Karistamine

Käed eemale lastest, või muidu…!

Need vanemad, kes usuvad vitsa või rihma võlujõusse, ei riku edaspidi ainult enda, vaid ka oma laste elu.

Ilmus kord pereterapeudi vastuvõtule isa, kes väitis, et lapse kehaline karistamine on hea ja õige tegu – lapsest saab inimene. Vaadake mind, ütles ta: «Mina sain omal ajal peksa, aga nüüd olen edukas, mul on firma, kõik toimib.» Ja lisas, et just sellepärast annab ta oma lapsele samuti naha peale.

Aga pereterapeudil oli edukale isale üks küsimus: mis tunne tal oli, kui ta peksa sai?

«Mis tunne, noh?» päris too hämmingus vastu. «Mis tunne mul ikka oli: sain peksa, nüüd olen inimene.»

Terapeut täpsustas: mida ta siis tegi, kui peksa sai?

«Läksin oma tuppa ja panin ukse kinni.»

Aga mida siis mõtles, kui oma tuppa sulgus?

«Mõtlesin, et löön isa maha! Olin vihane ta peale. Mõtlesin, et ta on kõige nõmedam inimene maailmas.» Enam polnud terapeut Kadri Järv-Mändojal vaja küsimusi esitada. Eduka isa peas oli käinud krõks. Ta mõistis, et tema laps mõtleb küllap samamoodi, kui keretäie saab.

Aga kümned tuhanded emad-isad Eestis pole samasugusele äratundmisele jõudnud. Laste kehaline karistamine, olgu vitsa, rihma või lihtsalt lahtise käega, on põlvest põlve edasi antud kasvatusmeetod, mille positiivsesse mõjusse usub vähemalt iga kolmas, kui mitte iga teine lapsevanem. Neli aastat tagasi läbiviidud uuring näitas, et laste füüsilist karistamist õigustab 38 protsenti eestimaalastest. Mullusest üleriiklikust uuringust selgus, et laste kehaline karistamine on lubatav koguni 47 protsendi Eesti elanike arvates.

«See on täiesti hämmastav,» lausub nende protsentide kohta pereterapeut Pille Murrik. «Me elaks nagu keskajal.»

Nõutud vanemad

Ent peagi tuleb neil emadel-isadel, kes otsustavad oma lapse vastu kätt tõsta, hakata rohkem mõtlema, kui lasevad käel lapse taguotsale, turjale, kuklale või kuhu iganes langeda. Sotsiaalministeerium on asunud laste kehalist karistamist seaduse jõuga kasvatusmeetodite hulgast välja juurima. Kui lastekaitse seadusse kavandatav muudatus läbi läheb, loodab ministeerium, et füüsiline karistamine ei saa suvest üksnes keelustatud, vaid muutub ka karistatavaks.

Ainuüksi mõte sellest, et lapse tuuseldamine toob karistuse kraesse, ajab paljud emad-isad tagajalgele. «Üks reaktsioon on see, et ohh, mis nüüd küll saab!» märgib Murrik. «Teine äärmus on kartus, et laps istub pähe.» Seepärast, oletab ta, ongi karistamise pooldajaid palju.

Sotsiaalministeeriumi äsja loodud laste ja perede osakonna laste õiguste juht Anniki Tikerpuu tõdeb, et vanemate valulised vastureaktsioonid laste kehalise karistamise keelustamisele tulenevad hirmust, et vitsa või rihma abita ei pruugi nad järeltulijate distsiplineerimisega enam toime tulla. «Nad on abitud ja häiritud, kui neil võetakse üks tööriist ära,» nendib ta. «Lihtne on ju tõmmata üle tahi.»

Palju raskem on kasvatada sõnadega, lapsele tema käitumist ja selle tagajärgi seletades, temaga dialoogi pidades. Sotsiaalministeeriumi asekantslerile on helistanud koguni isa, kes, saanud teada, et kehalise nuhtlemise asemel peetakse nüüd õigemaks sõnadega kasvatamist, kurtis, et tema ei saa siis edasi elus hakkama. Kui selgitustöödeks aega võtta, peab ta koju jääma ega saa enam tööle minna, mistõttu palk jääb teenimata.

Pinge valed maandajad

Lastekaitse seadusse kavandatav parandus ei ole veel sõnastatudki, aga juba lõid lõppeval nädalal kired lõkkele. Kas enam ei tohi lapsele õpetlikku laksu ka anda? Kas see, kes last tutistab, läheb edaspidi trellide taha?

