Artiklite kokkuvõtted

Pereteraapia kui tõhus ja efektiivne ravi erinevate haiguste ja probleemide puhul

Pereteraapia õpingutest alates on süsteemne lähenemine minu töö osa, mida kasutan iga peretöö ja iga juhtumi puhul. Saan tänasepäeva seisuga öelda, et pereteraapias kasutatavad tehnikad töötavad super hästi, on tõhusad, efektiivsed ja tulemuseks aitavad edaspidi perel paremini toime tulla.

Annan ülevaate pereteraapia tööst, lähenemisest erinevate haiguste ja probleemide puhul. Sellel korral toon teieni teema „Noorukite enesevigastav käitumine“.

Minu igapäevatöös tuleb ette palju juhtumeid, kus pere pöördub murega, et nende lapse käsivarrel on lõikumise või põletuse jälgi. See tekitab vanemates hirmu ja arusaamatust, miks nooruk nii käitub. Enesevigastav käitumine tähendab iseenesele haiget tegemist selleks, et leevendada emotsionaalset valu või kannatust. Sellise käitumise kõige tavalisemaid vorme on lõikumine, muljumine või põletamine. Millest tuleneb noorukite nii tugev emotsionaalne valu või kannatus, et selleks kasutavad äärmuslikku tegu, enesehaavamist?

Tänapäeval üritavad paljud teismelised hakkama saada äärmuslike pingetega koolis, peredes, sõbrasuhetes. Mõned neist noortest on ülekoormatud ning vanemad ning kaaslased sunnivad neid läbi teismeea kihutama.Kuigi lõikumine on enesevigastusliku käitumise kõige levinum vorm, on ka põletamine, eneselöömine, sekkumine haavade paranemisse, juuste kitkumine ja luude murdmine enesevigastusliku käitumise tüübid. Suurem osa enesevigastajaid vigastavad ennast just selleks, et endid elus hoida.

Noorukid kogevad tihti vanemate või omaealiste negatiivset suhtumist, mis neid vaimselt kahjustab ja tekitab üleliigset pinget. Paljud vanemad sageli ei mõista nooruki isiksuslikku arengut ja vajadusi, vaid suruvad tihti oskamatusest või teadmatusest need alla. Pilkamine, mõnitamine, suhtumine teismelisse kui täiskasvanusse, nõudes neilt nende mitte ea kohast käitumist. Paljud vanemad ei ole oma lastele füüsiliselt või emotsionaalselt kättesaadavad. Perekondades võib esineda ebatervet suhtlemist, vanemate alkoholiprobleeme, rahalisi raskusi, vanemlikku hoolimatust. Kõik need tegurid mõjutavad selle noore inimese elu ja suhtumist iseendasse.

Nooruki käitumise vallandab sageli lihtne elusündmus. See sündmus loob negatiivseid mõtteid nt „Ma jään alati läbikukkujaks“ ning negatiivseid tundeid nt raevu ning meeleheidet. Kui ei ole vajalikke vahendeid selliste mõtete ning tunnetega toime tulemiseks, tekib tohutu pinge ning äng. Kui pinge koguneb, hakkab nooruk pääseteed otsides dissotsieeruma või eemale tõmbuma.

Kui teismeline on dissotsieerunud, on ta võimeline oma keha vigastama ilma tõelist valu kogemata. Dissotsiatiivsus võimaldab teismelisel eralduda oma kehast, oma keskkonnast ning oma käitumisest. Olles oma keha vigastanud, kogevad nad kohe selle teo positiivset mõju. Negatiivsed mõtted ja tunded lähevad meelest ning taas leitakse põgus kontrollitunne. Nooruk saab läbi enesevigastuse tunde, et ta on teinud midagi sellist mida igaüks ei suuda ja läbi selle tunnetab positiivset mõju.

Teismeea enesevigastuslikul käitumisel nagu ka ainete kuritarvitamisel ei ole üht ja ainukest põhjust. Enamik neist noorukitest otsib kiiret leevendust oma emotsionaalsele kannatusele.

Üks oluline põhjus, miks teismelised kalduvad ennesevigastuslikule käitumisele on see, et teismeline tunneb, et on vanematest emotsionaalselt eraldatud või nende poolt alaväärtustatud; teismelisel on soov sobituda teatud kaaslaste gruppi, mis julgustab ja premeerib enesevigastuslikku käitumist; ta tunneb, et on sisemiselt emotsionaalselt surnud või vanemate silmis nähtamatu. Enesevigastamine paneb neid end sisemiselt elusana tundma ning aitab neil endile kinnitada nende päriselt olemasolemist. Tüdrukud võivad enesevigastamist kasutada ka kui toimetulekustrateegiat liiga nõudlike vanematega, eriti olukordades, kus isa hääl peres on distsipliini- või otsustamisküsimustes domineeriv.

