Energiavampiiridest

Seda tuleb vahel ette küll, et inimene kurdab psühholoogi juures ka otseselt, et üks või teine lähikondne teda väga kurnab. Enamasti ilmneb see aga vestluse käigus olulistest suhetest rääkides. Näiteks täiskasvanud lapsed, kes lähevad oma vanematele külla ja lahkuvad sealt iga kord väsimuse ja pettumusega. Või mees, kes ei püsi kodus, sest naise juures on nii raske ja väsitav olla…

Mis iseloomustab neid inimesed, keda rahvapäraselt nimetatakse energiavampiirideks või energiaröövliteks?

Mitmesugused variandid on võimalikud. Aga nad kõik on enesekesksed. Nad ei küsi teiste inimeste arvamusi, ei jäta teistele ruumi oma ideedega välja tulla. Üldiselt on ju inimesele omane tunnetada ära, kas suhtluspartner tahab veel jätkata, aga energiavampiire iseloomustab vähene empaatia: nad lihtsalt ei oska teisi tunnetada. Enamasti nad räägivad palju: oma tunnetest, kõigest, mida nad näevad. Nad ei pea mitte midagi enda sees, kogu aeg voolab neist midagi välja. 

Nende rahutu tegutsemise taga on sageli sisemine ärevus ja ka see neelab ümbritsevate energiaid. Tujud voolavad eufoorilisest depressiivseni. Ja depressiivsel inimesel on raske olla rõõmsa inimee kõrval, tal on vaja see teine endast välja ajda, et ka see teine näeks maailma samamoodi nagu ta ise, läbi mustade toonide. 

Ja sageli iseloomustab neid ka domineerimise vajadus. Kui kaks sõbrannat lähevad mere äärde ja ainult üks määrab, mida seal kolm päeva tehakse, siis on teine inimene lõpuks väsinud, sest tema vajadused on kogu aeg alla surutud. 

Millised on need inimesed, kes lasevad endalt energiat ära võtta?

Kõik inimesed ei saa vampiiridest kahjustatud – nad seavad oma piirid ise ja hoiavad distantsi, et teine inimene nende tervisele kahjulikuks ei läheks. Energiavampiiridele on aga avatud need, kel on raske Energiavampiirid ei tunneta normaalseid piire, neile on tavaliselt vaja piirid otseslt sõnastada. Aga need haavatavad inimesed ei julge sõnastada oma tundeid ja vajadusi, sest nad tahavad ikka ja alati teistele meele järgi olla.

Kuidas teha end immuunseks energiavampiiride vastu?

Vahest aitab väga vähesest: psühholoogiga nõu pidada ja analüüsida oma käitumist. On ju väga lihtne teisi süüdistada, kuidas nad mu energiat röövivad. Aga kas mu leebuse tõttu üldse on mingit muud võimalust kui olla kõrval väga jõuline? Sageli tuleb välja, et suureks mõjutajaks on inimese lapsepõlv: kui ta vanemad või üks neist on olnud autoritaarne, siis ei oska inimene edaspidises elus ka muud kui võtta ahistatava või klammerduja roll. Aga õnneks on võimalik enesekehtestamine ja efektiivsete mina-teadete andmine üsna lihtsalt ära õppida. 

Mida teha siis, kui ma aiman, et ma ise olen energiaröövel?

Üks tüüp vampiire on rahulolematud, õnnetud inimesed. Sageli jookseb see perekondasid pidi, põlvest põlve on toodetud negatiivset eluhoiakut. Arutame näiteks inimese pereprobleeme ja siis jõuame jälile, et peres on olnud niikaua, kui mäletatakse, depressiivsed naised. Nad on omandanud mustri, kuidas olla eluga rahulolematud ja endast mitte hoolida, kõike läbi mustade prillide näha, ennast ja teisi sellega koormata. Depressioon on Eestis praegu niivõrd aladiagnoositud haigus, aga seda on võimalik ravida. 

