Miks koolitada lapsevanemaid?

Pealkirjas tõstatatud küsimus võib tekkida küll. Igipõliselt on ju lapsed kasvatatud ja ellu saadetud ilma et vanemad oleksid pidanud selleks mingeid erilisi teadmisi omandama. Vajalikud käitumisviisid ja kasvatusvõtted lihtsalt kandusid põlvest põlve. Mis siis nüüd? Et lapsed on nüüd erilised? Vajavad nad nüüd erilist kohtlemist?

 

Ma ei arva, et lapsed on oluliselt muutunud. Pigem on muutunud kaasaegse ühiskonna väärtused ja sellele vastavalt ka toimetulekuviisid. Järjest rohkem väärtustatakse loovat, iseseisvat, endaga hästi kooskõlas olevat indiviidi, kes on võimeline ühiskonnas looma uusi väärtusi ilma et peaks ohvriks tooma enda heaolu ja meelerahu.

 

Iseseisva ja ennast väärtustava ja seega ka tõhusalt toimiva inimese kujunemiseks on vajalik spetsiifiline kasvukeskkond, kus valdab üksteise mõistmine, üksteise vajadustega arvestamine, vastastikune lugupidamine. Sellesse kasvukeskkonda ei kuulu käsutamine, alandamine, kritiseerimine, süüdistamine, karistamine või hoolimatus ja ükskõiksus. Kahjuks on siiani paljudes kodudes valdavaks just selline suhtlemisstiil. Lapse arengu seisukohalt on sellisel kohtlemisel saatuslikud tagajärjed. Sellistest kodudest pärit inimesed ei ole õppinud endast ja teistest lugu pidama, ennast väärtustama, ennast ja maailma usaldama. Sellest tulenevalt on ka nende täiskasvanu elu ülemäära pingeline, ebakindel, täis ebaõnnestumisi, kimbutavad terviseprobleemid, nende isiklikus elus on vähe rõõmu ja rahulolu. Need on mustrid, mis kanduvad põlvest põlve.

 

Lapsevanemate koolitamine on oluline nii lapse ja vanemate, perekonna kui ka ühiskonna tasandil. 

 

Lapse ja vanemate tasand. 

Vastsed emad ja isad võtavad endale ülesande, mis on üks raskemaid üldse – nad hakkavad hoolitsema imiku eest, tillukese inimese eest, kes sünni järel on täiesti abitu. Nad võtavad endale vastutuse tema füüsilise ja psühholoogilise heaolu eest ning püüavad olla head vanemad, et temast saaks täiskasvanuna oma eluga hästi toime tulev, töökas ja koostöövalmis kodanik, kes annab ühiskonda oma panuse.

 

Vanemad armastavad oma lapsi. Kui neil aga puudub oskus seda armastust väljendada ehk siis armastaval viisil käituda, siis ei pruugi armastuse olemasolust piisata, et lastest kasvaksid õnnelikud ja eluga hästi hakkamasaavad täiskasvanud.  Vanemate armastus, soojus ja toetus jõuavad lasteni siis, kui nad oskavad seda selgelt ja otseselt väljendada. Gordoni perekooli tehes olen aru saanud, et vanemate jaoks võib positiivse mina-sõnumi koostamine ehk siis lapse tunnustamine olla tõeliselt raske. Pean selle sõnumi õpetamisele rohkem aega võtma, et vanemad õpiksid väljendama seda, mis neile rõõmu valmistab ja meeldib. Meie ühiskonnas märkavad inimesed paraku palju rohkem seda, mis on halvasti ning kõike head peetakse iseenesest mõistetavaks. Kuid lapsed vajavad positiivse enesehinnangu kujunemiseks, et vanemad neile ütleksid, milline lapse käitumine neile siiralt rõõmu valmistab ning mille üle nad uhked on.

 

Puutun oma igapäevatöös palju kokku täiskasvanutega, kelle probleemide juured on reeglina alguse saanud lapsepõlvest. Nad on ilma jäänud armastusest, mõistmisest, toetusest. Kaugeltki mitte seepärast, et nende vanemad ei oleks tahtnud neile seda kõike pakkuda. Vastupidi, olen veendunud, et vanemad enamasti armastavad oma lapsi ja teevad oma parima, et lapsed kasvaksid tublideks inimesteks. Aga ainult heast tahtmisest ja armastusest ei piisa. On vaja oskust seda väljendada nii, et see tõepoolest kohale jõuab. Ja seda saab õppida.

