Kiira Järv
Huvitav, et autost ei eelda keegi, et ta peremeest ilma kütuseta ja tehnilise hoolduseta pikemat aega teeniks. Veelgi enam, lausa kohustuslik on regulaarne tehniline ülevaatus, et kontrollida, kas olulised tehnilised sõlmed on töökorras nii, et poleks ohtu autole endale ja kaasliiklejatele.
Miks siis inimesed kalduvad tihtipeale arvama, et kuude ja aastate kaupa endale hõlpu andmata tööd rühmata on loomulik ja normaalne?
Kõik, mis liigub, see kulub. Kes palju teeb, see palju jõuab… ja väsib ka.
“Selleks, et läbi põleda, tuleb esmalt põleda”, on öelnud läbipõlemise sündroomi spetsialistid. Inimesed, kes elavad poole jõuga ja tasakesi, ei põle ega väsigi oluliselt. Igaüks valib oma tee, kas elada vaikselt või hoopis “põledes”, st. innustunult ja aktiivselt tegutsedes ja ennast pidevalt proovile pannes ja endast palju andes. Viimase variandi puhul on siis ka oluline teada, et aeg-ajalt on vaja oma “masinavärgile” rohkem puhkust anda või ka hoopis “remonti” saata.
Aga samas on psühholoogidele ka hästi teada, et tegevusetus on vaat et väsitavamgi kui pidev puhkuseta tegutsemine.
Kas eelnevast järeldub, et elamine on üldse üks väsitav tegevus?
Või järeldame lihtsalt seda, et väsimine on loomulik ja seda vältida pole võimalik?
Võiks ehk öelda nii, et väsimustunne on organismi loomulik teade selle kohta, et vajalik on ümberlülitus tööreziimilt puhkereziimile, jõuvarude taastamisele, samuti teade selle kohta, et on vajalik ümberlülitumine rutiinselt tegevuselt vaheldusele, üldisemalt öeldes teade selle kohta, et on vajalik muutus (suhtumises ja uskumustes, toitumisharjumuses, päevareziimis, eluhoiakutes vms.) selleks, et saaks mõnusalt edasi elada.
Palju on neid, kes on vähemalt kord elus väsimusest n.ö. “kokku kukkunud “, sest ei osanud õigel hetkel teadet vastu võtta. Oluline on sellest ka õppida ja edasiseks järeldusi teha.
Eriti sagedasti sattus psühholoogi vastuvõtule pidevast stressist ja ülekoormusest töövõime kaotanud ja haigestunud inimesi taasvabanenud Eesti algaastatel. Ja ega nad praegugi kadunud pole.
Miks? Ühiskonnas toimunud muutused andsid võimaluse pääseda oma kodusest vaiksest tiigikesest (kus olid muidugi omad mured) maailmamerele, kus suured lained ja võimsad tormid ja kus ellujäämine palju suurema pingutuse ja riskiga seotud. Ja samavõrra rohkem ka võimalusi end proovile panna, uut kogeda, oma elujärge parandada. Seda me tahtsime ja seal me nüüd oleme – võitlus oma olemasolu eest on oluliselt karmim kui eelmises ühiskonnas, aga ka vabadust ja võimalusi on palju rohkem.
Kuidas siis elada, et elamine väsitaks vähem?
Inimestega töötades märkan, et taasiseseisvumise algusaastate väsinud ja kurnatud tublid Eesti mehed ja naised on õppinud paremini ära tundma väsimuse märke ja nendega arvestama. Nad oskavad puhkusele jääda enne kui väsimus krooniliseks muutub, nad oskavad vaheldusrikkamalt ja mitmekesisemalt puhata, oskavad nautida väikeseidki vabu hetki, märgata ja luua ilu enda ümber, tunda rõõmu saavutustest ja seavad endale realistlikumaid eesmärke. Ja nad saavutavad elus võrratult rohkem kui enesepiitsutajad ja ööpäevaringselt rügajad.
Kui on tegemist vaimset või emotsionaalset laadi kurnatusega, ei piisa tihtipeale lühiajalisest passiivsest puhkusest või väljamagamisest. Sellise kurnatuse puhul on oluline mõne aja jooksul n.ö. “aeg maha võtta”, leida rohkem võimalusi iseendaga olemiseks, vahetada keskkonda, saada uusi impulsse ja elamusi. Näiteks võib see olla sõit teise linna, rohke aeg iseendaga, vesiravi(ergastavad impulsid kehale), teatris (emotsionaalne laeng ja vaheldus vaimule) või muu taoline.
Kroonilise väsimuse kõige suuremad vaenlased on:
- rahulolu iseendaga ja oma saavutustega
- oskus eristada olulist ebaolulisest, oskus öelda “ei”
- realistlikud nõudmised endale ja elule
- oskus keerulistes olukordades nõu ja abi küsida, muret jagada
- mõistvate ja toetavate lähedaste inimeste ja sõprade olemasolu
- rahulik suhtumine probleemide olemasolusse ning nende lahendamine hädaldamise ja muretsemise asemel
- oskus rõõmu tunda, märgata head ja ilusat endas ja enda ümber
- oskus puhata
…Ja küllap veel palju muudki.