Mõne jaoks on enesevigastamine kui oma keha üle kontrolli taas leidmist, mõne jaoks viis karistada oma keha füüsilise küpsemise või seksuaalses kuritarvitamises „osalemise“ eest. Enamik teismelisi, keda on väärkoheldud, et süüdistada oma väärkohtlejat. Nad kipuvad kogemust endasse suunama ning läbielatud seksuaalses traumas süüdistama ennast ning oma keha.

Enesevigastamine on viis väliselt väljendada endasse surutud raevu. Enesevigastamine võib olla ka trauma taas etendamine. Paljud teismelised vigastavad oma keha viisil, mis on sarnane eelnenud väärkohtlemisele. Haava asukoht ning iseloom räägivad sageli sõnadeta loo eelnenud väärkohtlemisest. Jälje või vigastuse tekitamine võimaldab sisemised ja nähtamatud haavad muuta väliseks ja nähtavaks. See võimaldab teistel olla nende valu tunnistajaks, enesevigastamine muudab teismelise jaoks tema valu käegakatsutavaks ning reaalsemaks. Haav kinnitab sisemise piina reaalsust ning kehtivust.

Mõned teismelised tekitavad haavu kui „märke sündmustest“. See on konkreetne viis millegi mäletamiseks, mis nendega juhtunud on. Mõnikord avavad vanad armid lugusid oluliste minevikusündmuste kohta. Enesevigastamine on ka viis tekitada eufooriat, turvatunnet, identiteeditunnet. Alati on see hüüe abi järele. Seda peaks alati tõsiselt võtma ning seda ei tohi kunagi ignoreerida.

Toon välja enesevigastamise sütitajatena järgnevad eesmärgid:

  • Vabastada viha, valu, rahutust. Paljud, kes end vigastavad, ütlevad, et enesevigastamine pakub neile kohest kergendustunnet. Enesevigastamise järel nende viha-, rahutuse-, hirmutunded ajutiselt vaibuvad.
  • Saavutada kontrollitunne: mitmel viisil reguleerib enesevigastuslikku käitumist enesevigastaja ise. Inimesed, kes tunnevad, et on kaotanud kontrolli, võivad enesevigastamise abil tunda, et suudavad ise toime tulla omades tingimustes.
  • Tunda füüsilist valu emotsionaalse valu kõrvalejuhtimiseks: Noored ütlevad, et „millegi tundmine on parem kui mitte millegi tundmine“. Need, kes end vigastavad, tunnevad end sageli tuimana ning emotsioonidest tühjana. Nad ütlevad, et vigastavad endid selleks, et midagigi tunda; selleks, et teada, et nad on ikka veel elus.
  • Suunata valu kellelegi, kes on kättesaamatu: mõned, kes tegelevad enesevigastamisega, tunnevad intensiivseid negatiivseid tundeid kellegi suhtes, kes ei ole neile nende elus kättesaadavad. Valu ülekandmine iseendale väljendab nende viha puuduoleva inimese vastu.
  • Enese “maa peale” toomine: Inimene, kes end vigastab, võib öelda, et ta teeb seda selleks, et endale reaalsuses pidepunkti luua ning end käesolevasse hetke (“siin ja praegu”) tagasi tuua. Selliste indiviidide puhul on üldiselt märgata dissotsiatiivset seisundit.
  • Väljendada vajadust toetuse järele: Mõnel noorukil puudub oma tunnete verbaalse väljendamise oskus. Enesevigastamine võimaldab sellisel isikul kas teadlikult või alateadlikult väljendada oma vajadust abi järele.
  • Ennetada enesetappu: paljude indiviidide jaoks on enesevigastamine toimetulekumehanism, mis võib hoida neid inimesi sooritamast enesetapukatseid.

Enesevigastamisele kalduvad veel need noored, kelle vanemad ei ole neile füüsiliselt või emotsionaalselt kättesaadavad. Mõnes perekonnas võib esineda ebatervet suhtlemist, vanemate alkoholismi, ravimata vaimseid haigusi, rahalisi raskusi, koduvägivalda, vanemlikku hoolimatust või vanemate pikaajalisi puudumisi. Teismelised ei ole ilma hella hoolitseja juhendite, toetuse või tagasisideta võimelised selliste väljakutsetega tegelema, oma tundeid analüüsima, oma soove artikuleerima. Neil lihtsalt ei ole veel ise hakkama saamiseks vajalikke toimetulekuoskusi, ning nad avastavad, et enesevigastuslik käitumine on üks viis eluga toime tulemiseks.

