Meeste hobid

Kuidas saaks mees pärast laste sündi oma hobidega tegelda nii, et pere ei kannataks? Ja samas mehel silmad säraksid?

„Kui teistel meestel on telefonis pidevalt lahti päevauudised, siis minu omal tuuleäpp. Nagu tuul tuleb, on ta kadunud!” sõnab Gisela Sau (35) väikese mõru nüansiga hääles. Ta on Siimu (38) surfiarmastusega käsikäes liikunud juba üle kümne aasta. „Enne lapsi püüdis ta mindki selle pisikuga nakatada. Proovisin mõned korrad lohe ja surfilauaga merel käia, aga mind see nii väga ei haaranud – suur tuul ja lained tundusid liiga hirmutavad,” kirjeldab Gisela. Lisaks ei sobi naisele külm, mis Eestis surfiga kaasas käib. „Soojas kliimas tähendab surfimine päikest, sooja ja madalat vett ning mõnusat tuult – nii võiks täitsa merel ollagi. Meil Eestis aga on tuul kõle ning meri külm – mulle see ei sobi.” Algajana kõva tuulega merele minnes on ka oht kokkupõrgeteks, Gisela sellisest adrenaliinilaksust puudust ei tunne.

Siim sai lohesurfi pisiku oma õelt Liisilt, kes on selle instruktor. Kui enne Kenno (5) ja Kete (3) sündi oli mehe autosalong täis surfivarustust ning autosse mahtus vaid kaks inimest, siis pärast laste sündi kolis hobikraam katuseboksi. „Ükskõik, kuhu läheme, on see boks meiega – surfilaud, kolm lohet, kalipsod, trapetsid. Iial ei või ju teada, millal ilm
surfamiseks soodsaks kisub. Ja kohe, kui tuul tõuseb, on mees kadunud,” räägib Gisela.

Ütlemisi tuleb ette
Surfihobisse on kaasatud pere. Lohesurfi tehakse suure seltskonnaga, kes kõik on sõpradeks saanud – mehed käivad merel ja pered rannas tšillimas. Et surfiilm tähendab suurt tuult, Gisela väikeste lastega randa siiski tihti ei kipu. „Üksi käisin rohkem kaasas, nüüd, lastega, vähem.” Küll kasvavad Kenno ja Kete mõttega, et varsti lähevad nemadki merele. Siimu õde Liis kinkis Kennole juba kalipso ja pani ta suvel kõhulauale hulpima. Liis korraldab lastele ka surfilaagreid, millest nad osa hakkavad võtma – maast madalast treenides pole ka asja ohtlikkuse pärast tarvis muretseda. Ujumistunde saavad lapsed juba lasteaias!

Reisisihtkohti nii Eestis kui kaugemal valib pere selle järgi, kas seal surfata saab. „Oleme käinud surfireisidel Kariibi merel Saint Lucia saarel, Egiptuses, Sitsiilias. Paari nädala eest tulime Kanaaridelt, kus teisedki surfisõbrad kaasas” loetleb Gisela. „Nii naudime meie naiste ja lastega päikest ajal, mil mehed merel.” Naine kinnitab, et talle meeldib, et mees võtab oma hobi kirega – see teeb ta õnnelikuks. Lisaks tundub surf naisele äge. Samas on medalil ka teine külg: kui mees on merel, siis

samal ajal teda kodus ju pole. Kahe väikse lapsega pidevalt üksi tegelda pole lihtne. „Kui kodus aina meest ootasin, oli meil ka ütlemisi,” meenutab Gisela. „Eriti kehv, kui kõik kokku langes. Näiteks oli mees pikemast komandeeringust tulnud ja koju jõudes läks kohe merele. Kuna surfiilma tihti pole, pole sellele vastast – nagu tuul tuleb, on surfisõbrad koos ja merel. See tundus kohati pere suhtes ebaaus.”

Ema hobid pole vähem tähtsad!
Gisela ja Siimu suurimad ütlemised surfi teemal olidki siis, kui Gisela lastega kodune oli. Tagantjärele tõdeb ta, et asi polnud selles, et mees liiga palju hobiga tegeles, vaid selles, et tema ise tegi seda vähe.

