Kiira Järv
Esmakordselt avaldatud Kliinikumi Lehes.
“’Me kõik oleme jumalad, loojad; osalised selle maailma loomisel. Me oleme kutsutud looma rõõmuga, energiliselt ja spontaanselt. Igaüks on looja oma valdkonnas. Looming ei ole laste, poeetide ja õpetlaste privilege – igal inimesel on oma koht siin maailmas, niisugune koht, kus tema oma looja ja kus ta teostab oma loomingut’’ (grupiteraapia ja psühhodraama ühe rajaja Jacob Levi Moreno).
Stressi otsene seos haigustega
Mis takistab meid olemast looja? Üheks olulisimaks teguriks on tervise halvenemine, mille põhjustamisel on üheks olulisemaks lüliks stress, mis kurnab välja organismi jõuvarud. Kahjuks asetab meditsiin pearõhu stressist põhjustatud tervisehäirete, st tagajärgede ravimisele, palju vähem pööratakse tähelepanu haiguste ennetamisele. Tervisehäireid aitab vältida see, kui õpetada inimesi olema enda ja teistega rohkem rahul ning selle tulemisena stressi vältima ja maandama. Kahjuks õpetatakse patsiente liiga vähe endale ise abi andma või kui seda tehaksegi, siis mitte nii veenvalt, kui oleks tarvilik. Lihtsam on kasutada ravimeid kui püüda oma elu tervikuna ise paremaks muuta. Meditsiinitöötajad peaksid kindlasti aru saama stressi ja haiguse otsesest omavahelisest seosest. See aitab vältida haiguste (sh psüühikahäirete) tekkimist ning haigusseisundite ägenemist. Vähe pannakse rõhku ka pere ja lähedaste toetusele. Haiguste ennetustöö ja paranemisprotsessi oluline osa on ka see, et kui patsiendi pereliikmed on hästi informeeritud tema tervislikust seisundist, siis on nende abi patsiendile palju suurem ka raviefekt on kergemini saavutatav ja see püsib kauem, vähem on vaja meditsiinilist sekkumist. Tänu sellele on siis ka vähem kroonilisi haigeid.
Inimesed, kes on teadlikud oma stressist, selle kahjulikust mõjust tervisele, oma vajadustest ja rahulolematusest, haigestuvad oluliselt vähem. Neil on ka suuremad võimalused midagi ette võtta, et stressi vähendada ja seeläbi ka oma tervist parandada. Rohkem haigestuvad need inimesed, kes oma stressist ning rahulolematusest teadlikud pole. Rahuleolematus surutakse tihti kuhugi alateadvusse, lepitakse asjadega, millega tegelikult poleks põhjust leppida. Samuti ei osata ära tunda stressi tunnuseid – tihti aetakse need segamini haiguse tunnustega, st kust lõpeb stressist ja algab haigusest põhjustatud ebamugavustunne (valud, väsimus jms). Sageli alahinnatakse ka stressist põhjustatud pikaajaliste vaevuste kahjulikku mõju tervisele. Missuguses organsüsteemis häire just tekib, on juba igal inimesel individuaalne, seotud muude teguritega (pärilikkus jne).
Samas, kui inimene ka on teadlik oma stressist, kuid ei oska olukorra parandamiseks midagi ette võtta, on sellest siiski vähe abi. Peale teadmise on vaja tunda ka stressiga toimetuleku mooduseid, et enam mitte haigestuda või kiiremini terveks saada. Meditsiinil on siin palju võimalusi, et inimesi informeerida ja nende teadlikkust tõsta.
Pereteraapia
…on üheks võimaluseks, kuidas arst saab oma patsiente teavitada tervist kahjustsvatest teguritest, analüüsida ja arutada neid nii patsiendi kui ka tema pereliikmetega. Kui patsiendi suhted oma pereliikmete jt lähedastega on korras, siis aitab see suurel määral ka haigusi püsivalt ennetada.
Pereteraapiat rakendatakse arenenud maailmas juba üle 50 aasta; eriti suurt edu on saavutatud psühhiaatriliste ja psühhosomaatiliste haiguste ravimisel nii täiskasvanutel kui ka lastel. Eestis lõpetasid esimesed spetsialistid pereteraapia-alase koolituse 1994. aastal. Pragu on Eestis 26 Eesti Pereteraapia Ühingu poolt sertifitseeritud pereterapeuti. Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus ning Tallinnas Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus on pereteraapia haiguste ravimisel kasutusel alates 1996. aastast. Kliinikumis töötab käesoleval hetkel 5 vastava ettevalmistuse saanud pereterapeuti.
Pereteraapia tähtsaimaks komponendiks on terapeudi ragulaarselt toimuvad vestlused patsiendi ja tema pereliikmetega, mille eesmärgiks on: aidata pereliikmetel paremini aru saada patsiendi haigusest ja ravi iseärasustest; toetada peret ühe pereliikme haigestumisega seotud probleemide lahendamisel; aidata välja selgitada ja lahendada pingeolukordi peresuhetes, mis võivad patsiendi tervisele kahjustavalt mõjuda; aidata pereliikmetel üksteist paremini mõista ja suhelda nii, et kõikidel pereliikmetel oleks vähem pingeid ja probleeme.
Pereteraapia toimub regulaarsete (1 kord nädalas kuni 1 kord kuus) vestlustena pereterapeudi juhendamisel patsiendi ja tema lähedaste vahel. Võimalusel osaleb vestluses ka patsiendi raviarst. Üks raviseanss kestab ligikaudu 1,5-2 tundi. Keskmiselt kestab ravi poolest aastast kuni ühe aastani; see algab juba patsiendi haiglasviibimise ajal ning kestab edasi ambulatoorselt. Pereteraapiat võivad saada ka ambulatoorselt arsti poole pöördunud haiged. Patsiendi pereteraapiasse suunamise otsustab tema ravimeeskond koostöös pereterapeudiga, arvessevõetakse muidugi ka patsiendi ja tema pereliikmete soove. Maailmapraktika ja uurimistulemused on näidanud, et pereteraapia rakendamine lisaks ravimite kasutamisele jm raviviisidele anna järgmisi tulemusi: pikenevad haigushoogude vahelised perioodid; ravimeid on võimalik kasutada vähem ja väiksemaes annustes; suureneb patsientide stressitaluvus ja eluga toimetulekuvõime; paljud patsiendis ei vaja edaspidi pikema aja jooksul ei haiglaravi ega ravimeid.
Niisiis võib pereteraapia laialdast rakendamist tervishoius käsitleda ka kui olulist ravikulude kokkuhoiuallikat, mis juba lähemas tulevikus leiab ka Eesti meditsiinis järjest laialdasemat kasutamist.