Need teismelised, kellel on diagnoosimata ning ravimata depressioon ning ängistus, on altimad enesevigastamisele kui eneserahustamise ning –ravi viisile. Teismelised, kes maadlevad madala enesehinnanguga ning väärtusetusetundega, on samuti ohus. Suurenenud risk end lõikuda või kõrvetada on noorukitel, kellel on dissotsiatiivseid häireid, traumajärgne stress, ainete kuritarvitamise probleemid või söömishäired. Üks suurimaid riskitegureid on eelnev füüsiline, emotsionaalne või seksuaalne väärkohtlemine. Trauma üle elanud noored õpivad oma viha sissepoole suunama ning dissotsieeruma või eemalduma, et oma valu eest põgeneda. Lisaks on inimesed, kes neile kurja teinud, neis modelleerinud silmnähtava hoolimatuse oma keha ohutuse ning heaolu suhtes. Selline kogemuste kombinatsioon valmistab peaaegu vältimatult ette pinna enesehävitusliku käitumise mingiks vormiks.

Hoolimata sellest, et paljud teismelised on sellise käitumisega psühholoogiliselt väga seotud ning tunnevad, et ei suuda lõpetada, on siiski võimalik enesevigastuslikku käitumist vähendada ning viimaks ka täiesti peatada. Sageli võib kombineerida individuaalset teraapiat ja pereteraapiat, eneseabistrateegiaid, ravimeid ning kogukonna poolt pakutavaid võimalusi ning tugigruppe, aidates nõnda inimesel taas leida tervet kontrollitunnet oma keha üle.

Kasulik on individuaalse- ning pereteraapia kombinatsioon, milles keskendutakse enesevigastuse põhjustele, töötatakse välja sobilikud toimetulekustrateegiad pinge ning sellega seotud probleemidega hakkama saamiseks, parandatakse pereliikmete omavahelist kommunikatsiooni ning suurendatakse seotusetunnet indiviidi jaoks, tõstetakse perekonna teadlikkust sellest, kuidas kõige paremini aidata end vigastavat pereliiget.

Väikesel protsendil juhtudest võivad noorukid mitte soostuda pereteraapiaga. Minu kogemus on see, et sageli nooruk, kes usub minu konfidentsiaalsusesse, tunneb kergendust, kui ma kohtun tema vanematega eraldi. Sedasi toimimine veenab vanemaid progressis, pakub võimaluse vastuseid saada küsimustele enesevigastusliku käitumise kohta ning vähendab vanemate ärevust. Selle tulemusena suudavad vanemad suurema tõenäosusega mitte olla hüpervalvsad ning mitte liiga pingsalt oma lapse käitumist jälgida.

See on teismelise jaoks teretulnud kergendus. Oluline on taibata, et ennastlõikuva käitumise vähendamise protsess võib olla aeglane ning on vaja töötada kuhjuvate sammude suunas.

Läbi oma kogemuse ja praktika jään arvamusele, et teismeliste enesevigastuslike probleemide kõige efektiivsem ravi on pereteraapia ja pere ise. Oskuslik pereterapeut suudab aidata, parandada peresisest suhtlemist, õpetada konfliktilahendamise ning probleemilahendamise oskusi, ning aidata edendada tähenduslikke ning lähedasemaid suhteid vanemate ning teismeliste vahel.
Pereterapeut võib:

  • Edendada sobivaid, tähenduslikke ning seotumaid suhteid kõikide pereliikmete vahel
  • Aidata kõigil pereliikmetel väljendada ning nimetada oma tundeid
  • Selgitada välja iga pereliikme reaktsioon nooruki enesevigastuslikule käitumisele
  • Luua turvaplaan perele ja enesevigastajale, mis ennetaks tulevasi juhtumeid või abistaks hädaolukorras
  • Arendada välja tugivõrgustik pere, kooli ning kogukonna vahel
  • Innustada ja modelleerida sobivaid ning avatud kommunikatsioonimustreid pereliikmete vahel.

Kuna oma praktikas olen palju kokku puutunud enesevigastajatega siis on kohane ka oma tööst üks juhtum tuua. 21.aastane noor neiu, kes oli kliinikus ravil depressiooni diagnoosiga, millega kaasnes ka sagedased äkkviha hood. Olles mõned nädalad teraapias käinud, paljastas nooruk oma käsivarred, mis olid täis lõike arme.

