Autor: Kristina Veidenbaum
Kommenteerib Kiira Järv.
Lapse esimestest eluaastatest võib kujuneda paarisuhtele suurimaid proovikive. Kui abi- või kooselu ning enda vajadused „lapse kasuks“ ikka ja jälle tagaplaanile lükatakse, pole imestada, kui rahulolematuse uss pereidülli õõnestama hakkab.
Nähes koos õrna ja malbet Diana Doroninat (27) ja muhedat Talvis Lankotsi(30) väikeste tütarde Cristella (3,5 a) ja Keitlininga (1,5), kerkib silme ette pilt harmoonilisest ideaalperekonnast, kelle tuttavad ja tuttavate tuttavad neid suure tõenäosusega lähisuhte-etalonideks peavad. Praegu tunnistavad noored vanemad, et laste tulekuga hakkas hoogu võtma rahulolematuse laviin, mis edasi arenedes tekitas mõlemas kaose-tunde: omavaheline suhe ja isiklikud vajadused olid mõneks ajaks täiesti laste eest hoolitsemise varju jäänud. Viimase poole aastaga on neile selgeks saanud, et suhte hoidmine laste kõrvalt eeldab pühendumist ning kes seda endale ei tunnista, ei peaks imestama, kui kooselu pingestub ja senine säde lähisuhtes kustub.
Talvis ja Diana tõdevad, et ega noored pereplaneerijad tegelikult väga selgelt endale ei teadvusta, kuidas laste sünd ja kasvamine kooselu mõjutama hakkab. Cristella tulek suhtesse suuri muutusi ei toonud ja õige pea otsustasid noored vanemad, et oleks aeg veel üks laps saada. Selge oli see, et kahe lapsega ei saa olema väga kerge, kuid teisest küljest nägid Diana ja Talvis, et kui lapsed koos kasvavad ja mängima hakkavad, läheb lihtsamaks. „Aga pärast Keitlini sündi muutusid suhted Cristellaga keeruliseks,“ meenutab Diana. „Kõik need päevad olid minu jaoks suured katsumused, hästi pingelised ja lapsed olid hästi palju haiged: päevast päeva tuli neid ravida, kuskile minna ma ei saanud ja sellest tekkis nii lastel kui ka meil endil stress. Ma ei osanud mingit abi otsida, sest arvasin, et hoidja ei saaks ehk lastega hakkama – tol ajal oli mu mõtlemine selline. Õhtuks sai nii kõrini jamamisest, palumisest ja seletamisest, et õhtul ei jõdnud me enam muud kui potsatasime diivanile, vaatasime natuke telekat ja läksime ära magama. Me mitte ainult ei jõudnud omavahelisi probleeme sirgeks rääkida, vaid aega nappis ka päevaste asjade arutamiseks.“
Talvis koduseid probleeme nii selgelt ei tunnetanud, sest tööl käies leidis ta pisut rohkem vaheldust. „Õhtul tulin koju, mõtlesin, et saan koos naise ja lastega aega veeta, aga ühel hetkel ei tulnud sellest enam midagi välja,“ räägib Talvis. „Diana oli juba nii ära väsinud pikast päevast lastega, et see hakkas ka mulle negatiivselt mõjuma. Pinged kuhjusid ja kuhjusid. Mingil ajavahemikul ei saanud me kohe üldse enam läbi. Isegi ühise vaba aja või romantika vastu puudus igasugune huvi.“
Dianagi tunnistab, et viibis siis justkui keset kaost: „Tundsin, et kõik laguneb koost, ma ei taha mitte midagi, ma ei taha siin kodus olla, ma ei taha nende lastega tegeleda: ma ei taha, ei taha, ei taha! Mõnikord hakkasin karjuma Talvise peale, mis oli inetu. Ma olin lihtsalt kõik päevad nii suure surve all: jooksin ühe lapse juurest teise juurde, mõnikord nad kaklesid ja oli vaja neid lahutada, mul ei jäänud millekski muuks aega. Ning kui Talvis lõpuks saabus ja mingi vale sõna poetas, ma plahvatasin. “
Kriisiseisundis oli vaja midagi ette võtta: Diana tudeeris Gordoni perekooli alaseid artikleid ja jõudis järeldusele, et õppides lastega ümberkäimist, leevenevad ka lähisuhte-probleemid. Talvis arvas esiti, et kuna kodused mured on alguse saanud Diana ja laste vahelistestest põrkumistest, võiks naine üksi perekoolis käima hakata. Kui nad aga hakkasid nägema selles ühise aja veetmise võimalust, ühiseid teemasid ja lahendusi, veendus Talvis, et Gordoni kool on koht nende mõlema jaoks. Seal käimahakkamine tähistas pöördepunkti Talvise-Diana pereelus.
