Suhted mis toidavad

Kuidas mõjutavad suhted päritolupere liikmetega /vanavanematega /meie elu ja lapsi?

Kes meist poleks vahel kogenud: suhted teispoolega on pahuksis, lapsed pahurad või ülekäte. Mõnikord klaarib asja väike arupidamine. Kuid juhtub, et kodused suhted ei laabu juba pikemat aega ja pole üldse selge, miks.

Pereterapeut Kiira Järv on koolitustel ja töös näinud, et täiskasvanud saavad eluga hästi hakkama, kui neil on oma vanematega vastastikku toetavad ja arvestavad suhted. Sellises peres on ka lastel mõnus elada.
Aga elu pole sugugi ideaalmaastik.

Ebastabiilne suhe: suhted kauged
Suhted vanematega võivad katkeda mitmel põhjusel. Vahel on kodust lahkutud alkoholismi ja sotsiaalprobleemide eest, vahel on vanemad liiga ranged ning suhe polnud armastav. Ja ehkki lahkutakse vanemate juurest, oma juurtest ju eemalduda ei saa. Jääb igatsus…vanemate tunnustuse ja armastuse järele. Et jõuda leppimiseni, on vaja ületada
ka raskeid tundeid: viha ja pettumust oma vanemate vastu. Tavaliselt eemalduvad sellisest perest pärit noored kiiresti kodust, et alustada iseseisvat elu naise ja mehena. Kooselu alustades oodatakse alateadlikult, et vanematelt saamata jäänud soojuse ja armastuse annab partner. Headel aegadel see nii ongi. Kuid kriisis saavad nad toetuda vaid teineteisele ning siis võib jaks kergesti otsa saada. 

Tavaliselt lõpeb sellises peres lapspõlv vara, sageli peavad vanemad õed-vennad hoolitsema nooremate eest, mis on lastele suur koorem. Sellise pere lapsed on murelikud ega tunne end turvaliselt, sest peres on palju pingeid. Raske on meele järgi olla vanematele, kel on iseenda ja oma suhetega palju tegemist ning kes on depressioonis või õnnetud. Pigem vajavad sellised vanemad ise lastelt tuge. Ja laps toetabki, sageli rohkem, kui talle
eakohane oleks või jaksaks.

Mari ja Jüri

Oletagem, et sellist mõõtu peres on ema Mari ja isa nimega Jüri. Pealtnäha oleks justkui kõik korras: hea elujärg, mitu kõrgharidust, kolm last. Psühholoogi poole pöördus Mari 12se tütre käitumisprobleemidega: koolitüdimus, ei kuuletu vanematele, enesetapukatse. Lisaks muule selgus, et tütrel on emaga väga konfliktsed suhted, tütre olemine ja reageeringud lihtsalt ärritavad ema.

Vanematega vesteldes selgus, et perel oli raske eluperiood, mil mõlemad vanemad üheaegselt õppisid ja töötasid. Kuna Maril polnud oma vanematega lähedasi suhteid ning üksteise abistamine polnud nende peres kombeks, polnud kellelegi toetuda. Jüri ema oli surnud, isa uuesti abiellunud ning Jüri meelest oli kohatu isegi mõte paluda abi isa uuelt perelt. 

Seetõttu olid Mari ja Jüri juba pikemat aega üsna kurnatud, tüdinenud ja närvilised. Tülitseti omavahel küllaltki tihti, lastega oli palju pahandamist.

Mis teha?
Psühholoogi juures selgus Mari jutust, et murelapsest tütre välimuses ja käitumises märkab ta üha rohkem sarnasust oma emaga. Emaga, kes Mari oma alkoholismi tõttu koolieas hülgas ning hilisemas eas manipuleerivalt käitus ja kelle vastu nainesiiani viha tundis. Ehk teisisõnu – tunded tütre vastu on tegelikult suunatud oma emale. Kui Mari sai psühhodraama grupis välja elada viha oma ema vastu, hakkasid tasapisi lahenema ka suhted tütrega.

Psühholoog aitas Maril ka reaalselt taastada suhteid oma vanematega, kes tema sõnul olid hoolimatud ja äratõukavad. Psühholoogi vastuvõtule saabusid aga soojad ja hoolivad vanavanemad, kes olid väga mures katkenud suhete pärast tütre perega. Ema vahepealne alkoholilembus oli tekitanud siiani ületamatu emotsionaalse barjääri suhetesse tütrega. 

Psühholoogi juures oli võimalik neist valusatest mälestustest rääkida, üksteisest paremini aru saada ja igatsetud lähedust taastada.

