Lahutuse piiri peal

Kooselukriis võib lõppeda lahkuminekuga, aga see võib pakkuda ka võimaluse end ja oma suhet paremini tundma õppida.

 

Paul (30) ja Merle (27), mõlemad kõrgharidusega, tunduvad teineteise suhtes sõbralikult meelestatud. Istume nende väikeses köögis, äsja küpsetatud piparkoogid ootavad kakaokarva kausis, lapsed magavad päevaund. Vaikses pärastlõunas tuvastab kõrv vaid varraste klõbina, kui perenaine vestluse kõrvale pehme kudumistöö kätte võtab. Paul toob kapist meepurgi ja paneb möödudes käe naisele õlale, justkui kinnitades: ma olen siinsamas, su kõrval. Neid siin ja praegu koos nähes ei oskaks arvata, et veel aasta tagasi olid mõlemad üsna kindlad, et nende abielu on läbi. 

 

Pereterapeut Kiira Järv, kes Paulil ja Merlel oma suhtega tegelda on aidanud, ütleb, et kõige keerulisem ongi leida aega paarisuhte ja iseenda eest hoolitsemiseks siis, kui lapsed väikesed. Paulil ja Merlel on kaks last, kolmeaastane poeg ja neljane tütar. 

 

“Selles kooseluetapis läheb kogu aur lastele, täiskasvanud toimivad peamiselt lapsevanematena, aega endale ja partnerile ei jätku,” kirjeldab pereterapeut. “Kui on mitu last järjest, võib suhe muutuda väga kriitiliseks. Kui ka lahku ei minda, võidakse just siin külvata lahkumineku seeme.”

Miks on paaridel nii raske hoida lähedust ja mida saab ette võtta, kui kriis on juba käes? Uurime lähemalt Merle ja Pauli lugu.

 

Armastus otsas

Sügisel sai Merlel ja Paulil täis seitse aastat “kurameerimisstaaži”. “Samas ainult kahekesi koos elamise aega oli meil üsna vähe,” meenutab Merle. Mõlemad elasid tudengitena viie-kuuekesi kommuunis. 

Kokku kolides saadi kooselu harjutada pool aastat, siis jäi Merle lapseootele. Algas suurte muutuste aeg. Kui varem elati lõbusat, “absoluutselt kohustustevaba tudengielu”, nagu ütleb Paul, siis nüüd osteti kodu, mõlemad läksid tööle ja aastase vahega sündis kaks last. 

 

Paul ütleb, et kui lapsed olid aasta-paarised, oli tal tunne, nagu elaksid nad vahetustega. “Meil oli väike korter, aga naist mõnel päeval nagu ei näinudki, ainult tere jõudsid öelda. Õhtul, kui voodisse varisesid, siis teine juba magas. Nagu oleksime kaks üksikvanemat, kumbki jahmerdab oma lapsega.”

 

Paar korda tuli neil ka ütlemisi ette. Need lahenesid nii, et mees tuiskas kodust välja, jalutas tiiru ümber kvartali ja läks tagasi. Aga närvilist teineteise peale karjumist ei olnud. 

 

Kuni… kui lapsed olid saanud kahe- ja kolmeaastaseks, puhkes Merle ühel pikemal autosõidul nutma. “Olin seda tunnet tükk aega enda sees tundnud ja kogunud,” ütleb ta. “Tundsin, et kõik on läbi, et armastust pole enam. Hakkasin seda ka meie eelnenud suhtele üle kandma ja äkki tundus, et kõik on olnud vale, armastust polegi meil kunagi olnud.”

Paul märgib, et tüüpilise mehena ei osanud ta märgata, et midagi on lahti. “Minu jaoks tuli rahulolematuse signaal Merlelt. Ja siis hakkadki ise ka mõtlema, et jah, tal on vist õigus, ongi vist armastus läbi…”

 

Samas oli neil midagi, mis kaklemist, tülitsemist ja külma kaugenemist takistas – mõlema sõnul on nad sõbrad, ja sõpradeks jäid nad ka siis, kui armastus tundus läbi olevat.

 

Segased ajad

Kuigi kaklusi polnud, olid mõlemad õnnetud. Paul: “Ega me olukorda muuta ei osanud. Paar korda tegime suuri sõnu, et hakkame midagi teistmoodi tegema, aga konkreetseid plaane ei osanud teha. Pigem leppisime olukorraga, et ju me oleme siis nii erinevad inimesed.”

 

Eraldi nad ei kolinud, vaid otsustasid, et jagavad korterit, kuni kummalgi uut partnerit või uusi eluplaane pole. Kasvatavad seni koos lapsi. 