Perekoolis sai selgeks, et pinged lastega suhtlemisel tulenesid suuresti sellest, et nad ei olnud osanud õigel ajal iseenda ja teineteise jaoks aega võtta – kui just see on suhte hoidmisel üheks otsustavaks teguriks. Niisiis olid noored enesele teadmatagi sattunud nõiaringi: seni olid nad arvanud, et raskused jonnakate lastega mõjutavad omavahelist suhet. Kui aga nad adusid, et laps võib olla tujukas vanemate endi sise- ja omavaheliste pingete pärast, oli selge, kust suhete parandamist tuli alustada.
„Varem ma istusin ainult kodus. See oli mõttemaailmas ka kinni: ma istusin ja tundsin, et mul on paha ja virisesin iseenda sees. Mõtlesin, et pean ise kõigega hakkama saama: kõik on ju saanud: kuidas mina ei saa? Ma usun, et mu mõtlemist kujundasid mu vanemate peremudel: naine pidi tegema naiste, mees meeste töid. Naine kasvatas lapsi, mees käis tööl. Ma ei mäleta, et mu isa oleks minuga eriti tegelenud. Ema oli ikka see, kes meid magama pani ja meiega mängis.“
Diana kinnitab, et Gordoni koolis omandatud teooriad on tema mõtlemist muutnud: tuleb osata oma „tassi täita“. Lapsevanemad, kes ei oska oma vajadusi rahuldada, et saa ka oma laste puhul sellega hakkama. „Otsustasime, et hakkame koos rohkem asju tegema: ostsime endale hunniku teatri- ja kontserdipileteid ja käisime Hiina-reisil koos. Ja mina hakkasin trennis käima. Ma valisin endale rahuliku treeningu, mis koosneb tai chist, joogast ja pilatesest ja mulle nii hästi see sobib. Ma tunnen, et sealt saan jõudu, lihtsalt kareldes elad end küll välja, aga nagu hetkel seda vaja pole, sest kodus on isegi rahmeldamist palju. siis see ongi tasakaalustav. Ma näen, kui palju see annab energiat ja kõike ja ma ei oska öelda, kas ma armastan oma lapsi rohkem, aga mul ei ole negatiivseid tundeid enda sees, mis takistaksid mind nendega suhtlemast. Kvaliteet. Ma ei saa öelda, et ma meeletult palju ära olen, aga väikese puhkuse järel ikka vaatad, et issand, kui armasad lapsed, te olete nii toredad. Isegi kui ma saan ilma lasteta toidupoodi minna, on hea. seni ma olin harjunud ühe või kahe lapsega käima, suurte kottide ja asjadega. talvisel ei ole kunagi aega… Või kui lapsed olid õhtul magama läinud oli ka mõnus poodi minna: autosid oli nii vähe, rahvast vähe, rahulik, vaikus. Pisiasjad, mille peale varem ei tulnud või ei tahtnud tulla. „
Talvis aga meenutab, et tema märkas küll, et Dianal on ainult koduperenaise elu elades raske: ta püüdis veenda naist endale abilist otsida. Kui aga ta mõistis, et naine pole lapsehoidja võtmiseks valmis, ent tal on ikka raske, püüdis ta naist rohkem kodustes töödes aidata. „Talvis on ise tulnud mulle vastu selles mõttes, et ta on hakanud ise, omal initsiatiivil aitama koristamisel,“ rõõmustab Diana. “Sellest alates ma tunnen, et ma ei olegi üksinda nende koduste asjade sees. See loob mõnusat peretunnet juurde.“
Ühiselt tegutsedes leiab rohkem aega ka rääkimiseks. Perekoolis õpitud aktiivse kuulamise tehnikaid kasutades on muutunud lapsed avatumaks ja ka omavahel suheldes on Gordoni meetodite abil võimalik imesid teha. „Tagant järele meie konflikte analüüsides olen aru saanud, kui valesti me oleme mõnikord teineteisele asju öelnud. Hästi palju oli varjatud süüdistusi ja sellist kahjustavat juttu,“ meenutab Diana. „Mulle tundus, et Talvis üldse minuga ei arvesta, on enesekeskne.“