Konfliktne suhe: suhe liiga lähedane
Eesti peredes on sageli ka nii, et ühel abikaasal on väga tihe side oma vanematega ja teisel katkenud. Näiteks elatakse ühe abikaasa vanemate peres, kus elu määravad väga jõuliselt nende väärtused. Enamasti ei mõelda sellele, kuidas selline lähisuhe oma vanematega mõjutab mehe ja naise suhteid. Pealegi – kes elab omas kodus, tunneb end ju hästi, kuid väljastulnul võib olla väga raske sobituda neisse suhetesse, isegi tubadesse, kus parasjagu elatakse ning vanemate pinged mõjutavad ka lapsi.

Jaan ja Age
Vaadakem, kuidas saavad selliste peresuhetega hakkama Jaan ja Age. Naine oli kahe väikse lapsega kodus ja kõik oli justkui korras, aga miski nende elus ei klappinud. Nad on eemaldunud teineteisest, sageli ärritunud ja rahulolematud.
Selgus, et Jaan saabub väga hilja töölt ja on siis nii palju kui võimalik, lastega. Kui lapsed magama pandud, on ka endal uneaeg käes.

Reede õhtuti sõidetakse autoga maale Age vanemate juurde. Naine igatseb nende järele, sest tema ema ja isa on väga toredad ja sõbralikud, pealegi pole tal praeguses elukohas tuttavaid. Kodukohas on sõbrannad ja vanemad, kes ootavad nii väga lapselapsi. Aga Jaan? Talle on Age vanematekodu võõras koht, kus ta tunneb end üksildasena. Seal pole rahuldustpakkuvat tegevust, Age on hõivatud ja lapsed vanavanemate hoole all. Ja nii igal nädalavahetusel.

Mis teha?

Psühholoogi küsimuse peale, millal kahekesi koos ollakse, selgus, et seda aega nagu eriti polegi. “Kas siis peaks?” oli Age ise ka hämmeldunud. “Meil on ju minu vanemate pool nii tore.” Päris uus tundus ka mõte sellest, kuidas olla kahekesi või ka neljakesi. Õnneks taipas Age kähku, kuidas tema lapsepõlvekodus Jaan end üksildasena tunneb. Ja et kui nad
nii jätkavad, eemaldumine ainult kasvab.

Ka Jaan ei osanud naisest eemaldumise põhjust näha liiga tihedas suhtlemises Age vanematega. Pigem hindas Jaan plusse: lastel on ju vanavanemate pool hea, maal on värske õhk ja lehmapiim. Ilmselt meie, eestlased, oskame rõhku panna söögile, aga mitte hingele. Kui aga lapselt hiljem küsida, mis oli talle tähtis, kas söök või hea suhe, vaevalt et sööki nimetatakse.

Pärast arupidamist leidsid Jaan ja Age siiski mitmeid võimalusi: lapsed saab viia vanavanemate juurde ja ise linna jääda. Või jääda linna kõik koos ning käia näiteks lõbustuspargis. Ka üritasid nad nädala sees rohkem kahekesi olla ja palkasid õhtusteks käikudeks lapsehoidja. Ju elavad õnnelikult tänini, sest psühholoogi juurde nad enam ei tulnud.

Aga kuidas on siis, kui kõik on hästi?

Harmooniline suhe: kõike parasjagu
Uurides nende elu ja lugu, kes eluraskustes hästi toime tulevad, selgub enamasti, et neil on hea side eelmise põlvega. Harmoonilises ja tasakaalus peres elavad noored koos oma lastega omaette ja on oma eluväärtused selgeks mõelnud ning elavad rahulikult selle järgi.

Vanemad ei sekku ülemäära, kuid ollakse kursis üksteise eluga. Ei tüüdata üksteist sagedaste külaskäikude, nõuannete, söögikompsu või kartulikoormaga. Aga aidatakse, kui vaja ja võimalik. Ning tunnustatakse üksteise vajadusi, eriti privaatsuse vajadust. Kuid ka seda, et lähedased vahel abi vajavad.

Mida saan ise teha?
• Hoian head emotsionaalset suhet oma vanematega, aga elan ka oma elu. Ei lase
vanematel minu elu elada ega ela ka nende elu. Kui vaja, aitan majanduslikult või
emotsionaalselt.
• Lahendan tülid ja arusaamatused oma vanematega, õdede-vendadega.
• Otsin eelmiste põlvedega lepitust ja andestan.
• Revideerin aeg-ajalt lapsepõlvest kaasa saadud arusaamu, hoiakuid ja suhtlemismustreid.
• Räägin abikaasaga aegajalt sellest, mis on mulle tähtis ja kuidas ma end meie suhtes
tunnen. Küsin seda ka abikaasalt, kuidas tema end tunneb ja mis on talle tähtis. Teeme
koos oma suhetes muudatusi, nii et meil mõlemal oleks hea.
• Ja kui meil on hea, on suure tõenäosusega ka meie lastel hea.

