Autor: Eveli Makko
Kommenteerib Kiira Järv.
Esmakordselt avaldatud ajakirjas Pere ja Kodu.
Iga lapsevanem unistab sellest, et tal oleks lapsega lähedane suhe. Kuid uskuge või mitte – liiga palju lähedust pole
ka hea. Kuidas leida kuldne kesktee erinevas vanuses lastega?
Ema läheb kuueaastase poisiga lasteaiast koju. Kui lasteaia värav nende selja taga kinni vajub, areneb järgmine jutuajamine.
Laps: “Kuidas sul täna tööl läks?”
Ema: “Mitte eriti hästi. Meile öeldi, et praegu on halvad ajad ja mõned inimesed jäävad tööst ilma. Ma ei tea, mis saab!”
Laps: “Kas sa pead töölt ära tulema?”
Ema: “Võibolla. Ma ei tea, kuidas me siis hakkama saame. Meil pole siis enam üldse raha.”
Laps: “Aga mul on veel natuke raha järel, me võime selle eest süüa osta.”
Selle jutuajamise põhjal paistab, et ema ja poja vahel on hea läbisaamine. Poiss tahab teada, kuidas emal päev läks, ja ema räägib. Kui selgub, et emal on muresid, pakub poja armsa lapsemeelse lahenduse. Aga siit võib hakata keerutama ka niidiotsa, mis viib välja ühele väheräägitud tahule laste ja täiskasvanute suhetes – liiga suurele lähedusele.
Kui lapse ja vanema suhteid kujutada teljena, siis lapse jaoks koormavalt lähedased suhted on telje ühes otsas. Telje teises otsas on jahedad ja autoritaarsed suhted, kus on palju võimu kasutamist ja lähedust pole üldse. Keskele jääb piirkond, kus lapse ja vanema suhted on segu sõprusest ja autoriteedist. Alustame liigsest lähedusest. Kaks peamist viga, mille puhul lähedased suhted vanema ja lapse vahel muutuvad lapsele koormavaks, on järgmised:
1. viga: vanem toetub lapsele.
See tähendab, et vanem laotab lapse ette kogu oma elu, eriti just mured ja hirmud. Kõrvalseisjale võib see näida sõprusena. Tegelikult rikub see sõpruse peamist reeglit, milleks on omakasupüüdmatus. Last täiskasvanute maailma muredega koormav vanem kasutab teda
emotsionaalses mõttes ära. Mida laps sellest ellu kaasa võtab?
o Kuna ta peab muretsema täiskasvanute probleemide pärast, jääb ta lapsepõlv vaesemaks.
o Ta läheb ellu teadmisega, et teiste inimeste eest tulebki muretseda.
o Ta võtab vastutuse seal, kus pole tarvis.
o Ta ei oska teistele toetuda.
o Ta arvab, et peab kõigega ise hakkama saama.
Huvitaval kombel ei õpeta see, kui vanem jagab oma muresid lapsega, talle oskust enda muresid teistega jagada. Nii õpib laps hoopis, et kõike tuleb ise teha. Kuidas oleks siis õige käituda olukorras, kus vanemal tõepoolest on mure, mille tagajärjed võivad puudutada ka last. Näiteks sissetulek väheneb.
Rääkige lapsele, kas ootate ka temalt muutunud olukorras mingit panust: “Meil on raha vähem kui enne, sest mul on uues
töökohas väiksem palk. Sellepärast ei saa ma sulle enam osta
sajakroonist autot. Ma palun, et sa kalleid autosid enam ei küsiks.
Ostame seekord sulle kolmekümnekroonise.”
See on konkreetne jutt, mitte ebamääraste hirmude jagamine. Pange tähele, et jutus oli ka selgitus, miks ei saa enam kallist autot osta.
2. viga: lapsest saab ühe vanema liitlane teise vastu.
“Laps on mulle lähedasem kui abikaasa. Mehega saab rääkida ainult asjade ostmisest ja muud praktilist jutu. Tütrega räägime kõigest. Eile käis ta peol ja boyfriend oli öelnud, et tal on ilusad silmad. Kui nad koju tulid, siis oli poiss teda värava ees kallistanud.” Tundub olevat pilt soojadest ja turvalistest suhetest lapsega, aga viide mehele teeb ettevaatlikuks. See vihjab, et vanema hinges on mingi tühjus, mille ta täidab lapsega loodud lähedase suhtega. Mis on selle tagajärg?
Ka seda tüüpi liiga lähedaste suhete puhul jääb lapse minale vähe ruumi. Teiseks on tal raske alustada oma elu – nii heast pesast lahkumine võrdub ju reetmisega. Vaevalt et laps ja vanem lahkumise raskustest otsesõnu räägivad. Alateadlikult võib lapsega lähedasemas suhtes olev vanem temas aga sellise tunde tekitada. Laps tunneb, et ta on oma ema või isa (sagedamini ema) elu sisu. Kui ta lõpuks ikkagi iseseisvat elu alustab, helistab ema talle iga päev: “Kuidas sul läheb? Kas sul on kõht täis? Ega sa ei külmetanud, ma võin sulle mett tuua?”
Kuidas neid vigu vältida?
Esiteks: vaja on teist täiskasvanut.
Abielus on abikaasadel mitu rolli korraga, kuid need saab panna tähtsuse järjekorda.
Esimene ja kõige tähtsam tasand: mees ja naine.
Järgmine tasand: ema ja isa.
Abikaasade omavaheline suhe määrab pere õhkkonna. Vanematena vastutavad nad lapse heaolu eest. Neile kahele tasandile järgnevad suhted lastega. Seega vajab vanem enda kõrvale teist täiskasvanut, kellega tal on lähedane suhe ja kellele saab toetuda. Kui olete üksikvanem, siis ei saa selleks olla elukaaslane. Kuid te vajate enda kõrvale kedagi, kellega täiskasvanute maailma muresid ja rõõme jagada.
