Kes kaotada ei mõista, see võitu ei näe

Laste mängus pole võidud ja kaotused lihtsalt meelelahutuse osa, vaid õppetükk, mis aitab suureks saada.

Mäletan neljast tüdrukutirtsu, Emmat. Kui ta kodustega täringumänge mängis, teadsid kõik, milline peab olema võitjate järjekord. Kõigepealt Emma, siis isa või ema. Õde-venda tulid alles viimases järjekorras. Kui nii ei läinud, tõusis tüli taevani, nupud lendasid mängulaualt igasse ilmakaarde.

Tuleb tuttav ette? Väidavad ju uuringudki, et kaotusest tingitud pettumusega on kõige raskem toime tulla just eelkooliealistel. Kuidas siis õpetada pesamuna kaotusega leppima ja nõustuma, et vahel võivad võita ka teised.
“Oma last õnnetuna ja vihasena näha on valus igal lapsevanemal. Loomulik on ka soov aidata lapsel vältida sattumast olukorda, kus tal kõik ei õnnestu”, mõistab psühholoog Kiira Järv. Ometi on kaotus loomulik eluosa nagu võitki. Ja vanema ülesanne aidata lapsel eakohaste katsumustega kohandada, aktsepteerides tema kurbust ebaõnnestumise korral. Lapsel on tähtis tunda, et teda armastatakse ka siis, kui ta kõigega perfektselt toime ei tule. Vahel, kui kaotus silmaga näha, proovis Emma sohki teha. “Ju on siis last eelnev kogemus õpetanud, et ebaõnnestuda ei tohi,” oletab Järv, kuid lisab, et eks täiskasvanudki taha vahel nihverdada. Laps peab mõistma, et ebaausat partnerit mängu ei võeta. Ei nüüd ega edaspidi ja et neid reegleid õpitakse juba lapseeas. Mäng peaks olema lapsele jõukohane, nii et ta ka ise vahel ausalt võidab, mitte et lastakse meelega võita. Päris õpetlik on “Tsirkus”, kus võit on õnneasi ja lubab lapsel kogeda, et kõik pole elus alati enda teha. Sageli ei pruugi noor vanem selle pealegi tulla, et tegu pole lihtsalt mängu, kaotuste ja võitudega, vaid et kujundatakse lapse tulevikku.

Võidujanu pingestab
Kui Emma kasvas, pidi ema mõnigi kord tütre õpiindu kammitsema, sest viite tagaajamine hakkas tervise peale. Tüdruk istus koolivihikute taga poole ööni ja pani äratuskella enne teisi helisema, et veel inglise keele sõnu üle korrata. Hinnaalandusest polnud juttugi – kui õppida, siis viitele. Kui võistlus, siis esikoht. Hea enesetunde andis ainult parim tulemus.
“Kui laps kogeb, et kaotus toob kaasas tema halvustamise, püüab ta seda iga hinna eest vältida,” räägib Järv. Neist lastest kasvab sageli kõrgenenud eduvajadusega inimene, kellele võit on eesmärk omaette.
Aegajalt Emmal külas käies kuulsin, et kui loodetud viie asemel kopsas kolm või läks esinemine soovitust kehvemini, oli Emma lohutu. Täpselt nagu siis, kui väike Emma õele – vennale kaotas.
Kui latt on liiga kõrge, võib laps viimaks käega lüüa, tundes, et niikuinii ei saa hakkama, hoiatab Järv. Vanem võiks oma last julgustada võimete piires hakkama saama. Ent lapse arengule võivad mõju avaldada ka nn. peremüüdid. Näiteks rõhutavad kodused: “Sa oled täpselt nagu onu Ants, ei saanud temagi millegagi hakkama”. Nii kirjutatakse lapsele elulugu juba enne ette, kui ta saab end üldse proovidagi.

