Autor: Anneli Ammas
Kommenteerib Kiira Järv.
Esmakordselt avaldatud ajalehes Postimees.
Möödunud nädalal käivitas avalikkuses ja sotsiaalmeedias pärast ETV Pealtnägija saates räägitud lugu nn halvast, tegelikult lihtsalt väga hädas lapsest, ägeda arutelu.
Kes on süüdi? Eesti riik ei hooli kellestki! Halvale lapsele tuleb malka anda ja lõpetada pättide nunnutamine. Need arusaamad on olnud paljude sõnavõtjate seesmine veendumus.
Mida teha vanematega, kes ei oska last kasvatada ega süüa teha? Mis lahenduse Jõgeva leidis? Kas kõiki peresid saab aidata? Kas multidimensionaalne pereteraapia koolitus on imerohi?
Erinevad laste ja peredega tegelevad organisatsioonid, ka sotsiaalministeerium on nõustunud, et keerulise saatusega lapsi ja peresid meil on ning süsteem nende aitamiseks ei ole Eestis veel kaugeltki piisavalt tõhus. Kuid avalike avalduste tegija on ühemõtteliselt veendunud, et last oma keerulises saatuses süüdlaseks teha on põhimõtteliselt vale.
„Abi vajavad vanemad, perekond ja siis saab abi ka laps,“ on veendunud pereterapeut Kiira Järv. „Peame teistmoodi mõtlema hakkama! Vanemad ei oska põlvest põlve elementaarseid asju, kuidas last kasvatada, kuidas end kehtestada, piire seada, pakkuda lapsele armastust nii, et laps selle ka kätte saaks.“
„Uskumatult palju on probleeme noorte emadega – nad ei oska isegi süüa teha, noor pere ei tule selle peale, et peab kell kaheksa üles tõusma ja lapse lasteaeda viima, mitte ei saa magada kella kümneni, samal ajal on laps juba mitu tundi tühja kõhuga olnud,“ rääkis Jõgeva linna sotsiaalosakonna juhataja Anneli Lääne.
Möödunud sügisest on Jõgeva linn pakkunud lastega peredele, kus sageli lahku läinud vanemad omavahel hakkama ei saa ning see nende laste halvas enesetundes väljendub, pereterapeudi abi. „Me ei ürita peresid uuesti kokku viia, vaid teha vanematele selgeks, et laps on nende tülide, solvumiste vahele jäänud, aga ta vajab nii ema kui isa,“ selgitas Lääne.
Kas üks väike linn saab endale niisugust teenust rahaliselt lubada? Sel aastal on Jõgeva linn andnud kooliaasta lõpuni pereterapeudi palkamiseks 7000 eurot. „See on tähtsustamise küsimus,“ lausus Lääne. Igal juhul Jõgeva kogemus kinnitab, et läbi vanemate suhete parandamise saab lapsi aidata.
„Esimestel kordadel vanemad lihtsalt räägivad end tühjaks, sest neil pole olnud kedagi kõrvalist, kellega rääkida – suured mehed on rääkima hakanud,“ lisas Lääne. Ta näeb, et tegelikult oleks pereterapeudile lisaks vaja ka psühholoogi ning perdele tugiiskuid, kes on püsivalt toeks.
„Vanemaid ei saa süüdistada, et nad ei oska lapsi kasvatada – nad sageli tõesti ei oska ja ei tea ka abi otsida,“ nimetas pereterapeut Järv. „Rõhuda on vaja vanemate vastutustundele: kui ei saa hakkama, otsi abi, selle asemel, et öelda: mu laps on nõme ja halb,“ lisas ta.
Pereterapeudi sõnul on ühiskonnas vaevaliselt muutuv ka arusaam, et lapsevanemaks peetakse vaid ema. „Kui isa ei kaasa, siis ka midagi ei muutu – isad on väga head abilised,“ viitas ta oma kogemustele pereteraapiast.
Kuigi viimasel ajal räägitakse üha enam ja ka riiklikult on seatud esikohale varajase märkamise teema, lastevanemate koolitamine enne, kui peres probleemid tekivad, tegelevad kõikvõimalikud spetsialistid enamasti tulekahjude kustutamisega.
„Kindlasti on mingi hulk peresid, keda ei saagi aidata – kas on rong läinud või pole vanemad koostöövalmis – imespetsialiste pole ka olemas, kes kõigi probleemid suudavad aidata lahendada,“ tõdes Tartu alaealiste komisjonis 2006. aastast töötav Piret Hallast. Alaealiste komisjoni jõuavad keeruliste perede lapsed, kes on juba jõudnud ka esimeste seaduserikkumisteni.
„Keerulised pered sulguvad tihti endasse, püüavad ise toime tulla ega taha abi vastu võtta,“ rääkis Hallast. „Meie komisjoni eelis on, et meie otsused on kohustuslikud. Ja kui on näha, et pere pole koostööaldis, siis võime määrata, et nad peavad vähemalt kümme korda nõustamisel käima. Mõnikord see aitab,“ lisas ta. „Aga vanemaid on väga keeruline mõjutada.“
Ka alaealiste komisjoni kogemus näitab, et sageli on rasked lapsed lahku läinud peredest. „Paljud vanemad on madala haridustasemega, pole tööd, mängus on alkohol, aga on suur hulk peresid, kes vanemad on kõrgharidusega, pealtvaates klantspilt, aga midagi on väga viltu, millest komisjoniski kohe lahti ei hammusta, mis peres tegelikult toimub,“ kirjeldas Hallast.
Pereterapeute, psühholooge, erinevaid organisatsioone, kes raskustes peresid ja lapsi aitavad, on tegelikult Eestis sadu.
