maiu ei suuda poistega lihtsalt hakkama saada. Ja kui ma püüan korda luua ehk siis teda aidata, siis see ei meeldi. Ise ei saa hakkama, aga mind kritiseerib. Tajun, et Maiu sõna maksab rohkem. Maiu unustab ka, et poisse on alati tutistatud. Nad ise teevad ju üksteisele palju rohkem haiget. Parem on kisma tutistamisega lõpetada, kui et pea lõhki.

Kiira Järv:

Näen Maiu ja Pärdi loos kahte aspekti, millele tasuks tähelepanu pöörata.

Kõigepealt see, et kahe väikese lapsega pere on mehe ja naise omavahelisele suhtele  tõeline väljakutse. Tähelepanu ja ressurss on koondunud lastele, enda ja teineteise jaoks jääb vähe aega. Tekib väsimus ja tüdimus, raske on rõõmustada igapäevaste pisiasjade üle nagu näiteks võimalus kogu perega ühises söögilauas istuda. Vanemate ärritus ja pinge peegeldub laste käitumises, neil on omavahel rohkem tülitsemist ja rahulolematust. See ärritab ja väsitab vanemaid veelgi, kergesti tekib omavaheline tüli. 

Selles olukorras aitab, kui mees ja naine kasutavad ära kõik võimalused, et enda “akusid laadida”, kahekesi olla. Siis suudavad nad jälle teineteist rohkem respekteerida ja usaldada ning lastest rõõmu tunda. Mehe ja naise armastus väsib, kui tema eest ei hoolitseta. Laste jaoks on armastuse olemasolu peres sama tähtis kui toit ja uni.

Teine oluline asi, mille Maiu ja Pärdi lugu esile toob, on vanemlike oskuste teema. On loomulik, et noored vanemad rakendavad oma peres samu kasvatuspõhimõtteid ja oskusi, mida kogesid oma lapsepõlvekodus. Keelamine, karjumine ja karistamine (tutistamine) tunduvad olevat käepärased vahendid nii Maiule kui Pärdile. Selline käitumine kahjustab lapse eneehinnangut. Vanemate omavaheline tülitsemine ja teineteise süüdistamine vähendavad laste turvatunnet. 

Samas on tänapäeval võimalik õppida tunduvalt tõhusamaid laste distsiplineerimise viise. Keelamise asemel võiks rääkida lapsele, mis vanemat ärritab; kuulata lapsi kui neil on omavahelised nägelused; aidata neil lahendusi leida; väljendada oma ehedat rõõmu kui nad on midagi hästi teinud. Need oskused, mida näiteks lapsevanematel on võimalik omandada Gordoni perekoolis, aitavad peresse tagasi tuua rahu, armastuse ja üksteisest lugupidamise. 

Velda ja Mati: kelle tõde maksab? 

Velda ja Mati peres kasvavad 11ne Ann ja neljane Oskar. Kaksipidistest arusaamadest peres nõustus rääkima Velda. Mati oli telefonis napisõnaline, väites, et tal pole midagi öelda. 

Velda: Oleme alati elust pisut teistmoodi aru saanud. Alguses näis, et see just ongi huvitav. Pikapeale on see tekitanud aga arusaamatusi. Näiteks püüan mina peres sisse viia tervislikku toitumist. Mati meelest on see lihtsalt tuju. Kui valmistan õhtuks mõnusa hautise, kirtsutab Mati ja tema järel ka lapsed nina: kes seda möginat sööb. Mati meelest pole ka pelmeenidel, friikatel või makaronidel miskit häda, sama meelt on lapsed ja nii ta mängibki head isa. Teeb laste pealekäimisel uue toidu.