Nii pereterapeut Murrik kui tema kolleeg Kiira Järv leiavad, et ka tutistamised ja nn motiveerivad laksud peaks kasvatuses välistama. «Need on vanema pinge maandamiseks, kui ta muud moodi asju lahendada ei oska,» märgib Järv. Murrik mäletab oma lapsepõlvest, kui vastik ja alandav oli tutistamine, mistõttu ta ei ole seda oma laste korrale kutsumiseks kasutanud. «Kui täiskasvanu käitub vägivaldselt, siis see näitab tema abitust,» lausub ta. «Lastekasvatus on tegelikult enesekasvatus.»

Neljateist vabaühendust koondava Lapse Huvikaitse Koja esindaja pereterapeut Marika Ratnik ei pea mõistlikuks keelustamisega siiski äärmustesse minna. Näiteks sõbralik sakutamine võib tema hinnangul olla kasvatuses teinekord omal kohal, kui see on mõeldud tähelepanu juhtimisena, mitte karistamisena. «Sa ei anna ju jõuga vastu näppe,» määratleb ta lubatava ja lubamatu piiri. «Sa ei pane ju lapse sõrmi sahtli vahele, nii et sõrmed on sinised.»

Alusetu on ka vanemate kartus, et uue seadusepügala kehtima hakkamise järel hakatakse neid rikkumiste korral kohtupinki tirima ja trellide taha pistma. «See ei ole eetiline, kui hakkame karistama neid, kes lapsi karistavad – sellega kiidame karistamise heaks,» osutab paradoksile Järv.

Tikerpuu, kes on varem töötanud kuus aastat lastekaitseliidus, kinnitab, et seaduse jõuga laste kehalise karistamise keelustamise eesmärk ei ole kedagi pokri panna, vaid muuta valitsevaid hoiakuid. See tähendab, et füüsiline karistamine muutuks taunitavaks ning vanemad sellest kui aegunud ja barbaarsest kasvatusmeetodist ajapikku ise loobuksid. «Vanemate karistamine ei ole see, mis midagi muudab,» lisab Murrik.

Vägivalla tagajärjed

Muudab see, loodavad seaduse koostajad ja pereterapeudid, kui lapsi füüsiliselt karistama kippuvad vanemad kohustuslikus korras nõustaja juurde või koolitusele saata. Tõsi, Järv teab lääne kolleegidelt, et ega vähemotiveeritud emasid-isasid harima hakata lihtne pole. Ent samas on ta kliinilise psühholoogina näinud, kui vähe on mõnikord vaja, et vanem saaks aru – lapse probleemide põhjus peitub tema karistamises.

Järve praktikas esines juhtum, kui nooruk sattus tõsise psüühikahäirega haiglasse. Isa oli tema vastu olnud äärmiselt vägivaldne. Järvel õnnestus ta ükskord raviseansile kohale kutsuda. Kui isa seansil kuulis oma poja ja tema noorema venna käest, mida mõlemad lapsed on isa vägivallatsemisega seoses tundnud ja üle elanud, lõpetas isa päevapealt nende füüsilise karistamise. Pikaajalisele peredega töö kogemusele toetudes teab Järv, et kui vanematega rääkida, hakkavad nad aru saama, milleni karistamine viia võib. «Olen näinud suurepäraseid vanemate ja laste vahelise suhte muutusi – tõrjumisest ja vihkamisest mõistmise ja toetuseni,» kinnitab ta.

Samas on pereterapeudid küllaga näinud, kuidas kehaline karistamine süvendab lastes madalat enesehinnagut, tekitab ärevushäireid, raskendab edaspidi lähisuhete loomist ja põhjustab agressiivset käitumist. Ratniku terapeuditöö on viinud teda kokku perega, kus tütrel oli emaga tugev side, sest ta vastas ema ootustele-lootustele, aga poeg oli patuoinas, keda ema tänitas ja halvustas. Tulemus? Poeg kasutas ema kallal vaimset ja füüsilist vägivalda: kostitas teda roppude sõnadega ja tõukas. «Vägivald tekitab vägivalda,» resümeerib Ratnik.

Isegi kui laste kehalise karistamine seaduse jõuga suvest keelatud saab, ei maksa loota, et see kohe sügisel kasvatusarsenalist kaob. Läheb paar inimpõlve, pakub Murrik, enne kui põlvest põlve kantud vitsa- ja rihmakultuur jäädavalt möödanikku haihtub. Aga käitumise muutumine – ehk füüsilisest karistamisest loobumine – võib alata palju kiiremini, usub ta.

«Kartus karistuse ees sunnib selleks,» väidab Murrik.

Mis siis, et vanemate karistamine pole laste peksmise keelamise eesmärk.