„Kui lapsed sünnivad, käsib naiste instinkt keskenduda sada protsenti beebidele. Meestel sellist tungi pole,” arvab ta. „Siim jätkas oma lemmiktegevustega ja mina võtsin kogu koduelu enda õlule. Kui enne lapsi olin aktiivne – mängisin korvpalli, rannavollet, tegelesin orienteerumise ja rühmatrennidega –, siis pärast lapsi ei tegelnud hobidega üldse. Nii justkui kaotasin end. Kõik läks paremaks, kui õppisin keskenduma mitte mehe hobile, vaid iseendale,” räägib Gisela.

Ta soovitabki: „Ka ema peab saama jätkata endale meeldivate asjadega tegelemist! Pole mõtet keelata meest tegemast midagi, mida ta armastab, leidke hoopis võimalus, kuidas ka naine oma asjadega edasi tegeleda saaks ja te mõlemad õnnelikud oleks.“

Enda aega tuleb tekitada teadlikult. Gisela pere päästjaks sai tugivõrgustik: laste vanavanemad vaatavad hea meelega Kennot ja Ketet, kui ema trennis on. Nii jaksab ta olla nendega ajal, kui isa merel laineid püüab. „Ei tasu end süüdistada, kuidas ma lähen laste kõrvalt kolm õhtut nädalas trenni… Ülejäänud õhtud olen ju kodus ja selle võrra rõõmsam!” Sama on Siimuga – kui ta saab piisavalt oma hobiga merel olla, naudib kodus lastega tegelemist väga. Kas Siim ka lastega omavahel on? See on oluline, et isa ja lapsed üksteisega tuttavad on. Alati pole ju vanavanemaid käepärast. Nende abi kulub marjaks ära, kui vanemad tahavad koos midagi teha.

Laps vajab isa
Triinu (35) abikaasa Janek (37) on elupõline jahimees – mees päris selle hobi lapsena oma isalt. Jaht on olnud Triinu ja Janeku elu osa kõik koosoldud kolmteist aastat. Esimestel aastatel oli see ka naisele tore viis ühist aega veeta. Täna käib Triin vahel ühisjahtidel, kuid jahipukki ööseks loomi valvama ei kipu.

Kui varem oli Triin mehe ajamahuka hobi suhtes leplik, siis pärast poja Lennarti (10 k) sündi tunneb, et see ei arvesta pereeluga. „Jahipidamine ei ole ju vaid metsas looma küttimine – see on eluviis, mis võtab tohutult aega. Siia alla kuuluvad ka lugematud tunnid lasketiirus, varustuse korrashoid, padrunite laadimine, jahimeeste seltsi töös osalemine, jahimaja hooldus, sihtide puhastamine ja kopratammide lõhkumine. Ja kui tehnika veab alt, mõni jahimees mülkasse kinni jääb või vajab abi suure loomaga, tõttab mu mees alati appi,“ kirjeldab Triin.

Jaht võtab tihti ööpäeva, sest loomad liiguvad pigem hämaras ja öösiti. Kõik see aeg on pere isata. Samuti võtab jaht kamaluga pere-eelarvest: autokütus on kulukas ja varustus kallis. Neil on kodus üks tuba otsast otsani jahivarustust täis!

Triin leiab, et beebi sünd peaks tähendama nii mehele kui naisele, et koduaega tekitatakse juurde. Laps vajab ju isa. „Kui töökoormust pole võimalik vähendada, peaks aega näpistama hobi arvelt,” arvab naine. Janek aga asjaga kaasa ei tule. Lubab küll, et proovib rohkem kodus olla, ent kui mets kutsub, siis on ikka minek – seda sügistalvisel
perioodil lausa mitu korda nädalas.

Triin mehele kätt ette pannud pole, kuid vaidlusi ja solvumisi tuleb ette küll. „Minu õlul on beebi, kodukoristus ja söögitegu. Kogu rutiin, iga päev üks ja sama. Mees on tööl või jahil,” on naine nördinud. „Ma enam ei mäleta, millal me viimati terve päeva kolmekesi veetsime. Kõiki asju teen vaid beebiga – käin külas ja mänguringides.“
Triin on leplik. Harjumuspärane oma pere muster?

