Kõige tähtsam mees

Olid sa kas issi printsess või tulid talle meelde ainult siis kui miski jama juhtus, või puudus ta sinu elust ülelüldse – iga naise elu kõige olulisem mees on tema isa. Suhe temaga paneb paika meie ego, naiselikkuse, võime teisi mehi armastada ja iseendaga rahul olla.

 

Ennekõike on aga vaja seda endale tunnistada. Suhtel isaga on väikese tüdruku minapildi kujunemisel ja suureks tüdrukuks kasvamisel oluline roll. Me mõtestame end läbi isa, me trotsime ja armastame teda ning peame õppima oma trotsist üle saama. Vaatame, kuidas see päriselus väljendub.

“Minu elu kõige suuremad luhtumised on tulnud sellest, et ma pole suutnud leppida sellega, et isa enam mu elus pole. Et ta mind maha jättis. Ja hiljem, et mina teda aidata ei suutnud – kasvõi viinaravile saatmisega. “ lausub 34 aastane Stiina ägedalt. Tal on selja taga mitu seanssi psühhoteraapiat.

 

“Isalt õpitu on minust teinud õnneliku inimese,” tunnistab Heili. “Olen õppinud ennekõike seda, et kui saad, siis aita ja kui tundub, et ei saa aidata, siis püüa ikka!”

 

Ka 35-aastane Niina sai oma isakodust armastuse korralikult tehtud töö vastu. “Ainult, et tema jaoks ei ole kunagi midagi nii hästi tehtud, et asi ka kiitust vääriks,” lisab ta vaikselt. 

 

Eraldi juhtum on siin tüdrukud, kel on kaks isa. “Oma pärisisalt sain temperamendi, kasvu, impulsiivsuse ja metsiku tahtejõu. Kasuisalt, kes minuga koos elas – muusikamaitse, musta huumorisoone (ema siiani ei talu meie naljatamisi, kaob kohe toast) ja ülikorraliku suhtumise töösse. Mis kõige olulisem – kasuisa ei mõista mu tegusid kunagi hukka, vaid üritab neid mõista ja mind julgustada. Mnjah, ma nõustun, et kaldun sageli oma üsna imposantset ja tugeva natuuriga pärisisa trotsima ja kasuisa pigem heaks sõbraks pidama… Samas tean, et kuid miski tõeliselt nässu hakkab minema, aitab isa mind alati ja iga kell hädast välja.” 

 

Daire elus on samuti kaks isafiguuri. “Olen suure osa oma teadlikust elust tundnud nn isarollis ema elukaaslast, Antsu,” seletab ta. “Ma küll ei ole kutsunud teda kunagi ‘isaks’ sest isa on mul keegi teine, aga isaks olemise omadused on Antsul kõik kindlasti olemas. Mis väga tähtis, on ta parim vanaisa minu kahele pojale. Ta on 100% vastand iseloomult minu pärisisale – ta on tasakaalukas, analüüsiv, laia silmaringiga ning oma tarkusi, teadmisi edasiandev, seda kõike väga rahulikul moel.” Daire tunnistab, et on samuti pärinud pärisisalt iseloomu ja kangekaelsuse, kuid kasuisalt suhtumise töösse ning austuse haridusesse. 

 

Miks värk nende isade ja tütardega siis on?

Me kõik tuleme oma lapsepõlvest. Öeldakse, 20ndad ja kohati varajased 30ndad on selle perioodi lõivude ja vajakajäämiste tasumine. Psühholoogide sõnul on liiga palju inimesi, kes eitavad või suruvad vanemate rolli oma elus maha. Ja siis nad ei mõista, miks elus juhtub üks õnnetus teise järel: halvad armastatud, luhtunud abielud ja kuigi tööd rabatakse hullumoodi, jääb (enese)tunnustus olemata. 

 

Pereterapeut Kiira Järv täpsustab – on palju edukaid inimesi, kellel ei ole olnud head läbisaamist oma vanematega, “Paraku ei ole selliste inimeste isiklik elu tihti rahuldustpakkuv ja õnnelik. Ehk teisti öeldes nad ei ole edukad isiklikus elus.”

Isapoolne aktsepteeriv ja lugupidav suhtumine tütresse toetab olulisel määral tütre identiteeti naisena, nendib Järv. “Tütred, kes on oma lapsepõlves kogenud ema-isa vahelist vastastikust hoolimist ja armastust, oskavad seda ka oma paarisuhtes luua. Need tütred, kes on isa imetlust kogenud, oskavad end naisena tunda.”

 

Psühholoogiaprofessor Voldemar Kolga seletab, et psühhoanalüütiliselt on naistel isaga keerulisem suhe kui poistel. Me mõlemad üritame end isa kui autoriteediga samastuda. Ainult, et poisid vabanevad sellest kiiremini kui tüdrukud, tunnetades enda autoriteediks muutumist. Meil on asi keerulisem. Kuna me adume alateadlikult ühiskonna põhjal, et oleme osa nn vähemautoritaarsest soost, tekib meil eriline soov isale vastu hakata ja end tõestada. 

