Autor: Manona Paris
Esmakordselt avaldatud ajakirjas Anne&Stiil.
Kommenteerib Kiira Järv.
1. Uuringud näitavad et edukad on oma elus need lapsed, kes on oma vanematega lapsepõlves hästi läbi saanud. kas võite seda kinnitada? Hea läbisaamine isaga – kui palju see naisele kaasa annab?
Jah, põhimõtteliselt küll, kui hea läbisaamise all silmas pidada laste ja vanemate vahelist sooja, toetavat, mõistvat ning avatud suhtlemist. Samas võib tuua väga palju näiteid inimestest, kellel ei ole olnud head läbisaamist oma vanematega, kuid kelle karjäär on olnud edukas. Paraku ei ole selliste inimeste isiklik elu tihti rahuldustpakkuv ja õnnelik. Ehk teisti öeldes nad ei ole edukad isiklikus elus.
Isapoolne aktsepteeriv ja lugupidav suhtumine tütresse loomulikult toetab olulisel määral tütre identiteeti naisena. Tütred, kes on oma lapsepõlves kogenud ema-isa vahelist vastastikust hoolimist ja armastust, oskavad seda ka oma paarisuhtes luua. Need tütred, kes on isa imetlust kogenud, oskavad end naisena tunda.
2. Kui palju on alust väitel et naised valivad mehi oma isa järgi. Olen tihti selle peale mõelnud ja hoomanud, et jaa, ka nii võib vaadata asja – tean mitut neiut, kes on kaasa valinud oma isa täpse vastandina.
Jah, kuid enamasti see on siiski alateadlik valik. Võib tähele panna, et partnerit valitakse oma lapsepõlvekodus kogetud mudelite järgi. Valitakse partner, kellega saab suhtes olla samal viisil kui seda olid oma vanemad. Näiteks ülehoolitseva ja domineeriva ema ning distantseeritud ja oma töösse sukeldunud isaga perest pärit tütar avastab varem või hiljem oma mehes selle sama eemalseisja ja endas ülehoolitseja. Loomulikult see ei ole absoluutne paratamatus. Kui inimene teadlikult hakkab oma kodust kaasa pakitud “seljakotti” revideerima, on tal palju võimalusi mitte korrata lapsepõlvekodu mustreid.
3. Paljud meist astuvad täiskasvanuellu täis kibedustunnet vanemate vastu, kes kas siis õigel hetkel ei toetanud või aidanud. Kuidas sellest vabaneda ja mida öelda neile, kes ei taha sellest vabaneda?
Jah, tõepoolest, valdav osa inimestest, kes tulevad minu juurde väga erinevate probleemidega, jõuavad teraapia käigus välja selleni, et nad ei ole kogenud piisavalt isa ja ema armastust, toetust ning mõistmist. See on väga valus tõdemus. On neid, kes on kibestunud ja on neid, kes ei teagi, kui väga nad on seda toetust vajanud ja igatsenud.
Õnneks on muutused ka minevikusuhetes võimalikud ja lausa hädavajalikud, kui tahame isiklikus elus õnnelikud olla ja mitte kibestuda. Saame andeks anda, kui mõistame, miks meie vanemad nii on käitunud. Mõistmisele aitab kaasa osalemine pereteraapias, perekonstellatsioonides või erinevates muudes teraapiates. Võimalusi on mitmesuguseid, kui inimene ise muutust soovib.
4. Mida annab hea suhe isaga täiskasvanud naisele? Kas on mõtet otsida lepitust? Või ise andestada?
Annab palju. Rahulolu endaga, enesekindluse, stabiilsuse, loomingulisuse. Julguse rõõmuga ja energiliselt elada, enda eest seista, endast hoolida, armastada. Selle nimel tasubki lepitust otsida ja andestada, ka siis kui isa enam elavate kirjas ei ole.
5. Miks mõned meist ka täiskasvanuna tunnevad, et pole kunagi oma isa jaoks piisavalt hea? Ükskõik kui palju ka enda meelest püüaks? Võib-olla ma saan millestki valesti aru? Kuid kuidas seda parandada?
Jah on küll nii. Eks ikka seetõttu, et vanemad tunnustavad üliharva. Oma rõõmu väljendamine on harjumatu ja võõras. Nii ei saagi lapsed väga sageli teada, et vanemad neid tegelikult armastavad ja hindavad. Ürgne vajadus oma vanemate lugupidamist pälvida paneb inimesed edasi pingutama lootuses, et see tunnustus ükskord ometi tuleb.
Lapse enesekindluse ja endaga rahulolu huvides on vaja talle otse ja selgelt öelda, mida vanem temas hindab ja mis talle meeldib. Millal isa viimati ütles tütrele: “Ma olen sinu üle uhke!”. Kas üldse on kunagi öelnud? Miljon sobivat olukorda on kasutamata jäetud.
Minu suurim rõõm peredega töös on neil hetkedel, kui näen õnnelike täiskasvanuid ometi kord vähemalt pereteraapia seansil oma isa või ema suust tunnustust kuulmas.
