Kiira Järv
Eestis keegi pisikese murega naljalt vastuvõtule ei tule. Ehk seetõttu, et eestlane on ju ikka olnud tubli ISE hakkamasaaja. Nii üritataksegi liiga kaua ISE hakkama saada, kuni lihtne suhteprobleem või toimetulekuraskus on muutunud tõsiseks suhtekriisiks või kutsunud esile haiguse.
Olen psühholoogina töötanud tublisti üle 30 aasta. Selle aja jooksul on inimeste psühholoogilise abi saamise võimalused tohutult avardunud ja abi muutunud järjest kättesaadavamaks. Psühholoogidel on suuremad võimalused täiendada end psühhoteraapia alal, et olla mitmekülgsem ja pädevam abistaja. Samas teeb see abivajaja olukorra keeruliseks. Tekib küsimus, keda valida – millal minna psühholoogi või psühhiaatri juurde, millal hoopis mõnele psühholoogiaalasele kursusele või koolitusele? Millal piisab lihtsalt sõbra või toreda naabrinaisega asjade arutamisest? Või üldse, millal on olukord nii tõsine, et kindlasti peaks professionaalse abistaja poole pöörduma?
Spetsialisti poole abi saamiseks pöörduda ei ole kunagi ei liiga vara ega liiga hilja. Tähtis on lihtsalt see samm astuda ja teada, et kaotada ei ole tegelikult midagi. Mõnikord piisab ühest käigust, et saada kindlust endale öelda: „jah, olen õigel teel“. Oma murest rääkides ja ise ennast kuulates saavad paljud asjad selgemaks ja otsuseid on kergem langetada.
Mul on olnud toredaid kliente, kes on tulnud ja rääkinud iseennast endale selgemaks, ilma et mul oleks olnud muud teha, kui neid peegeldavalt kuulata. Ka sellest on abi, kui spetsialist aitab neutraalse isikuna kirjeldatud olukorda kõrvalt vaadata ja pakub välja mõne uue vaatenurga, mille abil näha oma harjumuspärast elu hoopis uues valguses. Ainult enda sisimas asjade üle arutledes võib pikaks ajaks ummikusse jääda.
Sõbrannale rääkimisest võib ka tuge olla, kui ta suudab neutraalselt ja peegeldavalt kuulata. Tihtipeale aga inimestel seda oskust ei ole. Kuulamise asemel on lihtsam jagada oma kogemust ja nõuandeid, rääkida oma elust. See ei ole alati piisavalt abistav. Iga inimese elu ja probleemid on unikaalsed, me ei saa olla üksteise elu eksperdiks. Vaja on kedagi, kes aitaks iseendaga paremas ühenduses olla ja ise enda jaoks sobivad lahendusviisid leida.
Mul on alati väga kahju pikka aega koos elanud paarist, kes jõuavad vastuvõtule ühe või teise poole suhteafääri tõttu. Neil on tavaliselt lapsed, ühiselt loodud kodu. Aga suhe on nii katki, et koos edasi minna tundub võimatu. Neid kuulates mõtlen, et kus te küll olite siis, kui teie suhe hakkas kiiva kiskuma. Mõtlen, et miks te ei tulnud ja ei küsinud abi, ei lugenud läbi mõnda eneseabiraamatut siis, kui suhtest kadus särts, kui esimest korda karjusite teineteise peale, kui ei olnud enam rõõmu kojutulekust, kui vaikisite päevi või nädalaid.
Sama tunnen, kui kohtun vastuvõtul vanematega, kellel on suhe lapsega täiesti üle pea kasvanud, kelle laps on lootusetult pahuksis kooliga või kes on psüühiliselt raskelt haigestunud. Miks te ei tulnud siis, kui kui esimest korda märkasite, et lapsega on juba pikemat aega midagi lahti, et ise ei jaksa enam olukorras rahulikuks jääda või te ei oska temaga rääkida ja teda kuulata. Muidugi on tõhus abi ka nüüd võimalik, kuid elu ja tervise joonele aitamiseks on vaja teha palju rohkem jõupingutusi.
Nii laste kui täiskasvanute paljude probleemide juured on mitterahuldavates peresuhetes. Perekond on üks terviklik süsteem – kui ühel pereliikmel on halb, sest tema vajadused on rahuldamata, siis on sellest mõjutatud kõik pereliikmed. Seetõttu on peresuhete korrastamisel tervendav mõju kõigile pereliikmetele. Üsna tüüpiline on, et vanemad pöörduvad abi saamiseks laste probleemide pärast, kuid vastuvõtul tegeleme hoopis vanemate suhte korrastamisega või aitame vanematel taastada lugupidavat ja toetavat suhet oma vanematega. Laste probleemid taanduvad sel juhul juba iseenesest. Kuidas siis nii? Eks seepärast, et lapsed vajavad oma arenguülesannetega toimetulekuks rahulike, sõbralike ja iseendaga hästi hakkama saavate vanemate loodud keskkonda. Ja vanemad saavad hästi endaga hakkama siis, kui neil on kasutada oma vanemate mõistev ja lugupidav tugi.
Enda jaoks õige abistaja leidmine on oluline. Seepärast tasuks vaeva näha ja uurida psühholoogi enesetutvustust internetist, küsida tuttavate kogemusi. Kõik inimesed ei sobi kõigiga. Saadud info põhjal ja oma sisetundest lähtudes tuleks teha valik, kelle juurde minna. Oluline on hea ja usalduslik kontakt spetsialistiga. Hea spetsialisti tunneb ära ka sellest, kui ta ei ürita alati ise kõigega toime tulla, vaid vajadusel soovitab pöörduda mõne teise eriala kolleegi poole või täiendada end kursusel.