 

Paraku ei tulnud sõpradena koos elamisest midagi välja. Merle hakkas mõne aja pärast tundma, et ta ei oska mehega enam isegi sõbrana suhelda, et teda hakkab juba pelk mehe kojujõudmine närvi ajama. Paul omakorda murdis pead, mis mõtet on istuda ühises köögis – kaks võõrast inimest, nagu nad teineteisele tundusid. Ühel hetkel jõuti otsusele: läheme siis parem lahku.

 

Merle arutab: “Nii naeruväärselt lihtne on otsustada, et läheme lahku! Jah, kujutad ette küll, et üksi elades on üksikvanema mured, aga kui on rahulolematus, on lahkumineku otsust teha väga lihtne.” Kuigi lahutust sisse ei antud ega kolitud nüüdki laiali, kaasnes otsusega teatud kergendus. 

 

Merle mäletab, et kui enne lahkumineku otsust hakkas temas süvenema vihkamine, siis nüüd sai ta meest jälle normaalse pilguga vaadata. “Mitte nagu seda inimest, kes peaks kõik mu vajadused täitma ja kindlustama, et ma oleksin kogu aeg õnnelik,” arutab ta. “Sain aru, et mu õnn on mu enda vastutada, ja et tema on väga tore inimene.”

 

Veel pool aastat hiljem tegid nad otsuse: läheme pereteraapiasse. Mitte sellepärast, et neil olnuks väga palju usku terapeudi võimalustesse. Pauli sõnul arutasid nad umbes nii: “Olime ju otsustanud, et lahku läheme niikuinii ja ega terapeut saa meid teineteist uuesti armastama panna. Aga me käime seal ära, et ei peaks viie aasta pärast mõtlema, et äkki oleks saanud midagi teisiti teha.” 

 

Pereteraapia aitas enda sisse vaadata

Pereterapeut Kiira Järv, kelle juurde paar sügisel pöördus, ütleb, et nad tulid õigel ajal. Enne, kui vimma ja kibestumist oleks jõudnud kogunema hakata. “Inimesed sageli ei tea, et suhet peab hoidma, ja kui ka teavad, ei osata sellest rääkida,” ütleb ta. “Rääkida on vaja peamiselt sellest, mida kumbki vajab ja mida mitte, ja sellest, mis haiget teeb.”

 

Kuigi Merle ja Paul ei kaotanud ka kriisiajal kommet omavahel rääkida, ei viinud vestlused neid pingelanguseni.

Merle meenutab, et tõuge teraapiasse minna tuli siis, kui tuttav paar oli sealt abi saanud. Ja kuigi minek oli Merle sõnul “väga naljakas – et mis me räägime seal, et meil on kõik selge, me lähme sõpradena lahku?”, istus naine mõne aja pärast terapeudi kabinetis ja lahistas järgmise tunni korralikult nutta. “Ma ise ei saa ka aru, mille täpset ta seal minu sees lahti tegi,” imestab Merle. “Otse oma tunnetest rääkida pole lihtne.”

 

Paul tundis kõrval ebamugavust. Justkui oleks naised omavahel tema vastu – kuigi nii loomulikult polnud. “Terapeut sunnib oma tundeid sõnadesse panema,” lahkab ta. “Oled ju neile asjadele mõelnud küll, aga mõte jääb abstraktseks. Kui sa seda kellelegi sõnadega väljendama pead, saad ise ka selgemalt aru.”

 

Pereterapeudid tavatsevad vaadelda pereelu etappide kaupa. Kõige raskemad perioodid on need, mil tuleb liikuda ühest pereelu arengufaasist teise (vt infokasti). Igas faasis ootavad uued tingimused, millega peavad kõik kohanema, ja kohanemisaja pingetes on sees alus kriisi tekkeks.

Mida siis oleks mõistlik teha, kui käes on kriis?

 

Võtmeks on tunnetest rääkimine

Suhtes valitsevat kriisi ei pruugi väljastpoolt nähagi olla. “Kõrvalt ei peagi kriisist aru saama, see pole kõrvaltvaataja asi,” ütleb Kiira Järv. “Mõned inimesed elavad kogu aeg kritiseerides ja vastandudes – see on nende viis suhtes olla. Suhtekriisist räägib see, kui suhe on muutunud ja muutus on püsiv. Kui ühele või mõlemale tundub, et varem saime rääkida ja vabalt välja öelda, mis ei sobi, aga nüüd mitte. Kui ühele või mõlemale ei sobi see, mis nende vahel toimub, kui see teeb haiget.” 

Selles osas, mida teha, uut imeravimit Kiira Järvel soovitada pole. Aitab ikka ainult see, kui suudetakse oma sügavamatest tunnetest rääkida. Pinnapealsetest olmejuttudest peab jõudma sinna, kus kumbki saab rääkida oma üksindusest ja igatsusest, valust ja pettumisest. 