Noorukit oli kasvatanud alates 7. eluaastast vanaema, kuna ema oli neiu sõnade kohaselt ta hüljanud. Oli oma vanemate esimene laps, isast ei teadnud midagi, emal on uus mees ja uuest suhtest veel kolm õde, venda. Kolm aastat tagasi vägistati teda, sellele järgnes rasedus, mis katkes. Nooruk oli varjanud vägistamist, rasedust ja selle katkemist. Emaga ei suhtle, vanaemale ei taha rääkida oma muredest ja probleemidest, et mitte teda kurvastada.
Neiu oli täis viha, pettumust, kibestumist, tundis hüljatusetunnet, väärtusetust, oli agressiivselt meelestatud nii ema kui vägistaja suhtes, öeldes, et vihkab neid elu lõpuni. Neiu keeldus esimesele seansil tulemast koos ema ja vanaemaga, kuna tundis, et tema sees on sisemine vastuolu ja tõsine konflikt.

Kohtusin nii neiu ema kui ka vanaemaga, et paremini ja laiemalt mõista, millised suhted patsiendil on oma lähedastega nende vaatenurgast. Ema oli muretsev ja nuttev, kuna tütar oli loobunud temaga suhtlemast ja käitub inetult, mille põhjuseks oli ema uus suhe.

Ema ja tütre konfliktne suhe sai alguse ajast, kui ema ellu tuli uus mees kui tütar oli 10 aastane. Tütre enesevigastamine sai alguse kolm aastat tagasi, kui teda vägistati. Enesevigastamisest ei tea tüdruku ema ega vanaema. Tüdruk on kinnise loomuga, kellel on raske oma tundeid väljendada ja kes on püüdnud üksi oma probleemidega hakkama saada, kuna on tundnud, et teda pole kellelegi vaja, tundes end siin maailmas üksi.

Olime teinud koostööd mitu kuud enne kui tütar oli nõus emaga teraapias kohtuma. Minu töö teraapias oli edendada sobivaid, lähedasemaid suhteid ema ja tütre vahel. Nad olid nende aastatega teineteisest kaugenenud. Samuti oli vaja aidata emal väljendada ning nimetada oma tundeid, innustada ja modelleerida sobivaid ning avatud kommunikatsioonimustreid ema ja tütre vahel.

Järgmistel kohtumistele sai kaasatud ka neiu vanaema, kes samuti sai oma tundeid jagada lapselapsele, mida ta ei ole osanud varem teha, sõnastada hoolimist ja armastust.

Noor inimene sai tagasi lähedaste poolse turvatunde, sai aru ja tunda, et ema pole teda hüljanud ja hoolib temast endiselt.

Korduvate pereteraapia vestluste tagajärjel paranesid noores inimeses nii füüsilised kui vaimsed haavad. Individuaalteraapias tegelesime mineviku traumaga seoses vägistamise ja raseduse katkemisega. Ta ei talunud vaimset valu, asendades selle füüsilise valuga, leevendades ja püüdes sellega kõrvale juhtida emotsionaalset kannatust. Ta oli tundnud kõik need aastad emotsionaalset eraldatust emast, mis tema sõnade kohaselt tegi teda sisemiselt emotsionaalselt surnuks. Peale vägistamist oli ta tundnud, et ta ongi seda valu väärt, et ta pole siin maailmas keegi ja sellist rämpsu peabki niimoodi kohtlema. Ta püüdis väärkohtlemise kogemust endasse suunata ning läbielatud seksuaalses traumas süüdistada ennast ning oma keha. Ennast vigastades, lõikudes enda randmeid väljendas ta endasse surutud raevu. Läbi valu tundis ta, et ta veel elab siin maailmas.

Selliseid näiteid oma tööst on tuua palju ja läbi pereteraapia süsteemse lähenemise olen saanud neid patsiente ja nende peresid aidata, õpetades neile peresisest suhtlemist, eneseväljendus viise, konfliktilahendamise ning probleemilahendamise oskusi, ning edendada tähenduslikke ning lähedasemaid suhteid vanemate ning teismeliste vahel.
Vanematel on keskne roll selles, et teismeline ei hakkaks tegelema enesevigastamisega ning et ta hoiduks liitumast eakaaslaste ebatervete gruppidega, mille liikmeid seob just seesama probleem. Kodus võivad vanemad muuta esmatähtsaks perega ühiselt aja veetmise. Vanemad võivad anda teismelisele vastutuse valida ning planeerida iganädalast perega väljaskäimist. Peresisene õhustik peab olema rahulikum ning teismelise jaoks kutsuvam. Kui konfliktid või kriisid siiski tekivad, peavad pereliikmed ühise meeskonnana töötama, et neid olukordi lahendada. On oluline pakkuda turvatunnet teismelisele, et ta tunneks, et pere on see, kelle poole saab pöörduda probleemsete küsimuste korral.