Sünnijärjekord mõjutab
Laste suhtumine kaotusse või võitu võib oleneda ka sünnijärjekorrast. Psühholoog on päri, et nooremate seis ongi ebavõrdne. Kuidas ka ei pinguta, vanematele õdedele-vendadele kõiges järele ei jõua.
Kiira Järv räägib oma tütrest: “Meie peres, kus väärtustatakse õpiedu ja teadushuvi, polnud tütar vanemast vennast vähem andekas, kuigi akadeemiline edukus – hinded — seda ei peegeldanud. Tal olid lihtsalt teistsugused anded. Läks aega, enne kui ta õppis nägema oma võimeid ja neid hindama. Palju abi oli sellest, et just isa kinnitas tütrele tema väärtusi ja erilisust.”
Lapsepõlv koolitab inimeses võimet võtta või vältida riski.
Küllap on paljud märganud, et nende klassi pahadest poistest on saanud tihti edukad juhid. Ehk seepärast, et nad ei kartnud midagi proovimata jätta.
“Nägin ühest koolimajast mööda minnes väikseid poisse, kes koledaid pauke tegid,” räägib Kiira Järv ja tunnistab, et väikeste meeste jõumäng oli talle väga vastumeelt. “Oi kuidas oleks tahtnud korrale kutsuda,” muigab psühholoog. “Siis aga taipasin, et see ju ongi nende võimalus end proovida. Meie aga püüame õpetada: ela vaikselt ja väikselt. Ja veidi aja pärast imestame, miks nad hakkama ei saa.

Hea ülekaalus
Teismelises Emmas vaheldus kaks olekut – võit ja õnn või kaotus ja must masendus. Kus on piir, mil kaotusi koguneb liiast? Psühholoogi meelest on asi üle piiri läinud siis, kui laps on sügavalt õnnetu saamata jäänud esikoha pärast. Vanem peaks selgitama, et see ebaõnnestumine pole seotud lapse isiku kui tervikuga, et ta on vanemate hoolt ja armastust väärt ka ilma selle esikohata. Lapse arvepidamine on sassis, kui ta märkab aga ainult endast paremad ega vaata seljataha – kellest tema parem on.
Laps peaks kuulma enda kohta rohkem häid kui halbu teateid, arvab Järv. Kui vanem on lapsega pidevalt rahulolematu (et temast ikka “õige inime” saaks tuleb ju vigadele hoolega tähelepanu juhtida!), külvab see lapsesse ebakindlust ja süvendab tunnet, et ta ei suudagi midagi hästi teha. Et vanemate armastust pälvida, tulebki siis aina pingutada, et viied ja esikohad oleks ette näidata. Ohtlik on ka varjatud rahulolematus – me justkui kiidaksime, aga võtame samas tagasi. Ütleme küll: tubli, et sa viie said. Aga lisame kohe – miks ikkagi miinusega?
Kasu pole ka liiga üldisest kiitusest – oled sina vast tubli poiss. Tunnustada tuleb konkreetse teo eest. Last võiks kiita näiteks nii: “Hea, et märkasid täna õuest tulles porised kummikud ise esikus ära võtta. Mul on nii palju kergem, ei peagi põrandat pesema hakkama, saan hoopis natuke puhata.” Kindlasti ei maksaks häid tegusid kolm päeva koguda, et siis kiidusõnad viimaks välja öelda.

