Kommenteerib Kiira Järv
Esmakordselt avaldatud ajakirjas Eesti Naine.
Pereterapeut Kiira Järv (58, 2 täiskasvanud last) leiab, et igas lapse ja vanema suhetes tekitab lapse täiskasvanuks saamise ja vanematest eemaldumise periood raskusi. See on täiesti loomulik faas, mis toob paratamatult kaasa üleelamisi nii lapsele kui vanemale. See tuleb lihtsalt üle elada.
Vanematel on täiskasvanuks saava lapse eemaldumist kergem taluda, kui nende enda isiklik elu on rahuldustpakkuv ja emotsionaalsed suhted abikaasaga või selleks ajaks tekkinud uue partneriga või ka sõbrannade-sugulastega on täisväärtuslikud. Kui vanemate, eriti emade, lähedussuhetes on pikka aega elus tähtsal kohal olnud eelkõige ja peamiselt emotsionaalne lähedus lapsega, jääb lapse eemaldumisel valitsema suur tühjus. Kui miski muu samasugust lähedust ei paku, siis ongi lapsest väga raske lahti lasta, tekib aastaid kestev emotsionaalne liigseotus täiskasvanud lapsega. Pereterapeudi vastuvõttudel oleme emadega väga tihti töötanud just selle kallal, et kuidas lapse eraldumisega leppida ja emadele oma elu tekitada.
See, et emad laste käekäigu pärast muretsevad, on loomulik. Kes siis ei sooviks, et tema lapsel oleks kõik hästi, et ta tuleks hästi toime, ei saaks haiget. On ka üsna loomulik, et vanemad võimaluse korral lapsi igati toetavad. Lapsevanemaks olemise juures on aga läbi elu lapsele toetuse pakkumisel keeruline see, kuhu tõmmata piir, osata tunnetada, kust maalt hakkame oma toetamise ja abistamisega lapsele karuteenet tegema, teda iseseisvumisel ja vastutuse võtmisel takistama nii et tema küpsemine iseseisvaks endaga toimetulevaks indiviidiks kulgeb raskustega. Emana on päris raske taluda oma lapse kurbust, valu, nõutust, väsimust, jms., tahaks kõik need raskused lapsest eemal hoida. Samas see on osa lapse elust, kõik tema mured ja tema rõõmud. Aitame oma täiskasvanuks saavat last enamasti kõige rohkem sellega, et laseme tal ise elu varjukülgi kogeda ja usaldame, et ta saab ise oma probleemidega hakkama. See nõuab vahel küllaltki suurt pingutust. Kui ema ei ole väga hõivatud oma elu ja tegemistega, kasutabki ta kogu vaba aega lapse murede külge klammerdumiseks, neile kaasa elamiseks ja nende lahendamiseks. Mis sellest, et tegelikult saaks laps nendega ka ise hakkama. Sellistel puhkudel on hea, kui ema kõrval oleks isa, kes aitaks tal selle ärevusega toime tulla. Selgitaks, et väikesed kukkumised on elu loomulik osa ja laps peabki need omal nahal läbi proovima. Vanematel on seda kergem teha, kui neil on omavahel usaldav suhe. Tihti, kui esineb liigseotust lapse ja ema vahel, on selle taga vanemate endi probleemid.
Vanematest eraldumine ja iseseisvumine on aga eelkõige lapse enda asi. Sageli oma töös märkan, et täiskasvanud lapsed, kes kurdavad oma vanemate (enamasti eriti ema) liigse kontrollimise ja muretsemise üle, näevad küll selgesti, mida vanemad peaksid tegema teisiti, kuid ei saa sugugi aru sellest, kuidas nende enda käitumine tegelikult seda sidet, seda vanema vajadust kontrollida ja juhendada ise jõuliselt käigus hoiavad. Nabanööri saab läbi lõigata ju mõlemast otsast. Neil juhtumitel on tavaline, et täiskasvanud laps mitu korda päevas/nädalas telefoni haarab, et emale helistada või iga kord ka endale ebasobival ajal ema telefonikõnele vastab, lubab tal oma kodus omatahtsi kappe kraamida, mööblit seada, juhendada, kuidas tema naine või mees peaks teda kohtlema, , milliseks magamistoa sein värvida, mida parasjagu lapsele selga panna, laseb endale hinnanguid anda jms., Sellise käitumisega ta kinnistab seda harjumuspärast kontrollimise/ sekkumise mustrit, ema saab teate, et kõik on korras, nii on õige teha.
