Õnneliku abielu saladused

Lev Tolstoi on oma kultusromaanis “Anna Karenina” öelnud, et kõik paarid on õnnelikud ühte moodi. Paljuihaldatud “täiusliku” õnne valemit jagavad paarid, kes on suutnud ka aastaid kestnud abielu järel oma suhte värskena hoida. Seda jätkuvate kiusatuste, mis elu neile pidevalt ette veeretab ja kasvava lahutusstatistika kiuste. 

“Jah, teatud määral võib niimoodi, Tolstoi sõnadega öelda küll, et õnnelikel ja rahulolevatel abielupaaridel on rida ühiseid tunnusjooni. Algab kõik sellest lihtsast tõest, et paarisuhte rahulolu eelduseks on mõlema partneri rahulolu endaga ja hea suhe oma vanematega. Kui mõlemal on hea kontakt endaga ja on julgust ja oskust seista oma isiklike vajaduste rahuldamise eest, siis on ka piisavalt energiat ja rõõmu omavahelise suhte arendamiseks,” kommenteerib OÜ Perekonsultatsioonid pereterapeut  Kiira Järv. 

Nõustaja sõnul on ta oma töös tähele pannud positiivset muutust, et inimesed väärtustavad kvaliteetset rahuldustpakkuvat suhet märksa rohkem kui 10 aastat tagasi.” Palju-palju rohkem otsitakse abi pereterapeutidelt ja teistel abistajatelt, ollakse valmis pingutama hea suhte nimel. See on väga rõõmustav tendents.”

Õnnelikud kadedate külamuttide meelehärmiks
Jaan (31) ja Liina (32) kohtusid esmakordselt keskkoolis ning abiellusid kohe peale lõpupidu. Neil on kolm last. “Küll leidus omal ajal palju “teadjaid”, eriti kohalikke “autoriteete”, külamutte, kohast, kust me pärit olime, et nii noorelt abielludes te kindlasti kokku ei jää. Aga me oleme seda suutnud!”räägivad nad, õigustatud uhkusenoot hääles. Abielu algusaastatel uuriti nende vanemate käest lootusrikkalt õelutsedes noorte kohta, et kas nad on ikka veel koos. “Noh, väikese koha asi, jutuveskid jahvatavad ju igavusest. Muidugi olime me naiivsed! Noored ongi ju sellised. Nüüd lihtsalt põrnitsetakse meid kadedalt kui kodukülas käime. Ei tea jah, miks, aga inimestel paistab nagu kohe kahju olevat,”muigavad nad. Ent neile, kes arvavad, et abielu on lihtne, ei tea Jaani ja Liina arvates pooli asju. Ka nende abielus on olnud igasuguseid aegu. Vahepeal olin Jaan raskelt haige, siis olid neil suured rahaprobleemid ja siis jäi Liina töötuks. “Aga me oleme alati raskustega ühiselt võidelnud ja üksteisele toeks ning abiks olnud. Kriisiolukorrad näitavad, kelle peale sa elus loota võid. Samas peab see olema vastastikune. Mitte nii, et üks on ainult saama peal ja teine nagu mingi märter laseb enda seljas sõita,”usuvad nad võrdsesse suhtesse. Nad pole enda sõnul aga sugugi inglid. Vahel on paar mõelnud ka teiste potentsiaalsete partnerite peale. Truudusemurdmiseni pole asi siiski läinud. “Alati on asi taandunud küsimisele: kas see inimene jääks ka halbadel aegadel minu kõrvale ja vastus on alati olnud ei. Lihtsalt niisama sebimiseks oleme me mõlemad liiga põhimõttelised inimesed,”leiavad nad ühiselt.