Teismelised peavad tundma, et neil on oma vanemate südames ja hinges kindel koht. Nad peavad tundma, et neid väärtustatakse ning nad peavad teadma, et nende vanemad on nende jaoks tingimusteta olemas. Vanemate vastutus on luua kindlad piirid töö ja pereelu vahel. Üks viis edendada tähenduslikke sidemeid vanemate ning teismeliste vahel on jagada perekonna lugusid. Vanemad peaksid oma lastele rääkima, missuguseid probleeme ning kõrghetki neil oma noorukieas oli. Nad võivad teismelistele jagada ka olulisi õpetussõnu ning lugusid, mida nende oma vanemad neile andsid, kui nad noored olid.

Enesevigastuslik käitumine võib olla ohtlik, eriti kui noor kuritarvitab alkoholi või muid narkootikume. Vanemad peavad võtma kindla hoiaku ning sellistele käitumistele järjekindlalt piire seadma. Vanemad peavad ka kujundama oma teismeliste vastutusvõimelist alkoholitarvitamist ning tervislikke viise pingetega toime tulemiseks. Vanema õigus on kohtuda oma teismelise lapse sõpradega ning nende vanematega, tema õigus on ka välja öelda oma muresid. Kui vanem peaks avastama, et tema teismeline laps tegeleb millegi riskantse ja ohtlikuga (nt enesevigastamine), peaks ta olema kindel, et pereterapeut suudab oskuslikult perekonda ja teismelist selles keerulises olukorras aidata.

Kirjutas Sille Õun

 

Teismelised – nuhtlus või valesti mõistetud

Palju on räägitud ja olen ka ise rääkinud, et teismeiga, see on tõesti õudne – varem toredad lapsed muutuvad arusaamatuteks imelikult käituvateks olenditeks, kes nagu polekski enam needsamad inimesed. Esimene mõte on, et kus ma tegin vea, sest kindel tundub, et tegin, muidu ma ei peaks teda ju motiveerima (vahel kõlab see muidugi nagu näägutamine) kooli minema ja koduseid töid tegema.

Süüdi olla aga ka väga kaua ei jaksa ning mingit kasu see ju ei too. Seega on vahel lihtsam käega lüüa – puberteet, seda haigust parandab aeg.

Enamast arvataksegi, et teismeeas läbi elatav torm ja stress on universaalne nähtus. See ei ole nii. Arengupsühholoogid on juba ammu loobunud vaatekohast, et noorukiiga on paratamatult seotud emotsionaalse segadusega. Lisaks võib taoline uskumus ka palju kahju teha:

  • me võime seetõttu tõsiseid probleeme ignoreerida, kuna arvame, et see on selles eas normaalne

  • me võime üle reageerida, pidades noorukitele tüüpilist käitumist patoloogiaks

  • meie ennustused võivad tõeks saada, eelarvamused käitumise kohta süvendavad seda käitumist, nii nagu karistus toob kaasa veelgi tugevama autonoomsuse püüde

  • me võime vabadust piirates noore inimese arengut häirida. Uskudes, et teismelised on nagunii kontrolli alt väljunud, leiame karistusi, mis piiravad noorte õigusi

Stereotüübid teismeliste kohta (nad on metsikud, autoriteete eiravad jne) võivad vanemates põhjustada liiga ägedaid reageeringuid, kui laps neid ei kuula.

Uskumus, et teismelised ei soovi oma vanematega suhelda, paneb paljud vanemad liiga kergekäeliselt kontakti hoidmisest loobuma ja noor jääb üksi.

Minule mõjus silmiavavalt Joseph A. Micucci raamat „The Adolescent in Family Therapy“. Alljärgnevad mõtted on samuti sellest raamatust pärit.