 

“Kuid omavahel ei saa rääkida, kui meil ei ole rääkimise kultuuri või kui valitakse aeg, mil mõlemad on väsinud või närvilised,” märgib terapeut. “Alati toimivad palju paremini need paarid, kel on enesepeegeldamise oskus paremini arenenud.”

 

Kui omaette kuidagi räägitud ei saa, on pereterapeut see, kes hoiab tunnete temperatuuri nii, et dialoog hakkab tekkima. 

Abi said ka Merle ja Paul. Pauli meelest oli teraapia pluss suure pildi näitamises. “Kui vaatad midagi väga lähedalt, ei näe sa enam selgelt. Endal ongi ilma kõrvalise juhendamiseta raske tervikpilti näha.”

 

Merle lisab, et nõustaja juurde pole vaja minna suurte lootustega, et küll tema kõik ära parandab. “Aga ta aitab sul olukorda normaliseerida,” arutab naine. “Sina ise oskad sellisel hetkel mõelda ainult üht: armastus on otsas, kas elad elu lõpuni nii või lähed lahku. Kui suuta natuke eemalduda, võib selguda, et saab midagi ette võtta.”

 

Mis Merle ja Pauli abielust saab, pole veel selge. Kohtumised terapeudiga käivad, kuid vastupidi eelmise aasta teadmisele, et nende ainus tee on lahku minna, ütlevad Merle ja Paul praegu kui ühest suust: “Ma tean seda, et ma ei taha lahku minna.” 

 

Ja Merle lisab: “See totakas abielukriis on tegelikult parimaid asju, mis minuga juhtunud on. See on sundinud mind ennast ja meie suhet teravamalt vaatama.”

 

Millal tekib kõige sagedamini kriis?

Pereelu tähendab pidevat arengut ja muutumist ning eeldab sujuvat üleminekut ühest arengufaasist teise. Mõnikord võib kohanemine elu poolt esitatavate uute nõudmistega osutuda ülimalt keeruliseks ning tekitada suuri pingeid.

 

1. etapp: Mees ja Naine kahekesi. Pereterapeudid peavad selle faasi heaks kestuseks 2–3 aastat. Selle aja jooksul jõutakse armumise faasist edasi ja katsetatakse, mil moel suhe toimima hakkab. Mida vähem on olnud aega, mil noored on saanud kahekesi olla, seda keerulisem on üleminek järgmisse etappi. 

 

2. etapp: laste sünd ja koolieelne iga. Kõige rohkem kohanemist ja koostööd nõudev etapp. Siin on kõige keerulisem leida aega paarisuhte eest hoolitsemiseks, ka iseenese jaoks ei jää aega. Kogu aur läheb lastele. Siin külvatakse lahkumineku seeme – paljud paarid peavad vastu, kuid siit alguse saanud hingeline eemaldumine võib manifesteeruda hiljem, kui lapsed lähevad kooli või on teismelised. 

 

3. etapp: peres on kooliealised lapsed. Laste esimeste kooliaastate keerukus peitub elukorralduse rohketes muutustes. Ka peavad vanemad siin hakkama lastele tasapisi rohkem vastutust andma ning vanemlusest vabanevat aega taas enda ja paarisuhte heaks kasutama. Mõlemal on rohkem võimalust võtta aega eneseteostuseks. Kui pinged paarisuhtes ka on, pole need veel nii nähtavad, kuna vanematena askeldamist on endiselt palju. 

 

4. etapp: laste teismeiga. Kuna nüüd tekib taas aega endale ja paarisuhtele mõelda, võib paar siin avastada, et neid ei ühendagi enam miski. Selle etapi väljakutse on ka lapsed oma haardest vabastada. Kuna vanem ei taju eemalduvatelt lastelt enam samasugust emotsionaalset sidet nagu varem, võibki tekkida tühjus. Kui paarisuhtes on kriis juba mõnda aega käimas olnud, on nüüd soodus pinnas kõrvalsuhete tekkeks ja/või koduste pingete nähtavale kerkimiseks. 

 

5. etapp: jälle kahekesi. Paar peaks lapsi kasvatama selle teadmisega, et kord oleksid nad taas valmis kahekesi elama. Paraku unustavad inimesed selle tihti ära. Selles faasis ei kohta pereteraapias palju paare, kuid sageli on täiskasvanud lapsed oma vanemate suhte päras mures. Et pole emotsionaalset suhet, üks teeb teisele haiget või koorub vanemate lähisuhte probleem välja noore inimese tõsise haiguse tagant. 

Peale ühest eluetapist teise ülemineku pingeliste aegade mõjutavad suhet ka muud rohkem kohanemist nõudvad muutused, näiteks: 

• ühe vanema välismaale tööle minek; 
• lähedase kaotus; 
• töötuks jäämine ja töökoha kaotus;
• puudega lapse sünd või lapse tõsine haigestumine;
• vajadus võtta vanaks jäänud vanem enda juurde elama.