Ja loomulikult on võimalik õppida teistega arvestamist! Psühhodraamakursustel ikka näeb neid inimesi, kes hakkavad tänu eneseanalüüsile nägema kaugemale oma enesekesksusest; märkavad, kuidas teised nende ümber ennast tunnevad.

Mis teha siis, kui partner sind lihtsalt oma liigse energiaga ära väsitab?

On hea, kui koos elavad ühesuguse energiahulgaga partnerid. Palju raskem on, kui  üks paariline tahab olla rahulikult, aga teine tunneb kogu aeg vajadust uusi asju ette võtta, elada aktiivset elu. Sel juhul tuleb lihtsalt leppida, et teine inimene on sinust erinev. 

Samamoodi võib energiate ebakõla tekkida vanemate ja laste vahel. Mulle meenub üks näide: ema-isa ja poeg olid väga energilised, aga tütar oli rahulik ja endassetõmbunud, väikese suhtlemisvajadusega. Ta oli väga hädas ja jäi stressist haigeks, sest ülejäänud pereliikmete nõudmised ja ootused  läksid nii suurde vastuollu tema enda olemusega. Pika protsessi lõpuks leppisid vanemad, et nende tütar on lihtsalt teistsugune ja talt ei saa nõuda samasugust energiataset, nagu neil on.

Mis teha, kui töökaaslased on väga erineva energiatasemega: üks vaikne ja rahulik, teist aga terve tuba täis?

Kui töökaaslaste rütm on erinev, siis on raske ühes ruumis töötada. Aga üldiselt ikka aitab, kui kaasinimesega avameelselt rääkida. Isegi, kui teine inimene pole väga empaatiline, siis otsesõnadest saab ta aru. Üllatus! Ja arvestabki! Tuleb endast talle lihtsalt signaaliga märku anda. Aga seda ei tohi öelda mitte pahameelehoos, vaid võtta aeg ja istuda maha, rääkida kahekesti siiralt. 

Mis teha, kui ma tunnetan, et teine inimene – olgu see mu mees, ämm või kolleeg – üritab mind endast välja viia?

Kõige õigem on selle mänguga mitte kaasa minna, rohkem kannatust varuda. Ja kui ei suuda, siis peaks endalt küsima: kas mul on seda suhet vaja, mis mind endast välja viib? Meil kõigil on vabadus valida, kelle seltskonnas me oleme. Energiavahetus kui selline toimib inimeste vahel alati. Mõistlik on enda ümber valida selliseid inimesi, kellega te vastastikku teineteist laete, nii et mõlemad pooled lahkuvad kohtumiselt elevusega, energiat täis.

Sugulased, kolleegid, naabrid… isegi, kui nad mind väsitavad, on ikka väga raske valida, et ma enam nende inimestega ei suhtle.

Miks ei ole võimalik? Kui on suured suhtlemisprobleemid, siis ei ole sugugi vale asi valida uus partner või uus töökoht. Põhimõtteliselt on siin kolm võimalust: võid ennast muuta, suhet muuta, või suhtest eemalduda. Ja kõik need valikud on võimalikud. 

Kas võib juhtuda ka nii, et mind väsitab inimene, kes alateadlikult mulle midagi või kedagi meenutab, kuigi tema ise otseselt pole energiaröövli omadustega?

Kindlasti. Mul oli endal kord üks kolleeg, kes mulle tegelikult meeldis, aga temaga olles tundsin ma alati ahistust ja see väsitas mind. Kõik mu ideed ja aktiivsus kadusid ära, ma tardusin kuidagi. Ja ühel eriti kriitilisel hetkel ma rääkisin sellest, kolleegid ka aitasid, ja me leidsime põhjuse – see oli üks ähmane ammune seos mu noorpõlvest. Ta meenutas alateadlikult  mulle ühte inimest, kellega ma olin tõesti pärsitud, noor ja oma mina veel välja kujunemata. Ja sis, kui ma selle seose kätte sain, kadus kramp selle kolleegiga suheldes täiesti.