D. Elkind on kirjeldanud fenomeni nooruki egotsentrism, mis on seotud keerukama mõtlemisviisi väljaarenemisega ja eakaaslaste hinnangute tähtsuse dramaatilise tõusuga. See muutus põhjustab teismeliste ja vanemate vahel palju konflikte ja väljendub laias laastus selles, et:

– noorukitel on kalduvus võtta täiskasvanu mõttes hulljulgeid riske

– noorukid vaidlevad pingutuseta, mis teeb nad täiskasvanutele tõsisteks vastasteks

– noorukitel on vähem idealiseeritud nägemus oma vanematest kui noorematel lastel, seetõttu seavad nad tihemini vanemate arvamusi kahtluse alla

– vanemad ja noorukid nimetavad asju väga erinevalt, teatud mõttes elavad nad erinevates reaalsutes. Autonoomsusest rääkides on vanematele oluline rõhutada vastutust, noortele jällegi vabadust vanemate autoriteedist.

– nooruk ei ole veel täielikult võimeline omaks võtma teise inimese seisukohta, tal ei ole lihtne mõista teise poole vaatenurka. Sellest ka käibefraas, et „sa saad sellest aru siis, kui sul endal on ükskord lapsed“

– noored on materialistlikud ja praktilised. Tihtipeale väljendavad vanemad pettumust, et noori huvitab ainult saamine, kui selles eas on see igati mõistlik ja oluline arengusamm.

Seda kõike oma lapses ära tundes on võib-olla rahulikum ja lihtsam tema arengust tulenevaid eripärasid aktsepteerida ja nendega võitlemise asemel neile kaasa elada ja toetust pakkuda.

Kirjutas Liis Hango

Kasutatud on raamatut Joseph A. Micucci „The Adolescent in Family Therapy. Breaking the Cycle of Conflict and Control“

 

Lein

Surm on bioloogiline sündmus, mis lõpetab elu. Tõsiasi on see, et me kõik sureme omal ajal. Elu jooksul kogeme nii rõõmuhetki kui ka kurbust. Traagilisim kaotus on lähedase surm. Surm ja lein on väga isiklik ning valus teema. Lein on tähtis ja loomulik sündmuste jada, mis üldjuhul algab inimeses spontaanselt. Inimene võib kogeda oma elus suurt kaotust – nii suurt, et tundub, nagu oleks kaotatud osa iseendast. Kuigi suurim lein on seotud lähedase inimese surmaga, satub inimene ka teiste kaotuste puhul samalaadsesse protsessi, näiteks töö kaotamine, abielulahutus, sõprussuhete katkemine, lapse lahkumine kodust, enda või teiste haigus, varakaotus, kodu vahetus vms.

Meie esivanematel olid kindlad matuserituaalid: kuidas surnut pesti, riietati ja laudsile pandi, valvati, nuteti, kuidas mulda sängitati ja peiesid peeti. Samuti olid kindlad tavad ka surnute mälestamiseks. Tänaseks on sellest kõigest tavadest paljugi unustatud või lihtsalt kõrvale jäetud. Matusebürood pakuvad oma teenuseid eesmärgiga kergendada leinajate olukorda, leevendada nende valu, võttes asjaajamise enda kanda ja nii kaugenebki perekond surnud isikust, aga vahetut kontakti leinajal surnuga siis ei ole ja leinaprotsess ei saa alata.

Kaotusvalu oleneb eelkõige leinaja lähedusastmest ja omavahelisest suhtest surnuga. Lähedase surmast tingitud emotsioonidest ülesaamine ja kohanemine eluga ilma kalli inimeseta võib kesta kuni kaks aastat.

Lein on füüsiliste, emotsionaalsete, sotsiaalsete ja kognitiivsete reaktsioonide protsess, mis kätkeb endas mitut erinevat faasi. Leinaja läbib need kõik või olenevalt olukorrast vaid mõned neist.

Kuigi teoreetikute käsitluses on teatud erinevusi, saab üldistatuna eristada ikkagi viit leinafaasi nagu näiteks Elizabeth Kübler-Ross’i (1969) on esitanud:

1) Šokk/eitus/tõrjumine: see on esimene faas, kui saadakse teada, et inimene on surnud. Šoki- ja eitusfaas on oluline, sest sellega kaitseb inimene oma psüühikat, et mitte mõistust kaotada.

2) Viha: leina juurde kuulub ka viha, sest tuntakse mahajäetust; ollakse sunnitud kaotusega leppima ja oma elu uuesti korraldama; lõpetatakse suhe surnud inimesega, mis oli eksisteerinud tema eluajal, ja need tunded võivad tekitada agressiivsust. Levinud arusaam on, et surnutest räägitakse vaid head, aga nii surutakse agressiivsus alla ning sellega leinaprotsess peatub.