Teiseks: mida suurem laps, seda rohkem peate temast lahti laskma.
Teie suhe lapsega muutub kogu aeg. Kuna te olete palju koos, on raske taibata, millal tuleks oma käitumist muuta. Õnneks on lapsed nii toredad ja annavad märku, et neile on nüüd teised asjad tähtsamaks saanud. Mäletan oma suhtest 13aastase pojaga ühte märguannet. See juhtus ülemöödunud suvel jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal. Ees ootas finaalmäng Brasiilia ja Türgi vahel. Abikaasa ja noorem laps olid ära. Mina nägin ühises kaasaelamises otseülekandele suurepärast võimalust suurendada lähedust. Ostsin pitsat ja limonaadi ja ootasin mängu algust.
Poisil oli pitsa üle hea meel, aga… “Issi, kas ma võin koos sõbraga pitsat süüa ja telekat vaadata.” Niipalju siis headest kavatsustest lähedust suurendada ja kahekesi olla. Esimesel hetkel olin solvunud. Üritasin seda mitte välja näidata, aga küllap ta ikka aru sai. Igatahes taipasin, et talle on tähtsam veeta aega koos eakaaslastest sõpradega kui minuga. Hiljem lugesin Jari Sinkkoneni raamatut “Koos isaga”. Sinkkonen ütleb seal, et eriti teismeeas polegi vaja püüelda täieliku harmoonia järele lapsega. “Isa teatud vanameelsus kergendab eraldumist: kui isa teeb katset noorte maailma ja kultuuri “mõista”, peab noor omaks võtma aina radikaalsemaid eraldumisvõtteid,” kirjutab Sinkkonen.
Kuna vanemlikku rolli tuleb lapse kasvades koomale tõmmata, tõuseb taas esile see, milline on suhe abikaasaga või kas vanema kõrval on mõni teine lähedane täiskasvanu. Kui sellega on kehvasti, jääb järele tühjus ning lapsest on raske lahti lasta.
Kuidas olla sõber ja autoriteet?
Paistab nii, et lapse ja vanema suhted on igal juhul hierarhilised – üks on teisest kõrgemal. Ebavõrdsus tuleb sellest, et lapse vajaduste rahuldamine sõltub vanemast. Mida väiksem laps, seda rohkem sõltub ta vanema hoolitsusest ja seda suurem vastutus on vanemal. Kasvades suudab laps võtta enda eest järjest rohkem vastutust ja vanema vastutus väheneb. Ühtlasi väheneb ka hierarhilisus. Vanem, kes toetub vaid võimule, avastab ühel päeval, et tema mõju on kahanenud olematuks. Täiskasvanud laps võib kunagistesse autoritaarsetesse vanematesse suhtuda haletsuseseguse põlgusega.
Kuidas siis kasutada oma üleolekut nii, et suhted oleks lähedased ja samas oleks teil ka autoriteeti?
Esiteks: kui tahate olla lapse sõber, kohelge teda võrdsena.
Nüüd, kus me oleme pikalt rääkinud lapse ja vanema vahelisest ebavõrdsusest, on kohane sõna “võrdsus” uuesti kasutusse võtta. Võrdsus ei tähenda lapse koormamist täiskasvanute muredega ega tema kaasamist suurte mängudesse. See tähendab, et te
o selgitate oma otsuseid lapsele;
o probleeme lahendades püüate leida lahenduse, mis sobib nii teile kui lapsele;
o lapsele nõu andes ei suru oma lahendusi peale, vaid pakute neid välja kui võimalusi.
o Ja muidugi tähendab võrdsus ühist mõnusat mängimist, sportimist,
jutustamist ja muud toredat ajaveetmist lapse vanusele vastavalt.
Teiseks: kui tahate olla lapsele autoriteet, peate selle välja teenima.
Te teenite selle välja, koheldes teda kui sõpra, nii nagu eespool räägitud. Kuid te ei suuda olla alati selgitav, arvestav ja heasoovlik. Vahel te käratate ja vahel te lihtsalt ei taha temaga rääkida, sest olete väsinud või murelik. Siis andke mina-teateid: “Ma olen nii väsinud, et ei taha sinuga rääkida. Ma tahan vaadata selle filmi lõpuni. Palun ära sega mind.” Niiviisi käitudes annate lapsele oskuse kasutada sellist mudelit ka oma elus.
Lapsed hindavad vanemates lihtsust ja inimlikkust, mille juurde kuuluvad ka teie nõrkused. Nende tunnistamine mitte ei vähenda, vaid suurendab teie autoriteeti, kui suhe lapsega on siiras. Ja kui te siiralt ja sõbralikult suheldes ning teineteisele vabadust jättes olete lapse täiskasvanueani välja sammunud, avastate võibolla, et olete endale saanud tõeliselt hea sõbra. Võrdväärse sõbra.
PERESUHETES AITAB TASAKAAL
Äärmiselt tihedad ja lähedased peresuhted
Pluss: Tagatud on toetus ja turvalisus, tugev meie-tunne.
Miinus: Liiga suur sõltuvus üksteisest, väljaspool peret on raske kohaneda.
Mina areng jääb kängu.
Jahedad ja distantseeritud peresuhted
Pluss: Soodne keskkond iseseisvuse ja mina arenguks.
Miinus: Vähe toetust, turvalisust, soojust, vähe meie-tunnet.
Paraja läheduse ja distantsiga peresuhted
On toetust ja turvalisust, kuid jääb ruumi ka iseseisvuse ja mina arenguks.