 

Kaasvara isakodust ka isata

Siia alla käib ka kalduvus teha taas alateadlikult isast, mehest, oma maailma keskpunkt. Keegi, kellelt alati midagi oodatakse ja kes pole kunagi meiega rahul – sest me ise pole endaga rahul. Kui suhe isaga on toetav ja sõbralik, vabaneme sellest trotsist kergemini ja varem kui siis, mil isaga kontakt on pinnapealne või isegi vaenulik.  

 

Kolga nendib et paraku meie ühiskond pelgab lähisuhteid. Põhjuseks asjaolu, et mida lähedamal inimene meile on, seda rohkem võib ta meid haavata. See on ka põhjuseks, miks paljud mehed ei oska oma tütardega kontakti saada. 

 

Stiina on palju oma lapsepõlve pagasiga tööd teinud. “Ma tean nüüd on et olen kogu oma senise elu käitunud meestega nagu issit otsiv laps. Olen jonninud, mangunud, vihastanud kui tahtmist ei saa. Mis sa arvad, kaua sellist käitumist välja kannatatatakse,” muigab ta iseenda üle lõbusalt. 

 

Stiina ongi hästi lõbus. Ta on tulesäde, kes paneb iga peo elama ja tal alati kõige vingemad austajad. Selles osas sarnaneb ta oma isaga, kel oli ka elus tähtis ainult pidu. Paraku polnud see elu eriti meeltmööda Stiina emale ja nii ongi peamised perepildi-mälestused Stiina lapsepõlvest koomilis-traagilised. On jõulud, ema ulub nurgas nutta ja korraks koju nägu näidanud isa vaatab ringi ning pöörab otsa ringi põhjendusega: a siin pole üldsegi lõbus! Muidugi polnud, lagistab Stiina naerda. “Mul ka poleks!” Enam pole see naer läbi pisarate. Olles ise omamoodi isa koopia, aga samas ka see keda pidevalt maha jäeti, arenes Stiinal isaga kummaline suhe. Eriti süvenes see siis, kui isa kümmekond aastat tagasi suri, jättes Stiina hinge tühjuse. 

 

Ka 50aastase Mai vanemad lahutasid tema lapseeas tänu isa napsu- ja naistelembusele. Naise jaoks sümboliseerib sõna “isa” väljendit “kaotatud paradiis”. “Minu jaoks on isa midagi kauget ja kättesaamatut, samal ajal ihaldusväärset ja ligitõmbavat,” tunnistab ta. “Mida aasta edasi, seda enam hakkan tundma, et olen elus millestki olulisest ilma jäänud ja see on tõenäoliselt mõjutanud ka mu psüühikat ja suhteid meestega. Kaks abielu on lörri läinud.”

 

Daire isa lahkus pere juurest varakult.  Isa lahkumisega kaasnes šokk ja meeletu hüljatustunne. Kuid… isa oli kohati raske käega. “Ka lapsed said mingil hetkel oma osa…” Daire meenutab, kuidas sai kolmandas klassis isa käest hoolimata klassiõe kohalolekust riidepuuga piki pead, kuna julges trennist pool tundi hiljem koju tulla. “Sellest ajast nagu midagi muutus, ma hakkasin mõistma, et minu pärisisa ei olegi nii väga hea ja hoidev ja kaitsev.”

 

Isa ja mehed sinu elus

Daire nimetab kõige olulisemaks isaks saadud õppetunniks just seda – vägivald on 110% out. “Minu kõrval ei ole olnud elus ühtegi meesterahvast, kes tõstaks kätt endast nõrgema vastu (naised, lapsed, loomad).” Samuti on ta õppinud seda, et ükskõik mis elus ka ei juhtuks (lahku minnakse ikka, kui iseloomud vm ei sobi), oma lapsi ei tohi unustada. Oma esimese poja isaga saab ta senini väga hästi läbi ja soosib nende suhtlemist igati.

 

Heili suhe oma isa, endise miilitsatöötaja Kalle Klandorfiga on nagu maha viksitud  mõnest poiste seiklusraamatust. Et tema vanem õde käis emaga tantsuvõistlustel, pidi nooremat tütart hoidma isa. Ja kus ta seda tegi? Korvpalliplatsil või Viru tänaval taskuvargaid ja mustlasi püüdes. Pisikesele elava loomuga Heilile meeldis selline detektiivitöö väga. “Kui me isaga linnas jalutasime, kadusid nad päris kiiresti kõrvaltänavatesse ja see tegi mulle hirmsasti nalja. Nii mõnegi nägu oli mulle juba tuttav ja ilmselt ka minu nägu neile.”