Või teine teema…aegajalt võtab Ann pähe, et tal pole miskit selga panna ja heidab mulle ette, et vaata, mis sa endale ostad. Ma tõesti ei arva, et üheteistkümnene peaks riides käima kui täiskasvanu. Halb on see, et selliseid jutuajamisi provotseerib Ann just isa kuuldes. Näen, kuidas nad siis vandeseltslaslikult pilke vahetavad ja isa teatab: „Ega’s Ann saa teistest kehvem olla…” ja lähevadki poodi.

Mida see seis sulle tähendab?

Velda: Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas Mati ei mõista, et ka tema enda huvides oleks kasulikum tervislikumalt süüa, lastest rääkimata. Kui ma peret tervisliku toiduga harjutama hakkasin, arvas Mati, et tahan teda kiusata. Või et miks ma toidust sellist draamat teen. Me ei saa lastest ju friike kasvatada. Minu meelest pole asi toidus. Mati kasutab Anni ära, et näidata, kes on majas peremees. Ta nagu ostaks Anni ära. Õnneks on Oskar veel väike, temani isa mõju veel ei ulatu.

Mis mulle aga haiget teeb, on see, et oleme Anniga kaugenenud. Ta näeb isa suhtumist ja on selle vist juba üle võtnud. Samas…Mati seda ilmselt ei märka, aga ka tema on tegelikult Anni silmis vaid mängukann. Kuna isal on rohkem raha, on nad lähedased, aga austus see ju pole. 

Kahjuks on Matile juba ammu midagi raske selgitada. Nii me vahetamegi pigem sügavmõttelisi lauseid nagu: kus on telekava või kas autovõtmed jäid sinu kätte? Kui on vahepeal paremad ajad, ei taha ma kriitilisi teemasid üles võtta ega tüli kakkuda. 

Kiira Järv:

Tegu on tüüpilise looga, kus üks vanem kasutab last võitluses teise vanema vastu ja see  laseb sellel juhtuda. Selline asi juhtub, kui mees ja naine emotsionaalselt pingelises suhtes ja teineteisest eemaldunud. Selle asemel, et omavahel asju selgeks rääkida, haaratakse laps sellesse suhtesse. Lapsel on tegelikult ebamugav olukord, kuna ta peab asuma ühe vanema poolele, seega teise vastu. Laps soovib igal juhul olla lähedane mõlema vanemaga. Tasapisi võib ta õppida selle olukorras enda kasuks vanematega manipuleerima nagu see ilmselt Anniga juba juhtunud ongi. 

See ei ole lapse süü. Ainult vanemate võimuses on olukord lahendada.

Kahjuks mehe ja naise suhe ei toimi Velda sõnul enam ammu. Ilmselt on toiduteema vaid jäämäe nähtav osa, kui poleks seda, tekiks tüli muust. 

Velda kirjeldab end siin ohvrina, kes tahab perele head, aga ta ei leia oma mehe poolt mõismist. Ehk on Ann oma käitumisega isa sõnumikandja, kes tajub, et isa on halvemas olukorras? 

Kui Velda tuleks selle murega minu vastuvõtule, soovitaksin tal kindlasti kiiremas korras Matiga rääkida, kas nende suhet on veel võimalik päästa. Lapsed vajavad teineteisest lugupidavaid ja armastavaid vanemaid.

Emma ja Valdek: abi või iseseisvus?

Emma ja Valdeku suhted muutusid pinevaks siis, kui Aksel läks esimesse klassi. Ootamatult selgus, et mõlemal on üsna vastakad arusaamad, kuidas peaks koolilast kohtlema.

Emma: Minu arust peaks poisil silma peal hoidma, et koolikott oleks pakitud, ülesanded tehtud. Kui alguses järje peale saab, harjub õppima ja saab ise hakkama. Praegu hakkab esimene klass läbi saama ja oleme proovinud nii minu kui Valdeku moodi teha. Kui ausalt, siis Valdeku kasvatusstiili ma ei poolda. Kui jätsin tööreisi ajaks poisi isaga kahekesi, jäid ka kooliasjad hooletusse.