 

Ka suur hulk viimasel paarikümnel aastal maailmas läbi viidud uuringute tulemusi tõendab, et positiivse suhte puudumine vanematega, ebaturvaline arengukeskkond, autoritaarne või ebajärjekindel lähenemine distsipliini küsimustele, samuti kestvad paarisuhteprobleemid on riskiteguriks laste käitumuslike, emotsionaalsete ja terviseprobleemide kujunemisele.

Neil inimestel on vedanud, kelle suguvõsas ja oma päritoluperes on au sees vastastikku lugupidav suhtlemisviis. Paljudel nii hästi ei ole läinud. Neil on aga võimalus õppida uusi suhtlemisviise ja kujundada ümber oma väärtushinnanguid. See on lihtne viis mõjutada enda ja oma pere elukvaliteeti, kujundada oma lastele turvalisem, toimekam ja õnnelikum tulevik.

Oluline on meeles pidada, et inimese toimetulekule täiskasvanueas pannakse alus peamiselt lapsepõlves ning lahendamata mured, traumeerivad ja alandavad kogemused jätavad oma jälje.

 

Kõik elus kogetu jäädvustub kehas ja meeles ja mõjutab inimest kogu elu.

 

Lapsevanema võimuses on pakkuda parimat kasvukeskkonda, kuid lapse heaolu ja  esmaste vajaduste rahuldamise aste sõltub siiski väga palju vanemate teadmistest, oskustest ja tegelikult ka võimalustest. Paljud vanemad, kel pole piisavalt teadmisi, ei oska ka erinevaid lapse arengut soodustavaid võimalusi ära kasutada.  

 

Kes aitaks vanemaid? Kui palju pingutusi tehakse ühiskonnas selleks, et aidata emadel-isadel saada paremateks lapsevanemateks? Kust saavad vanemad teada, mida nad valesti teevad, ja mida võiksid teha teisiti?

 

Meie riigis on küll tänu eraalgatusele võimalik vanematel end koolitada Gordoni perekoolis, kuid see ei ole paljudele vanematele majanduslikult jõukohane. Riiklik süsteem tõhusa lapsevanema koolitamiseks ja toetamiseks puudub.

 

Perekonna tasand.

Vanemate heaolu sõltub paljus sellest, kuidas nad enda ja oma paarisuhte eest hoolitseda oskavad. Abikaasade/elukaaslaste omavaheline läbisaamine on määrava tähtsusega pere õhustiku kujundamisel.

Lisaks lapse kasvatamist puudutavatele oskustele ja teadmistele vajavad emad ja isad ka aega iseendale. Vanemad suudavad lapsele luua soodsad arengutingimused, mõistmise ja toetuse  ikkagi sel juhul, kui nende enda vajadused on rahuldatud, ehk nagu Thomas Gordon ütleb – vanemate „tass“ on täis. Väsimus viib meelest  kõik targad teadmised ja toob tagasi vanad suhtlemismustrid. Kuid oma „tassi „ täitmise ja hoidmise nippe tuleb samuti õpetada. Paljud meist on üles kasvanud teadmisega, et tuleb teha aina tööd ja elada laste nimel. Enda peale mõtlemine on egoistlik. Kuid millise jõu arvelt siis lastele pakkuda kõike seda, mida nad vajavad? Lapsed on ju õnnelikud ikkagi siis, kui nad tajuvad, et ka nende vanemad tunnevad ennast hästi ja on rahulolevad ning saavad endaga ja lastega hästi hakkama.

 

Me kõik tuleme oma lapsepõlvest ja tahes tahtmata kasutame mustreid, mis olid kasutusel meie perekonnas põlvest põlve. Mustrid on meil justkui kaasavarana seljakotiga seljas. Mõned peretraditsioonid ja peresisesed suhtlemismustrid, mis kahjustavad võimet armastada ja endast lugu pidada, takistavad arengut. Inimene ei oska olla õnnelik, sest seda ei ole olnud ka varasemad põlvkonnad enne teda. Negatiivsed suhete mustrid kanduvad edasi põlvest põlve ilma et inimesed peatuksid ja mõtleksid sellele, et ajad on muutunud ja nii mõndagi võiks teha teisiti. Mustrid ei ole aga paratamatud, neid saab muuta, kui inimene neist teadlikuks saab ja tundma õpib. 