Ühiselu meie moodi
“Minu kooselu vanematega kujunes juhuse tahtel,” meenutab Mai 12 aastat kestnud ühist aega. “Olin just kõrgkooli lõpetamas ning ootasin last. Kohe pärast sünnitust haigestusin südamelihase põletikku ning sattusin neljaks kuuks haiglasse. Ega jäänudki muud üle, kui et mees kolis koos imikuga väikelinna, kus mu tippjuhtidest vanemad elasid suures
korteris. Muidugi olin neile lõpmatult tänulik. Ka pärast haiglast pääsemist oli jaksu vähevõitu ning kuna mees sai samasse linna tööle, oli asi otsustatud. Elasime koos kolm aastat, kuni saime korteri samasse majja. Vanemate mõjuväljas olime aga sealgi. Nad astusid iga päev läbi, aitasid lapsi hoida, tõid süüa.

Mu vanemad olid aktiivsed suhtlejad. Nemad otsustasid, kuhu nädalavahetuseks minna ja kellega läbi käia. Mis sai meil olla nende huvitava ja mitmekülgse tutvuskonna vastu. Mu meeski vaatas vanematele alt üles, tema peres selliseid huvisid ju polnud. Kuid lisaks harivale ajaviitele olid meil ka kindlad tavad – nädalavahetuseks sõitsime kõik koos vanemate tallu põllutööle. Tegelikult ei tulnud me selle pealegi, kui peenelt oli kõik korraldatud: üheks laupäevaks oli tellitud traktor, et saaks kartuleid panna, teisel jälle olid talgud. Ja kui sa proovid kõrvale viilida või olid omad plaanid, kuulsid süüdistusi: kui
endal abi vaja, siis on küll vanemad varnast võtta! Nüüd ei saa siis meid aidata! Aga ega’s ainult töö, koos käsime ka sugulastel külas ja muidu reisimas, sest neil oli auto, meil mitte. Mis siin salata, see ei lasknud me elul rutiiniks muutuda, kuid mehega kahekesi olemise aega ka ei jäänud. Ma isegi pelgasin sisimas seda – millest me siis üldse räägiksime.

Nii möödusid esimesed kümme aastat märkamatult, kuni 80ne peresõber tegi vihje: noored, hakake ometi oma elu elama. See tuli kui välk selgest taevast. Hiljem, mehega seda aega arutades on mees väitnud, et hakkas juba mõne aja pärast tajuma, kuidas temaga manipuleeritakse. Kui ta näiteks ei saanud ühisüritusest osa võtta, öeldi midagi sellist, et tundsid end väga sandisti. Aga samas tundis ta end justkui tänuvõlglasena – minu vanemad olid meid kõvasti aidanud. Selgus ka, et mu isa oli minu teadmata ära kasutanud mu sõprade teeneid ja see vihastas mind tõsiselt.

Siis juhtus, et jäin üsna raskelt kopsupõletikku. Ootamatult paisati mehele otse näkku: mina olevat haige seepärast, et meil polevat õiget armastust. Seda ma teadsin, et neile mu abielu ei meeldinud, aga otse ei tuldud seda ütlema.  Õnnetuseks juhtusid vanemate ja mehe vahelist sõnavahetust kuulama ka lapsed. Neile oli tõeline löök, et kuidas muidu nii sõbralik vanaisa süüdistab nende head isa. Pojal langes õppeedukus vaat et päevapealt. Nüüd polnud vaja pikalt mõelda, leidsime, ainus mõistlik samm on tagasi Tallinna kolida. 

Huvitav on see, et kui me vanematega suhtlemist hakkasime vältima ja enam seal ei käinud, sattus samasse rolli mu vend. Kuid temal on veel keerulisem, isa tahab, et vend võtaks üle talupidamise, temal on aga oma töö ja pere ning ega temagi jaksa.

Olen mõelnud, miks ma varem midagi ette ei võtnud. Ju siis ehk seepärast, et kasvasin põhiliselt vanaema juures, kuna tippjuhtidest vanemad oli tööga väga hõivatud. Kui ma viimaks vanemate juurde sain, püüdsin alateadlikult olla võimalikult hea laps.