Valdek: Minu arust püüavad naised poisse üle hooldada. Kui poiss alguses ise õppima ei hakka, jäädki ta kõrvale istuma. No las ta saab vahel mõned kahed või kolmed, ega poiss peagi ainult viitele õppima. Vaata praegusi direktoreid või juhte, enamus oli koolis parajad pullivennad, mitte viielised. 

Emma: Ma tean, kui halvasti mõjub lapsele kahtpidi kasvatus. Et kui vanematel on erinevad nõudmised, hakkab laps laveerima ja vanemate autoriteet kahaneb. Ma ei usu ka Valdeku jutte nn juhtide kasvatamisest. Jah, võib minna hästi, aga ei pruugi. Praegu on Aksel alles esimeses klassis, aga asi on põhimõttes. 

Mida see seis sulle tähendab?

Emma: Mind häirib tohutult, et Valdek ei mõista, mis lapsele hea on. Kui harjutame Aksliga kirjatehnikat või õpime luuletust pähe, tuleb Valdek ütlema, et mis ma siis last nunnutan, vihastan päris korralikult. Lapse kuuldes ma otse tülitseda ei taha, aga pärast vean vimma küll. Vahel hakkan ka tuliselt seletama, miks mul õigus on, aga ega ta kuula. Keerab asja naljaks või saab kurjaks. Ja mis lähedusest või seksist siin pärast rääkida.

Valdek: Mida teab naine poiste kasvatusest! Mul oli kolm venda, kas emal või isal oli siis aega meid kontrollida või õppimist vaadata. Ise tuli hakkama saada ja saadi ka. Imelik, et Emma ei taha sellest aru saada. Ta muretseb Aksli pärast liiga palju ja ega anna talle piisavalt iseseisvust.

Kiira Järv:

Lapse kooliminek on paras stress nii lastele kui vanematele. Emma ja Valdek lähtuvad Aksli puhul kumbki oma teadmistest ja lapsepõlves kogetust. Võimalik, et esimeses klassis pole Aksel tõesti isesiesev. Võimalik ka, et on asju, millega saaks poiss ise hakkama. Kui Valdek oleks mõistlik isa ja kuuleks oma aruka naise juttu, märkaks ta, mida peaks poisiga koos tegema ja häälestaks end ümber. Kui Emma süveneks, miks tema arukas mees Valdek nii arvab, leiaksid nad oma seiukohti põhjendades võimalikke ühiseid lahendusi. Kui suhe korras ja üksteist austatakse, osatakse ka teineteist kuulata. Selle asemel, et kohe võitlusse asuda ja mõelda: küll nõme, et nii teeb, tasuks küsida: huvitav, miks ta nii teeb või mõtleb? 

Tahaksin aga jagada siin ka oma kogemust. Kui minu poeg kooliteed alustas, olin sama meelt, kui Valdek. Võtsin väga dramaatiliselt, kui vanaisa just siis pensionile jäi ja mu poja koolitöödega tegeles. Muretsesin, et ta jääbki abituks, kui vanaisa tõstab vihiku ette ja paneb asjad kotti. Õnneks minu abikaasa rahulik reageering sellele olukorrale toetas mind mitte suurt tüli üles võtma. Mu suureks hämmastuseks muutus ta aga kolmandas klassis suurema vaevata täiesti iseseisvaks. Ju siis mõistsid vanaisa ja isa paremini, mida mu poeg vajas ning adusid, et poiss polnud võimeline veel oma kooliasjade eest vastutama. Praegu on ta teaduste doktor ja sihipärane tegutseja. 

Tõsi, oht, et õigel ajal ei osata abistamist ära lõpetada, jääb. Seepärast oleks hea, kui vanemad oma erinevad seisukohad teineteisele põhjalikult lahti räägiksid.

Kust leida abi:

• Gordoni Perekoolis õpitakse olema lapsevanem ja abikaasa.

• PREPkoolitus paarisuhte parandamiseks.