 

Igapäevatöös puutun pidevalt kokku olukorraga, kus liialt palju olulistest pereväärtustest ja lastega seonduvast on emade kanda, isade mõju on liiga vähene. Abielu- ja paarisuhet ei osata väärtustada, enda vajaduste eest hoolitsemist ei peeta tähtsaks.

 

Oma sugupuu uurimine, pereelu faaside ja oma pereelu rollide üle mõtlemine, suhete korrastamine vanematega, pereväärtuste üle mõtisklemine – need on teemad – mis pereseanssidel panevad  inimesed endale küsimusi esitama, arutama, meenutama. Ja selle kaudu endast ja oma elust paremini aru saama. Igapäevaelu rõõmud ja mured saavad laiema konteksti, peresisesed konfliktid ja pinged seletuse ning uue perspektiivi muutuseks. 

 

Jällegi, meie riigis on küll tänu eraalgatusele võimalik paaridel end koolitada PREP- paarisuhte koolitusel või tegelda omavahelise suhtega IMAGO-teraapias, kuid see ei ole paljudele erinevatel põhjustel kättesaadav. Riiklik süsteem tõhusa ja toimiva pere koolitamiseks ja toetamiseks puudub.

 

Ühiskonna tasand.

Armastuseta ja ebaturvalisest lapsepõlvest pärit täiskasvanud ühiskonna liige ei realiseeri täielikult oma võimeid, sest tema enesehinnang on madal või ebastabiilne, ta on sageli haige, keskendunud liialt oma isikliku elu probleemide lahendmisele. 

Rahulolematus lähisuhetega, pinged ja armastuse, mõistmise ning toetuse puudumine paarisuhtes ning suhetes oma vanematega on üks oluline faktor, mis soodustab nii laste kui täiskasvanute haigestumist, sõltuvushäirete kujunemist, vägivaldset käitumist. 

 

Haiguste ravimine, rehabilitatsioon, sotsiaaltoetused kroonilistele haigetele, võitlus kuritegevusega, narkomaaniaga ja vägivallaga, see kõik on tegelemine tagajärgedega. See on keeruline, kallis ja väheefektiivne.

Mis siis on odavam ja tõhusam?

 

Investeering lapsevanemate koolitamisse, et nad saaksid teha teadlikke valikuid, kuidas nad oma last kohtlevad. Oma käitumise eest saab lapsevanem vastutada ainult siis, kui ta teab, millise tagajärje üks või teine lapse kohtlemisviis endaga kaasa toob.

 

Investeering noorte perede koolitamisse, neile elementaarsete vajalike teadmiste andmine päritolupere mõjudest, pereelu faasidest, peresuhteid mõjutavatest teguritest, tõhusatest suhtlemisviisidest.

 

Kõike, millest inimene on teadlik, saab ta jõudu mööda ise muuta. Väga paljudel inimestel see teadlikkus puudub.

Tundub, et praegu ühiskonnas saadakse küll juba aru keskkonna eest hoolitsemise vajalikkusest, looduse puhtana hoidmisest, prügi koristamise tähtsusest, esteetilise ümbruse kujundamise vajalikkusest. See on ju muidugi tore. Aga selle kõrval on minu arvates meie riigis seni  unarusse jäänud emotsionaalse inimliku keskkonna eest hoolitsemine, selle väärtustamine  Üksteisele ja lastele tehakse haiget kurja sõna, halvustamise, kriitilise märkusega. See on samasugune või ehk veelgi kahjulikum keskkonna reostus, kui prügi laialiloopimine või sorteerimata jätmine. Ilusas puhtas alevikus, ilusas korras kodus leiame koledad, haiget tegevad suhted. Mitte sellepärast, et inimesed tahaks nii, vaid ei tea, ei oska, ei ole mõelnud. 

 

Inimesed vajavad juhtnööre, informatsiooni selle kohta, kuidas oma emotsionaalset keskkonda, suhteid puhtana hoida. Siis oleme hingelt ja vaimult tervemad ja suudame üles ehitada parema ühiskonna. 

Usun, et meie riigijuhtidel hakkab olema piisavalt tarkust ja majanduslikku mõtlemist, et hakata säästma, suunates rohkem ressurssi lapsevanemate  ja pereliikmete toetamisele ja koolitamisele. Maailmas läbi viidud uuringud tõendavad, et majanduslikult tulusam on investeerida süsteemsesse ennetustegevusse ja psühholoogilisse abisse kui tegelda laste ja perede probleemidest tulenevate kaugtagajärgedega.