Last tuleb toetada
Kas sagedased lüüasaamised mõjutavad ka lapse tulevikku või ta unistusi?“ Kindlasti ja üsna otseselt. Mida rohkem lüüasaamisi lapsepõlves, seda madalam enesehinnang täiskasvanueas ja eluga toimetulekuvõime üsna piiratud. Ei julge inimene nii eriti tulevikku vaadatagi, kõrgemate sihtide seadmisest rääkimata. Samas on ka nii, et kui vanematel pole sihte või unistusi, ei pruugi neid tekkida ka lapses,” räägib Järv. Unistused viivad edasi, isegi kui kõik laevad ei jõua randa ja kõik unistused ei pruugi täituda.
Enneaegu tiibu kärpida ei maksaks, küsides: “Sina, ja lenduriks?”. Hooliv vanem toetab lapse püüdlusi ega kimbuta teda kodutöödega. Vaevalt, et ta muusikakoolist tulles ja enne koolitööle asumist alati nõusid pesta jaksakski.
Kas kõrge saavutusvajaduse taga võib olla ühtaegu liiga kõrge või madal enesehinnang? Psühholoog peab eksitavaks(?) mõlemaid. Kui laps on harjunud võitudega ja hakkab end üle hindama, on ka kukkumine valusam.
Hoopis enam(?) on kasu teadmisest, et kõik ei sõltu minust.
Kui kooliealist last kammitseb pidev hirm kaotada, pole ta enesehinnang kuigi kõrge. Madala enesehinnanguga laps julgeb aga vähem riskida. Kui ta siiski riskib, võib see ka sageli ebaõnnestuda, sest ärevus segab ta plaane ellu viimast. Ja enesehinnang saab taas hoobi. Selline kole elu võib kesta täiskasvanueani, mil vigade parandust aitab teha psühhoteraapia.
Kui lapse suhtumine endasse on positiivne, siis kaotused teda ei heiduta ja temast saab suurema tõenäosusega võitja. (Kaks lauset kustutatud). Kui laps kardab kaotada, hakkab ta vältima igat ettevõtmist, kus on võimalus äpardumiseks. Ta küll ei kaota, kuid ei võida samuti.

Erika Salumäe, kuidas on teid mõjutanud lapsepõlve kaotused ja võidud?
Ise ma küll ei mäleta, aga mulle on räägitud, et olin juba pisikesest peast hakkaja ja aktiivne. Kooliski tahtsin olla ikka esirollis. Aga ega ma kaotades ka hullusti nutnud. Olin selline jonnakas, kui kohe oma tahtmist ei saanud, proovisin uuesti. Või asusin trotsist midagi muud tegema, et siis sellega hästi hakkama saada.
Ma ei mõtle oma kaotustele kibedusega. Kaotustest võite tegema õpetas mind kindlasti tippsport ja mu treener Leonov. Just nägema, et iga kaotus on millegi jaoks hea.
Praegu võtan vastuseise rohkem mõistusega ja oskan ka kõrvale astuda. Peaga ma enam vastu müüri ei jookse ega ürita mõttetut asja lõpuni viia. Muidugi, loomus – iga hinna eest võita, on jäänud. Aga ma olen saanud targemaks ja tean, kuidas seda teha.
Tuttavaid omadusi näen oma lapseski – iga hinna eest klots kokku panna või liumäest esimesena alla lasta. Ta nägu venib aga kohe naerule, kui on saanud millegi otsa ronida või midagi ise teha. Tema kaotusejonnist püüan jagu saada nii, et juhin tähelepanu mujale.

Kuidas aidata last kaotusest üle saada:

• Tunnistage, et asi on tähtis. Ärge kunagi öelge – see pole üldse oluline – teie lapsele on see siiski oluline.

• Öelge, et teil on kahju, et see nii läks.

• Kallistage last ja olge tema vastu tähelepanelik, ükskõik kui suure lapsega ka tegu poleks. Sisimas tunneb ta end kaheaastasena ja vajab teie toetust.

• Rääkige lapsele oma pettumustest, ebaõnnestumistest, kuid lisage, et sellega kaasnes ka midagi head. Pole mõtet öelda – sellest, mis juhtus, ei saanud ma elu lõpuni üle. Valige näited, mis aitaksid teie lapsel kaotusest üle saada, mitte aga sellised, mis võtavad viimasegi lootuse. (M. Elliotti raamatust” 501 moodust olla parem lapsevanem”)

Paar juhist lapsevanemale:

• Toetage last, kui ta kaotust liig raskelt üle elab.

• Kui laps tahab võita sohiga, selgitage elureegleid.

• Jälgige, et mäng oleks lapsele jõukohane nii et ta saaks ka ausalt võita.

• Jälgige, et võidu tagaajamine ei läheks liiale. Et laps ei arvaks, nagu poleks ta võiduta midagi väärt.

• Ärge kunagi halvustage kaotajat.

• Kiitke konkreetse teo eest, vältige umbmäärast kiitust.

• Julgustage ja toetage lapse unistusi. See tiivustab võitma.

• Seletage, et kaotused on loomulik eluosa nagu võitki.