„Eri valdkondade vahel on suured augud, süsteemid tegutsevad ja lõpuks lähevad abistajad omavahel tülli, sest keegi ei õnnestu. Kool siunab lastekaitset, lastekaitse perearsti ja kõik siunavad vanemaid – tekib negatiivne nõiaring,“ sõnastas psühholoog Tiiu Meres.
„Süsteem tuleb ühtselt tööle panna – algatusi on palju ja see on positiivne, aga oluline on, et omavahel teekisd koostööd hariduse, sotsiaali ja tervise valdkondade spetsialistid,“ ütles sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna juhataja Anniki Lai.
Koostöö suunas riiklikult praegu ka liigutakse – alustades sellest, et 2016. aastast hakkab kehtima uus lastekaitseseadus ja luuakse sotsiaalkindlustusameti läbi riiklik lastekaitsesüsteem. Euroopa (suuresti Norra) abirahaga – 6,5 miljoni eurot – on haridus- ja teadusministeeriumi ning sotsiaal- ja justiitsministeeriumi koostöös „Riskilaste ja –noorte programmina“ alustatud vanemluse, varase märkamise ja ka kriitiliste juhtumite tõenduspõhise lahendamise programme. Eelkooliealiste vanemate programmiga on alustatud näiteks Ida-Virumaal. Nende programmide – mis peaksid pärast abirahade lõppemist jääma õnnestumisel riigieelarve toel edasi kestma – sisu on pakkuda mitte juhuslikke, lühiajalisi teraapiaid, nõustamisi, vaid et abivajajad saavad pikalt, kuni positiivse tulemuseni abi.
Hollandlased õpetavad pereteraapiat väga keeruliste noorte aitamiseks
Paar nädalat tagasi alustas riskikäitumisega noortele ja nende peredele mõeldud pika ja peene nimega multidimensionaalse pereteraapia koolitust Hollandis kümme aastat terapeudina töötanud Kees Mos. „See pole imemeetod, aga arvame, et väikeste sammudega võib jõuda suure muutuseni,“ lausus hollandlasest koolitaja ja praktik Kees Mos. Sellesse teraapiasse suunatakse noored, kes on enamasti juba ka seaduserikkumisteni jõudnud ning valik võib olla: kas püüda koos perega teraapiat või ootab ees vangla.
„Sageli on vanemad kõiges alla andnud ega püüagi enam oma suhteid teismelisega parandada, nad on kaotanud lootuse, aga me treenime neid, kuidas olukorda jälgida, kuidas piire seada, kuidas olla rõõmsamad, soojemad,“ rääkis Mos. „See ei ole neljapäevaline kursus – kuluda võib ka kaks aastat, et tulemuseni jõuda.“
„Selles teraapias on väga palju tervet mõistust ning inimlikkust,“ nimetas üks esimestest koolitatavatest Tiiu Meres. „Eriti alguses kuulatakse nii noort kui peret hästi palju, minnakse nende ellu sisse ja võetakse arvesse kõik, mis seni head ning halba kogetud,“ selgitas Meres.
„Idee pole selles, et terapeut tuleb ja võtab emarolli üle, vaid kui suhted on nii sassis, et vanemad lastega enam üldse ei kõnele, siis ta algul sisuliselt tõlgib, et nad üksteist kuulma hakkaksid. Terapeut otsib üles ka selle, millest kumbki pool pole võimeline rääkima, aitab minevikust üles leida aja, kui kõik veel hästi läbi said,“ kirjeldas Meres tõenduspõhise pereteraapia meetodi sisu.
„Alati ei õnnestu ja vahel tuleb tõdeda, et see meetod ei aidanud,“ möönis Mos. Hollandi kogemuste põhjal võis ta öelda, et 60 protsendi puhul jõutakse tõesti õnnestumiseni. „Ülejäänute puhul võib tulemus küll väiksem olla, aga midagi on ikka muutunud – oleneb, mida õnnestumiseks pidada. Mul oli poiss, kes kasutas igasuguseid narkootikume, ka väga tugevaid, aga lõpuks jõudis ta niikaugele, et kasutas vahel nädalavahetustel vaid kanepit. Meie jaoks oli see suur saavutus,“ rääkis Mos.
„Selles meetodis on palju kavalaid nippe, liigutakse pahaolust heaolusse – inimesed on ju mõistlikud ja head, keegi ei taha tülis olla,“ rääkis esimeste koolituspäevade järel koolitatav Kalle Laane. „Kui programm on läbi, siis on pere nii palju aktiviseerunud, et edasiminek toimub neil juba nende enda sisemise ressursi abil, mis programmiga üles leitud ja arendatud,“ kirjeldas ta. Sarnaseid tõenduspõhiseid meetodeid on maailmas viimasel kümnendil ja ka varem üha enam kasutusel. Eestis ollakse alles alguses.
Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna projektijuhi Kristel Kraasi sõnul on sotsiaalkindlustusametis tööle asununud neli võtmeterapeuti, Laane ja Meres nende hulgas, kes loovad võrgustikutööd ja on valmis esimesteks juhtumiteks. Kevadel lisandub veel kolm terapeuti.
„Üks terapeut tegeleb korraga 5-10 juhtumiga ja töö kestab 6-9 kuud,“ ütles Kraas. Abirahadega käivitatava projekti raames loodetakse tegeleda 80-120 noore ja nende peredega.
Nelja meeskonna koolitamine ja palgakulu on ligi 580 000 eurot. „Tulevikus on programmi hinnaks arvestatud 450 000 eurot aastas – see tähendab, et ühe perega töötamiseks kulub aastas 1900 eurot,“ selgitas Kraas. Ta lisas, et võrreldes vanglaga, mis sellesse programmi kaasatavate noorte jaoks võib olla reaalne tulevik, on see eeldatavalt ühiskonna jaoks märksa tulemuslikum.