Vahel ootab Triin õhevil meest koju, et midagi üheskoos teha, ent siis selgub, et ta on metsa läinud ja tuleb hommikul. Siis naine plahvatab ka. Janek tegeleb küll vähesel kodusoleku ajal lapsega ning vaatab tema järele ka, kui Triinul mõne sõbrannaga kokkusaamine lepitud. Ka aiapidamise kohustuse andis naine pärast pidevaid tülisid jahipidamise ümber mehele – selle võrra on Triinul nüüd kergem. Lisaks on naisel kord nädalas tennisetrenn, et kodusest elust vaheldust saada. Ometi pere- ja paariaega see ei täida, millest naine enim puudust tunneb.

Ei olegi nii leplik enam. Tuleks Janekiga koos maha istuda, millist pereelu siis tahavad.
Triin sõnab, et õnneks kasvab neil kodus poeg – loodetavasti pakub jahipidamine varsti
isale-pojale ühist aega, mil ema saab puhata. „Vähemalt on, mida oodata! Seni sööme koos
maitsvat ulukiliha ja katsume vastu pidada.”

Loobumised pere nimel
Maret (31) ja Jaak Vaabel (30) kasvatavad kolme poega: Jakobit (10), Ukot (6) ja Ottot (7 k). Jaak on alati armastanud sporti ja eneseületust. Pikalt on ta tegelnud alpinismi, mägironimise ja -matkamisega. Kuna alpinism eeldab pikka eemalolekut kodust – terve kuu korraga –, otsustasid nad, et Jaak paneb selle hobi aga pausile.

Varem tähendas Jaagu alpinismiarmastus seda, et mees kogus aasta otsa raha, et siis terve kuuajane puhkus perest eemal olla. Viimati juhtus see kolm aastat tagasi, mil ta käis 7134meetrisel Lenini mäel – päris tippu ta küll sel korral ei jõudnud, vaid jäi pidama Razdelnaja tipus, 6148 meetri peal. „Olin seitsmese ja kolmese pojaga kuu aega üksi – peab tunnistama, et päris keeruline oli! Pidin kõik enda hobid ja tegevused nulli tõmbama,“ räägib Maret. „Kui mees tagasi tuli, jätkus paraku mu eneseohverdus, sest reisile olid läinud kopsakas summa ja kogu mehe puhkus. Perele jäid ainult nädalalõpud ja
ühistest reisidest polnud juttugi.“

Kõigele lisaks kaasneb kõrgmägedega oht – kas mees ikka tuleb tervelt tagasi? „Lenini tipu vallutamise järel võtsimegi kodus tõsiselt teema lauale. Ka lapsed soovivad isaga olla ja puhata ning mina samuti,” möönab naine.

Maret armastab ka matkata ja seega mõistab meest. Samas leiab ta, et peret luues peavad mõlemad arvestama, et teatud asjadest tuleb mõneks ajaks loobuda. „Ma ei pannud Jaaku ultimaatumi ette, et ta ei tohi enam üldse mägedesse minna. Talle jäi mägimatkahobi, mis ei hõlma kõrgeid tippe.”

Maret leiab, et kõige võti on rääkimine. Kui inimesed teineteisest hoolivad, tulevad ka lahendused. „Sport ja enese vormis hoidmine on meie peres väga au sees, kuid pooldan, et seda ei tehta teiste pereliikmetega koosolemise arvelt. Alati on leebemaid võimalusi.”

Klassiõpetajana töötav ja hetkel lastega kodus olev Maret tegeleb ka ise väikestviisi matkamise, jõusaalitrenni ja aeroobikaga. Suureks hobiks on tal raamatute lugemine – mis küll, tõsi, on praegu väikese lapse kõrvalt veidi keeruline. Lisaks käib Maret taas ülikoolis – püüdmas teist magistrikraadi arvutiteadustes. Seega on tegu igati aktiivse perekonnaga
nii mees- kui naispoolelt.

Hiljuti leidiski Jaak endale uue hobi – triatlonid. Nüüd käib ta mägedes matkamisvajadust rahuldamas, kuid ennast proovile paneb triatlonidel. Treenib aasta aega hommikuti, kui lapsed magavad, et siis igal suvel läbida suur Ironmani võistlus.

Mägimatkamise osas on Maretil ja Jaagul kokkulepe, et pere juurest korraga ära võiks olla maksimaalselt kaks nädalat. Et Jakob on peagi mehemõõtu, käib ta vahel isaga kaasas. „Näiteks suvel tegid nad üle sajakilomeetrise retke Alpides. Sellest võib edaspidi sündida mõnus poegade ja isa koosveedetud kvaliteetaeg,” rõõmustab Maret, kes on isegi mehega
mägimatkal käinud.