 

Heli meenutab veel oma lapsepõlvest lugu, kuidas isa ta punkaritega sõbraks tegi. Nimelt kartis ta neid koletegelasi üliväga. Ühel hetkel aga viis issi lapsukese Varblase kohvikusse. “Kohvik oli pime ja punkareid täis, aga tuli välja, et nad olid kõik väga sõbralikud. Pärast seda ma neid  enam ei kartnud, isa on mul alati selline hästi hea turvatunde tekitaja olnud…”

Ta tunnistab, et kui selliseid mehi nagu veel tehtaks, siis kindlasti võtaksid sappa. “Ei saa salata, isa mõjud on selles küsimuses suured,” nendib ta. “Kahjuks pean aga  tõdema, et selline eeskuju ei tõota just õnneliku lõpuga lugu kuigi 

otseselt tuska see mulle veel ei valmista.”

 

Stiina tunnistab, et üsna mitmed tema elus olulist rolli mängivad mehed on isa moodi. Samamoodi annab ta endale aru, et otsib nendes oma kaotatud isakuju ja et see ei pruugi hästi lõppeda. “Sellist meest nagu mu isa oli ma endale ei tahaks Sellise mehe naine on õudne olla – ma ju ema pealt nägin. Seega on nendega targem lihtsalt väga hea sõber olla.” 

 

Minu lapse suhe isaga

Isa väärtust hakkavad naised kummalisel moel uuesti hindama alles siis kui nad ise hakkavad emaks saama. 30-aastane Maare, kes ootab oma esimest last, on samuti tüüpilise Eesti peremudeli ohver – verinoorte vanemate abielu lõhkes siis, kuid tüdrukul oli aastaid alla kahe ja poole. Ta tunnitab, et vihkas oma isa vahepeal täiskasvanu jaheda kirega. Selle eest, et naist vahetades ka lapsed unarusse ja teise naise kaudse terrori alla jättis. Et lapsepõlves oli isa tähelepanu taandunud rahaks, mistõttu ei suuda Maare mitte üheltki inimeselt, liiati mehelt raha vastu võtta. 

 

Kuid nüüd, oodates oma esimest last, adub ta tohutu selgusega kui oluline on isafiguur tegelikult on. “Ma olen viimaks ometigi praegu, nüüd oma isale täielikult andestanud. Sest ma olen aru saanud, et isa tuleb laste kasvatamisesse alates mähkmeetapist tugevalt sisse integreerida – mitte nii nagu vanasti arvati, et väikelapsed on ainult naise asi.”

 

Et ei juhtuks nii nagu 27-aastase Katiga, kelle suhe jäigi isaga pinnapealseks. Tema ema meelest lapsed olid ja on naise pärusmaa. Nii polegi tal isaga millestki rääkida. Samas ei ole kunagi nende suhted ka halvad olnud. “Kahju on muidugi, sest leian, et pere on väga tähtis. Oma laste ja mehe kokkukasvamist soodustan igati, kuigi mu emal on selle kohta alati ütlemist.”

 

Andestamise olulisusest

Kui inimene hakkab teadlikult ma kodust kaasa pakitud “seljakotti” revideerima, on tal palju võimalusi mitte korrata lapsepõlvekodu mustreid, nendib Kiira Järv. Paljud inimesed, kes käivad teraapias, jõuavad välja selleni, et nad ei ole kogenud piisavalt isa ja ema armastust, toetust ning mõistmist. “See on väga valus tõdemus,” lausub ta. “On neid, kes on kibestunud ja on neid, kes ei teagi, kui väga nad on seda toetust vajanud ja igatsenud.”

 

Kõige olulisem, nagu rõhutab Stiina, on oma issi-trotsist aru saada. Täiskasvanuks saada. “Mulle tegi psühhonalaüütik otse selgeks: “Saa suureks!” Isa on ammu surnud, ta ei tule sinu eest su elu elama. Sul on täielik õigus otsustada ise omi asja, ealada ja olla õnnelik. Sa ei pea alateadlikult otsima tema heakskiitu.”

 

Õnneks on muutused ka minevikusuhetes võimalikud: Need on lausa hädavajalikud, kui tahame isiklikus elus õnnelikud olla ja mitte kibestuda. Me saame andeks anda, kui mõistame, miks meie vanemad nii on käitunud. Mõistmisele aitab kaasa osalemine pereteraapias või erinevates muudes teraapiates, nendib pereterapeut. Võimalusi on mitmesuguseid, kui inimene ise muutust soovib.

 

Samas võivad paljud meist ohata ja küsida – no mida see annab kui ma selle toriseva (joodiku, poolsegase, võõrdunud) vanamehega ära lepin. Kiira Järv vastab: “Rahulolu endaga, enesekindluse, stabiilsuse, loomingulisuse. Julguse rõõmuga ja energiliselt elada, enda eest seista, endast hoolida, armastada. Selle nimel tasubki lepitust otsida ja andestada, ka siis, kui isa enam elavate kirjas ei ole.”