Igasuguse teineteisega arvestamise eelduseks on aga teadlikkus teineteise vajadustest. Ning siinpuhul saab iga naine ja iga mees vaid ise enda eest seista. Diana arvab, et siingi jättis ta varem üht-teist tegemata: „Me saime Talvisega kokku kui mina olin 15 ja tema 17. Siis ei teadnud ise ka , mida sa täpselt tahad. Me ei olnud ise ka välja arenenud. Siis ikka oli nii, et tahtsid hästi hea olla, teha kõike ette ära, üllatada ja… Siis see niimoodi jäigi, tema vaatas, nii on päris mõnus ja niimoodi siis see kujuneski. Mul ei olnud selle vastu midagi, väga tore, aga nüüd, kui on rohkem kohustusi ja asju, tundsin, et ma ei saa üksinda kõigega hakkama. mul oli rohkem tuge ja abi vaja. Ei olnud vaja end tõsisemalt kehtestada: ta sai aru, et mul on väga raske olla nendega kodus. Mõnikord oli ta nendega paar tundi, kui ma ära käisin. Kui tagasi tulin, ta ütles, ma ei saa aru, kuidas sa saad nendega kogu aeg olla: ta sai aru, et see on keeruline.“
Diana ja Talvist rahustanud ka teadmine, et raskeimad aastad ongi just väikelastega: just see aeg paneb paarisuhet kõige enam proovile. „oleme saanud kinnitust, et see aeg tulebki lihtsalt üle elada. Mõtlemist on vabastanud ka Bergeri „Kuidas olla õnnelik?“ raamatust loetud tarkus, et ei maksa muretseda asjade pärast mida muuta ei saa: kasvõi igapäevaste asjade osas: ei maksa end üles kruttida.“
„Samas ei saa probleemidele käega lüüa lihtsalt. Seda mõtet küll ei ole pähe tulnud, et selle pärast kellegi teise juurde mina,“ ütleb Talvis. „Ka raskematel aegadel leidsin, et mul on armsad lapsed ning ajalukku vaadates ka armas naine, probleemid on ajutised.“
„Pole olemas asja, millest me üle ei saaks,“ teab Diana. „Me oleme nii kaua koos olnud, ta on nii oma. Me ei ole käega lööjad.“
Kommenteerib Kiira Järv:
Diana ja Talvisega juhtus see, mis juhtub päris paljude noorte inimestega, kui perre sünnivad lapsed – kogu olemasolev ressurss kulub lastega toimetamisele ja elatusvahendite hankimisele. Tavaliselt mees saabki seejuures veidi rohkem oma vajadusi rahuldada ja naine kurnab end päris ära. Targad inimesed taipavad selles olukorras muutust teha. Lapsed on suhte pealisehitus, mees ja naine ise on selle vundament. Vundamendi hooletussejätmine annab varem või hiljem tagasilöögi ka laste heaolule.
Kuidas hoida suhet?
- Üks suurimaid müüte on see, et kui paarisuhe logiseb, päästab selle beebi. Sellisel juhul hakkavad teie lahendamata probleemid lapse kaudu tagasi tulema.
- Leidke aega vaid iseendale!
- Looge romantikat ja värsket armastust. Isegi siis, kui laps ja (kodu)tööd tunduvad röövivat kogu vaba aja, ei tohiks omavahelist suhet ei tohiks tagaplaanile jätta.
- Otsige abilisi! Usaldage rohkem vanavanemaid ja oma õdesid-vendi, andke neile aega oma pisipõnnidega harjuda, et nad oma uue rolliga ja lastega paremini toime tuleksid. Leppige mõnede asjadega, mida nad teie lastega teisiti teevad. Tähtis on, et võidate teineteisega koosolemise aega!
- Jagage omavahel kodutööde ja lastega olemise vastutust. Mehed, ärge leppige sellega, et olete naisest, lastest ja kodust eemale jäämas. Isana ei saa teid keegi asendada. Isaksolemise nauding ja pereelu rõõmud ei ole samuti millegagi korvatavad.
- Rääkige teineteisega. Öelge mõlemad enda kohta, mida vajate, kuidas ennast tunnete, mis häirib. Selle rääkimise juures on sagedaseks komistuskiviks teise eest rääkimine, teise kritiseerimine, hurjutamine, käsutamine jms. Andke oma partnerile võimalus ise olukorra muutmiseks midagi võtta, informeerides teda oma vajadustest.
- Selles pole midagi ebainimlikku, kui lapse vajadusi ei asetata alati esikohale. Üks pühapäevahommik ilma lasteta tuleb vanemate ja laste vahelistele suhetele ainult kasuks.
- Selles pereelufaasis ongi küllalti raske. Lastega tegelemine võtab palju ressurssi. Ärge häbenege seda endale tunnistada. Suhelge teiste lastevanematega, et vahetada kogemusi ja saada uusi nippe, kuidas selles olukorras paremini toime tulla. Minge Gordoni perekooli!