Kindlasti saab Jaak ühel päeval ka päris kõrgetesse tippudesse tagasi – kui lapsed on suuremad ja koorem naise õlul pole enam üksi kandmiseks liiga suur.

Naised soovitavad, mis aitab meeste hobi ja pereelu ühildada
Gisela:

• Ära keskendu niivõrd mehe hobile, vaid taasta enda omad! Kui oled ise õnnelik ja

saad pereelust piisavalt vaheldust, et oma kirega tegeleda, ei tundu ka mehe hobi
enam nii häiriv.
• Kui sind mehe hobi või selle osa häirib, siis räägi sellest mehega lahtiste kaartidega!
Mees ei pruugi üldse mõista, et midagi on valesti. Pane tähele, et rääkimine ei
tähenda etteheitmist – vaid püüa leida kompromisse.
• Ära keela mehele tema hobi! Kõigil peab olema hingamisruumi ja
laadimisvõimalus. Keelamine ei ole lahendus.

Triin:

• Aruta mehega, et isa ja ema on võrdselt lapsevanemad ja planeerivad pereelu koos.
Nii peaksid mõlemad ka oma graafikud sellise pilguga üle vaatama, et pereaega
oleks piisavalt ning sättima oma töö ja hobid sellega korrelatiivselt.
• Leia viis, kuidas ka oma teetassi täis hoida – palu mehelt aega, et käia vahel kas
oma hobidega tegelemas või regulaarselt spaas või muus kohas, mis sind lõõgastab.
Puhanuna suudad ka muresid paremini üle elada ja raskeid perioode välja
kannatada.
• Tee mehega kokkulepe, et oma käikudest tuleb võimalusel aegsasti teada anda. Nii
on pettumust vähem täitmata jäänud plaanide pärast, kui teine pool on otsustanud
hoopis oma toimetustel olla.

Maret:
• Rääkimine on kõige võti! Kui miski häirib, tuleb seda arutada. Tavaliselt ei ole
lahendused üldse kaugel. Kui rääkida sõbralikult ja süüdistamata, on mõlemad
pooled ka alternatiivsetele lahendustele avatumad.
• Tunne huvi oma mehe hobide vastu või veel parem – tehke neid koos! Olen
sajaprotsendiliselt Jaagu võistlustel kohal ja elan kaasa. Siis oleme selles kõiges
justkui kahekesi.
• Vahel on okei mõni asi pausile panna. Kui see ei tule ühepoole sunnina, vaid läbi
inimliku arutluse, saab ka mees aru, et vahel ei saa kõike ja korraga.

Kiira Järv
Pereterapeut
Mulle meeldib, et kirjeldatud perede meestel on tõsiseltvõetavad hobid ja naised
toetavad neid selles ja samas ka enda jaoks aega võtavad. Paljude perede probleem on
pigem see, et emade elu hakkab laste sünni järel vaid laste ümber keerlema ning mehed
jätkavad tavapärast elustiili oma töö ja hobidega. See on pikemas plaanis peresuhetele
ohtlik, sest oma töökogemuse põhjal võin öelda, et paljud hilisemad lahutused saavad
alguse väikelastega pereelu faasist, kui vanemad enda vajaduste rahuldamiseks ja eriti
teineteisega koosolemiseks sugugi aega ei võta. Siis tulevad tülid, rahulolematus ja
teineteisest eemaldumine.

On hea meel lugeda, et nii Gisela, Triin kui Maret peavad oluliseks mehega omavahel
asju arutada ja ka enda vajadusi tähtsaks pidada. Kõigi nende toredate naiste soovitustega
olen kahel käel nõus. Laste sünniga muutub pere elus väga palju, see on mõlemale
vanemale uus olukord. Selles olukorras on väga tark naisel ja mehel pead kokku panna ja
läbi mõelda, kuidas edaspidi oma ressurssi kasutada, et mõlemad jaksaksid ja suhe püsiks
tugev. Vanavanemad ja muud abilised on väärtuslik ressurss, kelle hoolde lapsi jätta, et
vanemad saaksid ka kahekesi koos aega veeta