3) Kauplemine/tingimine: selles faasis hakkab inimene mõtlema, et “Kui ma oleksin seda teinud, siis oleks…” või “Kui ma poleks seda teinud, ehk oleks siis…”. Leinaja võib ka mõelda, et on surnule öelnud või temast mõelnud või temale soovinud midagi kohutavat ja nii tunneb leinaja end süüdi, nagu oleks tema teise inimese surma põhjustanud. Tavaliselt on see faas, kus võib tekkida süütunne, mis on nii tugev, et raske on leinaga edasi minna.

4) Depressioon: see on faas, mil hakkab kohale jõudma teadmine, et lähedane inimene on lõplikult ja pöördumatult elust lahkunud, ning näib, et kurbus onlõputu.

5) Leppimine/aktsepteerimine: leinaprotsessi lõppu näitab emotsionaalse seotuse katkemine surnuga, kaotusega kohanemine ja selle aktsepteerimine. Paljudele võib jääda mõistetamatuks, kuid on vajalik leida uus suhe surnud inimese ja iseenda vahel ning seejärel eluga edasi minna.

Kordaläinud leinamises tekib arusaam, et ei pea varjama valu, ahastust, roidumust, lõhestatust, kehalise läheduse puudumist, mille toob kaasa armastatud inimese surm, vaid kõik need tunded tuleb läbi elada ja leppida kaotuse pöördumatusega.

Kui tavalist leinamist ei toimu või see kestab pikalt ilma igasuguse leevenemiseta, on tegemist lahendamata leinaga, mille puhul võivad ilmneda erinevad füüsilised või emotsionaalsed haigused, mis võivad vallanduda igal indiviidil erinevalt (füüsiline haigus, respiratoorsed infektsioonid, kroonilised haigused nagu diabeet või allergia, erinevaid liike emotsionaalseid sümptomeid nagu depressioon, foobiad, psühhootilised episoodid). Võivad ilmneda ka mitmed sotsiaalsed düsfunktsioonid nagu joomine, koolist või töölt eemaldumine ja käitumishäired. Ilma nende teadmisteta võib ravida kõiki haigusi eraldi, mõtlemata põhjus-seos tagajärgedele, seostamata neid sündmuseid.

Talumatuks muutub lein siis, kui paar aastat hiljem sureb taas keegi lähedastest. Sellisel juhul läheb leinas kaks kaotust segamini. Iga uue surma puhul on tunne, nagu kaotataks uuesti ka need, kes on juba maetud. Kui on suudetud teha eelnevalt leinatööd, siis aitab teadmine, et kord on lein juba üle elatud. Meenutatakse, kuidas tookord oli, ja võimalik, et ei oldagi enam nii suures ahastuses, kui esimesel korral. Raskem on uue kaotusega tulla toime sellel, kes esimese surma puhul on leina alla surunud ning inimene võib sel juhul langeda raskesse masendusse.

Leinavas peres on igal pereliikmel oma lein. Lapsed jäävad üsna tihti leina ajal märkamata (“unustatud leinajad”). Vahel arvavad lapsevanemad, et lapsi tuleks leinast ja halvast enesetundest säästa. Lapse kaitsmine faktide eest ei aita last leina käsitlemisel edasi. Mõnedel leinavatest lastest on tundeelu või käitumisega seotud probleeme, mistõttu vajavad lapsed professionaalset abi esimese kahe aasta jooksul. See ei tähenda pidevat teraapiat, vaid pigem jälgimist, aegajalt kokku saamist ja vestlemist. Lapse käsitlemata lein võib avalduda näiteks meeletu agressiivsusena, vaikimisena, suhtlemivõime vähenemisega. Agressiivsuse taustaks on suur segadus ja vastuolu tunnetes, mis otsib sel viisil võimalust välja pursata. Teismeliste puhul võib ilmneda ennasthävitav käitumine, täielik hoolimatus oma elust ja olemisest, sõltuvusainete pruukimine, suitsiidikatsed jms. Leina sissepoole elamine võib ka tervist mõjutada: seedehäired, kõhuvalu, peavalu jne.

Veel üks küsimus, mis kerkib, kui lapsel on surnud keegi lähedastest: kas võtta laps matustele kaasa või jätta koju. Kõikides käesolevas kirjutises kasutatud allikates on välja toodud soovitus võtta laps matustele kaasa. Igal perekonnal on oma isiklik uskumus, kuidas käsitleda surma, mis tuleneb omakorda nende päritolupere traditsioonidest. Perekonnaliikmed peaksid nägema surnut, sest see teeb surma fakti reaalseks. Enamik lapsi tahab rääkida surmast ja matustel osaleda, kui neile antakse võimalus. Oluline on rääkida surmast ja sellega kaasnevast, asju õigete nimedega nimetades. See tähendab, et tuleb kasutada sõnu nagu surm, suremine, matmine. Võiks vältida sõnu lahkunu (mis suunas lahkus?) või kadunu(ke) (kuhu ta siiskadus?).