Vanematest eemaldumise protsessi teine pool on see, et lapsed tunnevad samuti muret vanemate pärast. Seepärast on äärmiselt tähtis, et vanemad elaksid täisväärtuslikku elu ja nende lastel oleks teadmine, et nendega on kõik hästi. Vahel pean ma pereseanssidel paluma vanemaid palju kordi lastele öelda, et meiega on kõik korras, et meile sobib selline elu, et ära muretse ja sekku, enne kui lapsed uskuma jäävad. Kui lapsel on teadmine, et kodus on emal või isal halb olla, siis võib ta elada kas Tallinnas, Võrus, Austraalias või Ameerikas, aga see emotsionaalne pinge on temaga ikka kaasas ja ei lase tal oma iseseisva eluga edasi minna ja paneb käituma nii, et emal või isal tihe emotsionaalne seotus temaga jätkuks. Selleks on lapsel lugematu arv väikeseid käitumisvõtteid, nagu kirjeldatud lugudestki märgata võib.
Tunded paisuvad üle pea
Pereterapeudi töös tuleb tihti ette olukordi, kus täiskasvanud laps tuleb koos emaga vastuvõtule ja saab śeal rahulikult emale öelda, kuidas teda segab, kui ema tema pärast üha muretseb, teda õpetab ja kritiseerib. Ja emad saavad sellest aru. Ma olen näinud ikka väga vapraid emasid, kes teevad palju pingutusi, et tulla toime oma tunnetega: ärevuse, mure, kurbuse ja igatsusega. Ja nad teevad selle töö ära, kui nad saavad aru, et see on nende laste teel tõesti takistuseks olnud.
Kodustes tingimustes kipuvad taolised selgituskatsed sageli ebaõnnestuma, sest emotsioonid löövad lõkkele. Muidugi on seda emale miljon korda öeldud. Aga neist ütlemistest tõuseb peaaegu alati tüli. Laps ütleb selle ära, aga ema justkui ei saa aru. Ema muutub kurvaks või vihaseks ja laps ei tule enam endas sündinud tunnetega toime. Tekib süütunne: „Mis ma nüüd tegin – ema nutab ja ei saa nagunii aru.” Nii jääbki kõik poolele teele.
Sellistel puhkudel on vaja järjekindlust. Kui lapsed ütlevad ühel hetkel: „Ema, ära sekku, ma saan ise hakkama,” aga järgmisel hetkel: „ema, tule hoia mu lapsi,” siis need on vastandlikud sõnumid. Ema mõtleb, et näed, pahameelehoos ütlesid, aga ega sa tegelikult nii ei mõelnud.” Ja juhtubki, et kokkuvõttes sõnum ei toimi.
Sellepärast võikski tõsiselt kaaluda perenõustaja juurde minekut. Neutraalse inimese kohalolu viib sellistes olukordades tundenivoo alla ja teated jõuavad kohale ja saab sõlmida mõistlikke kokkuleppeid. Teinekord piisab selleks ainult ühest korrast.
Tihti tulevad tunnete klaarimiste käigus argmentidena käibele ka sellised väited nagu: „Ma olen sulle ju nii palju andnud, kuidas sa minuga nüüd nii teed.” Seepärast on parem, kui me vanematena ei ohverdaks oma laste nimel kogu enda heaolu. Ohverdamine ja kannatamine ei too suhetele head. Nõnda on kogu süsteem vaevas ja kellelgi pole hea. Kunagisi andmisi ja ohverdamisi ei tohi hiljem teistes süütunde tekitamiseks ära kasutada. Kui andsid siis andsid, see oli sinu valik. Sinu laps annab omakorda selle edasi oma lastele. Igaüks peab elama eelkõige oma elu, aktsepteerima oma vanema või lapse valikuid, siis on kõik tasakaalus.