Erutavad kohtingud abikaasaga
Elo (45) ja Janno (42) on abielus olnud 20. aastat ning neil on teismeline tütar. Mõlemad töötavad endaloodd firmades ja on rahutu loomuga. Ka nende sissetulekud on kord nii kord naa  ja tegemist jagub aasta ringi kuhjaga. “Meie õnneliku abielu saladus on see, et me teeme igaüks oma asja ja ei passi hommikust-õhtuni ninapidi koos. Samas nädalavahetused üritame alati vähemalt ühe päeva, no ok, pool päeva ainult kahekesi olla,”rääkis Janno mõlema eest. Selle reegli tegid nad siis kui alguses oma firmat tehes ei puutunud paar kuid sisuliselt kokkugi. Jannol tekkis ka armuke, sest ta oli koguaeg kodunt eemal ja Elo kaalus samuti, kas peaks kellegi leidma. “Tegelikult pole armuke mingi lahendus. Probleem jääb inimese sisse edasi ja ootab lahendamist,”leidsid nad ühest suust. “Tunnistasin naisele kõik üles ja ta suutis mulle andestada, kuna ma muutsin ennast. Täiesti teadlikult kusjuures, sest ma sain aru, et ega see ühe naise juurest teise juurde kappamine ei vii kuhugi. Lõpuks oled mingi äraaetud vanamees, keda kõik tema lapsed vihkavad või isegi ei tunne ja kelle vara mahub spordikotti! Me käisime ka pereteraapias ja see tõesti aitas. Ma sain aru, et mu naine kannatas üksindust ja oli solvunud, et  ma ei aidanud tal kunagi kodutöid teha. Nüüd pesen nõud mina ja korra kuus käib meil ka koristaja. Ka leppisimegi Eloga kokku, et kord nädalas on ainult meie kahe aeg,” lisas Janno. Tavaliselt panevad nad ennast kenasti riidesse ja lähvad kusagile välja veini jooma või õhtust sööma, mitte ei istu kodus oma köögilaua taga. “Kui meil raha polnud, siis panime lihtsalt dressed selga ja jalutasime Pirital,”meenutab Elo. “Nüüd kui raha juba rohkem on ja tütar ka iseseisev, lähme vahel mõnda hotelli või lühikesele reisile ja räägime üksteisega,”jagavad abikaasad oma kogemusi. Nad usuvad, et õnnelikus abielus armutakse üksteisesse mitmeid kordi. 

Kiira Järve sõnul on rahuldustpakkuva paarisuhte tunnuseks see, et armsale inimesele ei pakuta seda, mis endale tore ja õige tundub, vaid katsutakse mõista, mis teisele tegelikult rõõmu teeb ja mis on talle armastuse kinnituseks on ning seda siis talle ka antakse. “Lihtne näide: naise jaoks võib olla armastuse märgiks, kui mees aitab tal kodutöid teha. Mehe jaoks on armastuse märgiks, kui naine tahab temaga koos aega veeta. Kui nüüd hoopis mees katsub naist kõigest väest endaga välja viia ja kunagi ei toeta kodutöödes, siis naine ei saa armastuse sõnumit kätte. Ja teistpidi ka, kui naine lähtub endast, et väga tähtis on meest teenida ja ei leia kunagi piisavalt aega mehega koos olla, ei saa jälle mees armastuse sõnumit kätte. Nii siis armastus tasapisi otsa saabki ja paarisuhte rahulolu tundel meie õuele asja ei ole.”

Igikestev draama

Heleni (34) ja Urmase (39) 15-aastat kestnud abielu on ebatraditsiooniline, aga rahuldustpakkuv. Nad kaklevad tihti ja tuliselt ning lepivad niisama kirglikult. Suhte algusaegadel vehkisid nad isegi rusikatega, aga löömiseni pole asi kunagi läinud. Mõned korrad on Helen ja Urmas ka demonstratiivselt kordamööda asju pakkinud ja kokku-lahku kolinud. Ent armastus on suur ning ametliku lahutuse mõtetki pole nende aastate jooksul pähe tulnud. “Selline aastaid vaikimine ja vindumine saab meie arvates abielule saatuslikuks. Meil on nii, et kui midagi hinge peal on, siis plärtsatame selle ka prauh välja. Vahel läheb riiuks ja siis karjume üksteise peale pool tundi ning siis on pärast jälle hea olla. Pikka viha me ei pea. Tuttavad naeravad, et ah nüüd olete jälle tuvikesed,“valgustavad nad oma suhte tagamaid. Helenil ja Urmasel on selline reegel, et nad ei lähe kunagi õhtul voodisse enne kui oleme ära leppinud. “Lugesime ühte head raamatut “Phyllis Diller’s Housekeeping Hints” ja seal öeldakse ka, et ärge minge vihastena magama. Olge parem üleval ja kakelge oma kaklused ära,”soovitavad nad soojalt. 

Pereterapeut Järve sõnul on õnneliku paarisuhte eeldus see, et mõlemad partnerid oskavad ennast, oma vajadusi, soove ja tundeid väljendada ning teist ära kuulata. “Ilma dialoogita suhe hääbub või kiratseb igal juhul. Aga nii keeruline on endast rääkida, kui seda põlvest põlve tehtud ei ole. Siiski võimalik õppida ja siis seda oskust oma järglastele edasi pärandada,”julgustab ta.

