Kommenteerib Kiira Järv
Esmakordselt avaldatud ajakirjas Anne&Stiil
Tolstoi on kunagi öelnud, et kõik õnnelikud abielupaarid on õnnelikud ühtemoodi, aga õnnetud igaüks isemoodi. Kas Teie arvates on olemas mingit abieluõnne retsepti, eriti selles valguses, et te näete paare, kes ei ole õnnelikud?
Jah, teatud määral võib nii öelda küll, et õnnelikel ja rahulolevatel abielupaaridel on rida ühiseid tunnusjooni. Algab kõik sellest lihtsast tõest, et paarisuhte rahulolu eelduseks on mõlema partneri rahulolu endaga ja hea suhe oma vanematega. Kui mõlemal on hea kontakt endaga ja on julgust ja oskust seista oma isiklike vajaduste rahuldamise eest, siis on ka piisavalt energiat ja rõõmu omavahelise suhte arendamiseks. Sama oluline on vastastikku toetav ja mõistev aga mitte liialt lähedane suhe oma vanematega. Pereterapeudi igapäevatöö kogemus kõneleb, et need kaks lihtsat tõde ei ole sugugi kõigile arusaadavad ega ka kergesti rakendatavad. Põlvest põlve kanduvad paarisuhte mustrid, kus üks või mõlemad partneritest oma vajadusi alla suruvad või vastupidi hoopis teisele peale suruvad. Põlvest põlve näeme emotsionaalsete suhete katkemist või hoopis emotsionaalset üleseotust oma vanematega. Lugupidamise ja respekti defitsiit probleemses paarisuhtes on tavaline nähtus.
Õnnelike paaride tunnuseks on kindlasti ka see, et kui perre sünnivad lapsed, siis neid ei seata ülemaks oma abikaasast. Kõige tähtsamaks ja kallimaks inimeseks jääb ikka minu mees või naine ja kõige tähtsamaks meie kahe suhe. See on kindel vundament, millele toetub laste turvalisus ja harmooniline areng ja partnerite kooselu pikk iga. Loomulikult on eriti väikelastega peres raske sellest järjekorrast kinni pidada, kuna väikesed lapsed vajavad väga palju meie ressurssi. Neile on vaja anda kohe ning tundub, et minu ja meie vajadused võivad oodata. Ja jäävadki aastateks ootama. Minu kogemus on, et tõsine paarisuhte kriis saab sagedasti alguse just laste sünniga, kuigi päriselt väljendub alles märksa hilisemas pereelu faasis.
Eelnevaga seostub veel üks oluline õnneliku paarisuhte eeldus. Mõlemad partnerid oskavad ennast, oma vajadusi, soove ja tundeid väljendada ning teist ära kuulata. Ilma dialoogita suhe hääbub või kiratseb igal juhul. Aga nii keeruline on endast rääkida, kui seda põlvest põlve tehtud ei ole. Siiski võimalik õppida ja siis seda oskust oma järglastele edasi pärandada.
Ühte rahuldustpakkuva paarisuhte tunnust tahaks kindlasti veel nimetada. Armsale inimesele ei pakuta seda, mis endale tore ja õige tundub, vaid katsutakse mõista, mis temale tegelikult rõõmu teeb ja mis talle armastuse kinnituseks on ning seda siis talle ka antakse. Lihtne näide: naise jaoks võib olla armastuse märgiks, kui mees aitab tal kodutöid teha. Mehe jaoks on armastuse märgiks, kui naine tahab temaga koos aega veeta. Kui nüüd hoopis mees katsub naist kõigest väest endaga välja viia ja kunagi ei toeta kodutöödes, siis naine ei saa armastuse sõnumit kätte. Ja teistpidi ka, kui naine lähtub endast, et väga tähtis on meest teenida ja ei leia kunagi piisavalt aega mehega koos olla, ei saa jälle mees armastuse sõnumit kätte. Nii siis armastus tasapisi otsa saabki ja paarisuhte rahulolu tundel meie õuele asja ei ole.
Kas Teil on mingit statistikat selle kohta, kui paljud paarid, kes tulevad pereteraapiasse, jäävad kokku ja saavad taas õnnelikuks?
Ei tea sellist statistikat. Tunde järgi võin öelda, et paljud paarid tulevad pereteraapiasse liiga hilja, mistõttu ka ei ole enam võimalik kokku jääda. Liiga pikka aega on teineteisele haiget tehtud, armastuse ja lugupidamise anum on täiesti tühi.
Kuidas Teile tundub, kas tänapaeva inimesele on antud liiga palju vabadust ja võimalusi ning sellepärast kappavadki paljud ühe juurest teise juurde ning lõpuks pole ikka rahul?
Vast võib ka nii öelda. Aga ma vaataks seda nähtust pigem positiivse poole pealt. Tänapäeval on inimestel rohkem võimalusi ennast, elu ja partnereid tundma õppida, et lõpuks Härra või Proua Õigega kokku saada. Lahkuminek ei ole enam tabu ja inimesed ei pea küünte ja hammastega kinni hoidma elust, mida nad elada ei taha. Lapsed ei sünni enam nii massiliselt kui varem “lastele”, kellel isikliku küpsuseni pikk tee minna. Lapsed saavad endale küpsemad ja elukogenumad vanemad.
Kas abieluõnne mõiste on viimase 20 aasta jooksul muutunud?
Selle kohta ma ei mõista midagi öelda. Küll olen ehk oma töös tähele pannud, et inimesed väärtustavad kvaliteetset rahuldustpakkuvat suhet märksa rohkem kui veel ka 10 aastat tagasi. Palju-palju rohkem kui 10-15 aastat tagasi otsitakse abi pereterapeutidelt ja teistel abistajatelt, ollakse valmis pingutama hea suhte nimel. See on väga rõõmustav tendents.
Õnneliku suhte viis alustala
- Ole iseendaga rahul ning seisa oma isiklike vajaduste rahuldamise eest.
- Oluline on kummagi partneri hea suhe oma vanematega, mis aga ei tohi hakata segama teie omavahelist suhet.
- Suhe abikaasa või elukaaslasega peab jääma sulle kõige tähtsamaks ka siis, kui perre sünnivad lapsed.
- Katsu mõista, mis su partnerile tegelikult rõõmu valmistab, ja paku talle seda.
- Väljenda ennast, oma vajadusi, soove ja tundeid, ning kuula ka oma partnerit.
