Autor: Grete Lehepuu
Esmakordselt avaldatud nädalalehes Eesti Ekspress.
Renee Nahkur on meie kooli superviseeritav pereterapeut, kelle poolt ilmus Eesti Ekspessis põnev artikkel, millest oleme toonud välja mõned küsimused, millele Renee vastas järgmiselt:
..Kas meeste või naiste kogetud vägivald on erinev? Nii meestel kui naistel on suud peas ja käed küljes. Pole olemas suhet, kus üks on kurb ja teine samal ajal rõõmus. Minu juurde satuvad paarid, kes ei oska konflikte lahendada. On mehi, kes vinguvad ja näägutavad partneri kallal. On naisi, kes partnerit tõukavad ja füüsiliselt kallale lähevad. Üks joob, et saada julgust öelda välja, mis hingel, teine joob, et julgeda kuulata. Joobnuna aga tõlgendatakse üksteist vildakalt. Pikaajaline pinge suhtes muutub krooniliseks valvelolekuks uue tüli ootuses, mille tulemusena tõlgendatakse ka üksteise normaalseid sõnumeid pahatahtlikena. Sageli eskaleerub asi, sest üks osapool tahab konflikti lahendada, aga teise jaoks on ärevus liiga kõrge ja ta tahab ruumist lahkuda – üks hoiab teist kinni, tekib rüselus…
…Kust sooline vastandamine üldse tuleb? Kahtlemata on ju vägivald kelle iganes vastu lubamatu. Aga kuidas me kasvatame lapsepõlvest peale poisse ja tüdrukuid? Kas kujutame ette, et koolis võib pättusi teha ka nunnu tüdruk või kahtlustame kohe varem pättusi teinud poissi? Lihtsustamine on mugav. Või võtame levinud stereotüübi: mehed ei räägi ja on tundetud. See on väär. Mis eesmärki üldse täidab arutelu sellest, et mehed ja naised on väga erinevad? Äkki saame hoopis lasta nii naistel kui meestel olla suhtes sellised, nagu nad on. Mitte mehe või naisena, millistena stereotüübid neile ette kirjutavad. Kuni elab stereotüüp, et mehed õrnust ei vaja, jäävadki nad sellest ilma, sest ei julge küsida ja partnerid ei oska seda ka pakkuda. Ka meestel on tunded, vajadused, igatsused. Ja ka mehed võivad olla õnnetud, saamatud. Kas naised on ise valmis, et mehed on tundelised kaisukarud? Lapsevankriga mees on turvaline ja nunnu vaadata, aga ühel hetkel on ta äkki … igav?…
…Sageli kardavad mehed end avada, sest pelgavad kaotada mehelikkust. Usuvad, et see ei pruugi olla enam naise jaoks turvaline, kui mees on nõrk ja see paneb suhte proovile. Või kasutatakse nõrkust järgmises tülis tema vastu. Teema on ka varasuhted kooselus ja nende kaudu eneseväärtustamine. Väga tugevalt on stereotüüpides endiselt sees, et mehel peab olema kodu ja naine läheb elama tema juurde. Kui meestelt küsida, mis see teeb nendega, kui olukord on vastupidine (või ka kui naine saab rohkem palka), tunnistavad nad, et see on ebamugav. Nad tunnevad, et on naise kodus külas ja neil on hirm väljatõstmise ees…
…Osale ühiskonnast on kindlasti raske ja ärev leppida sellega, et stereotüüpsed soorollid on kadumas. Neile on just see süsteem turvalisust pakkunud. Soostereotüüpidel on suur roll lähisuhtevägivallas. Just see, kui mustvalgelt me sugusid käsitleme, määrab meie hoiakud sellest, kuidas meie arvates üks või teine sugu kindlasti käituma peaks. Lähisuhtevägivalla kontekstis rääkides võib öelda, et kui ma ei saa olla mina ise, olen ma vägivaldne iseenda vastu või on ühiskond vägivaldne minu vastu. Norm määrab maski, päris elu kisub need eest. Pean end kaitsma, et keegi maski taha ei piiluks. Kas see võtab mu mehelikkuse, kui mul ei ole autojuhiluba ja kodus on ainuke tööriist üks kruvikeeraja? Või kas olen seetõttu vähem naine, kui ma ei soovi lapsi? Kas olen väärtusetu inimene, kui ma ei tahagi olla suhtes? Elada tuleb iseendale ja aktsepteerida end ilma maskideta…
…Miks ollakse just oma kõige lähedasemate suhtes vägivaldsed? Sest nad on kõige lähemal. Saame nendega käituda koledasti kõige turvalisemalt. Kui käituksid nii oma sõbraga, siis ta poleks enam sinu sõber, ka töökaaslase või ülemusega lõppeks suhe. Aga partner ei lähe sageli kuskile.Paarisuhe pole ainult üks lõputu hommikune päike ja vulisev oja. Tulebki leida partner, kellega kannatab ka rasketel hetkedel koos olla, sest heas kannatab ju olla paljudega. Selleks tuleb endale tunnistada, et meil on õigus tunda kurbust, üksindust, olla pahur ja vahest isegi mitte teada, miks see nii on. Kui me seda ei tunnista, siis kallame koju jõudes oma “solgiämbri” lihtsalt partneri peale välja. Ja mis siis veel juhtub, kui ka partneril on kehv päev ja tuju? Hakkab võitlus, kellel on raskem ja tähtsam töö või kelle ülemus on lollim.Suhtes peab olema turvaline oma tunnetest rääkida. Öelda partnerile, et täna oli hirmus nadi päev ja sooviksin olla tund aega omaette: poriseda, mossitada, sihitult telekapulti klõpsida. Aga sulle sobival hetkel tahaksin ka, et sa kuulaksid 30 minutit, mis mind vaevab. Ma ei taha nõu saada, tahan lihtsalt endast selle välja saada. Selline oleks turvaline variant oma n-ö solgipange tühjendada…
Arikkel on leitav → https://ekspress.delfi.ee/…/pereterapeut-on-naagutavaid…