Hollywood sinu peas
Jaanika (40) ja Ivari (42) 10-aastat kestnud abielu on olnud nende endi sõnul väga õnnelik. Mida aasta edasi, seda rohkem, sest nurgad on juba maha lihvitud. Neil on ühised huvid, nad teevad koos sporti, reisivad ja kasvatavad lapsi. “Aga meie kooselu pole olnud mitte mingi Hollywoodi imal seriaaliarmastus, kus tee suudluseni kestab viis seeriat. Ja üldse, neile, kes kujutavad ette, et päriselu on selline nagu filmides, panevad ennast kohe kaotaja rolli ja pettuvad rängalt. Me soovitame inimestele: olge realistid, aga jääge alati unistajateks,”räägivad nad. Ivari ja Jaanika suurimaks abielualaseks õnnestumiseks oli  nende sõnul ühine otsus mitte lasta oma vanemaid ülearu sügavale oma ellu. “Ivari ema ja minu isa olid kohe varmad meie asjadesse sekkuma. Kui me midagi valesti tegime, tänitasid vanemad, mis hirmus ja rohkem kui kord ütles mu isa mulle, et oleksin pidanud endale teise mehe valima. Ivari ema leidis, et ma ei oska süüa teha ja olen “litsakas”kui sõbrannadega vahel kinos käin. Olime lahkumineku äärel, sest proovisime liiga teiste pilli järgi tantsida,”itsitab Jaanika.  Nüüd kohtub abielupaar oma vanematega kaks korda aastas ja suhted on paremad ning pingeid hulga vahem.  Abielus peab nende arvates tegema kompromisse, aga oma vajadusi ei tohi unustada.

“Abielule on oluline vastastikku toetav ja mõistev aga mitte liialt lähedane suhe oma vanematega. Minu töökogemus kõneleb, et need kaks lihtsat tõde ei ole sugugi kõigile arusaadavad ega ka kergesti rakendatavad. Põlvest põlve kanduvad paarisuhte mustrid, kus üks või mõlemad partneritest oma vajadusi alla suruvad või vastupidi hoopis teisele peale suruvad. Põlvest põlve näeme emotsionaalsete suhete katkemist või hoopis emotsionaalset üleseotust oma vanematega. Lugupidamise ja respekti defitsiit probleemses paarisuhtes on tavaline nähtus. 

Seks on terviseks 

“Ma ütlen alati, et õnneliku kooselu tagab hea seks ja piisavalt raha. Või noh, vähemalt niipalju, et arved makstud oleksid,”jagab oma arvamust Vello (30), kes on Anneliga (32) olnud abielust juba 8 aastat. Neil on 2-aastane poeg. Nemad peavad oma kooselu liimiks suurepärast seksi, mis pole ka aastate järel oma võlujõudu kaotanud. “Me eksperimenteerime voodis ja maandame peaaegu iga päev seksides pingeid. Kes see ikka viitsib peale orgasmi saamist riidlema hakata. Palju lihtsam on vestelda ja asjad läbi arutada,”usuvad nad. Vello ja Anneli keeruline aeg oli peale lapse saamist. “Annelil oli raske sünnitus ja muidugi polnud tal toibumise ajal seksi isu.  Aga mul oli raske mõista, miks ta mind enam ei taha ja mulle ka muidu tähelepanu ei pööra. Kahtlustasin, et ta ei armasta mind enam. Käisime ka teraapias ja seal mõistsin, et olin olnud lihtsalt liiga egoistlik. Teise inimesega peab oskama kannatlikud olla. Mullegi pidi terapeut nina sellesse probleemi “sisse pistma”, enne kui asjast aru sain.. Nüüd on meie seksuaalelu jälle korras,”räägib Vello. Mõlemad arvavad, et isegi heas abielus tuleb ette igasuguseid aegu, aga tiimina tegutsedes lahenevad ka kriisid.

Õnnelike paaride tunnuseks on terapeut Järve sõnul kindlasti ka see, et kui perre sünnivad lapsed, siis neid ei seata ülemaks oma abikaasast. “Kõige kallimaks inimeseks jääb ikka minu mees või naine ja kõige tähtsamaks meie kahe suhe. See on kindel vundament, millele toetub laste turvalisus ja harmooniline areng ja partnerite kooselu pikk iga.” Tema arvates on loomulik, et eriti väikelastega peres on raske sellest järjekorrast kinni pidada, kuna väikesed lapsed vajavad väga palju meie ressurssi. “Neile on vaja anda kohe ning tundub, et minu ja meie vajadused võivad oodata. Ja jäävadki aastateks ootama.” Järve kogemus on, et tõsine paarisuhte kriis saab sagedasti alguse just laste sünniga, kuigi päriselt väljendub alles märksa hilisemas pereelu faasis.