Ehkki matustele on vajalik lapsi kaasata, tuleb neid selleks eelnevalt ka ette valmistada. Rääkida, kuhu ja miks minnakse, mida seal tehakse, mida tähendab surm. Vastavalt lapse arengule, muutub tema asjadest arusaamise võime ning tuleb valmis olla ka selleks, et mitmeid aastaid hiljem tekivad küsimused, mida siis koos jälle arutada saab. See on loomulik. Muret tunda tuleb aga siis, kui laps ei küsi ja blokeerib teema enda jaoks. Lapselt ei tohi võtta võimalust hüvasti jätta ja võimalust surnut meenutada.

Mõnikord võib alata leinaprotsess enne inimese faktilist surma. Pöördumatult haiget inimest, kelle puhul võib arvata, et ta peagi sureb, tuleks külastada nii palju ja nii kaua, kui veel võimalik ning kaasata lapsi, kui olukord vähegi võimaldab. Hüvastijätt surnuga ja matused on võimalus tuua kontakt surnuga perele võimalikult lähedale.

Olen käesolevas kirjutises lühidalt rääkinud meid kõiki puudutaval raskel teemal nagu surm ja lein. Kirjandust selle kohta on ilmunud päris palju. Neile, kes soovivad põhjalikumalt teemaga tutvuda, pakun lugemiseks raamatuid ja artikleid, mida olen ise kasutanud.

Kirjanduse, loengumaterjalide ja internetiallikate põhjal refereerinud Kairit Kivimäe

Allikad

1) Bowen, M. (1976). “Family Reaction to Death.” In Family Therapy: Theory and Practice, ed. P. J. Guerin. New York: Gardner.

2) cancer.ee_wp-content_uploads_2013_07_Kaotusega-hakkama-saamine.pdf

3) http://c.ymcdn.com/sites/www.ffi.org/resource/resmgr/best_of_fbr_english/bestoffbrii_brown_lossandcon.pdf

4) Gilbert, I., Gilbert, O., Gilbert, W., Gilbert, P. (2012). “Väike raamat suurest leinast”. OÜ Studium.

5) http://www.teadlikvanem.ee/laps-vajab-leinas-tuge-ja-selgitusi/

6) Herkkilä, J., Holmberg, T., Niemelä, S., Ylönen, H. (2003). “Koos leinava lapsega. Projekt “Toetatud lein” Koos leinava lapsega

7) http://tnk.tartu.ee/0lapse.html

8) Verena Kast (1982). “Lein. Süvapsühholoogiline uurimus”. Johannes Esto Ühing. Tartu 1998. http://raulpage.org/lein/

9) en.wikipedia.org/wiki/Kübler-Ross_model

Oma ema surmaga seotud loo olen kirja pannud koolitöös “Surm ja raske haigus perekonnas”, mida soovi korral saab lugeda siit.

 

Legendid peredes – kas ja miks?

Oluline osa iga perekonna olemusest on lood, mida kantakse edasi põlvest põlve – lood kangelastest ja uskumustest, „mustadest lammastest“ ja „pühakutest“, õigest ja valest. Pered vajavad sellist mütoloogiat, sest see aitab hoida nende identiteeti. Müüte minevikust vajatakse tuleviku mõistmiseks ja olevikus hakkamasaamiseks. Pered erinevad selle poolest, kuidas nad kasutavad minevikku oleviku tasakaalustamiseks.

Mulle endale meenuvad kohe minu vanaemad, kes on minu meelest olnud meie pere ajaloolased. Nende mõlema käest olen saanud veidra suhtumise meestesse, et mehed ei ole päris tavalised inimesed, kuna: nad on vihased, kui neil on kõht tühi; nad ei palu andeks; nende soove ja mõtteid tuleb kuidagi aimata; neid ei tohi tülitada ja üldiselt peaksid naised enam vähem kõigega leppima, sest neil on lapsed, jne. Mineviku kordusena nähakse meie peres 40-sena lapse saamist, nii on olnud mu emal, õel ja mul. Minu mehe perekonnalugusid räägitakse rohkem kui kangelaslugusid (või kuulen mina neid nii). Selle kohta, kuidas üks pere elama peab, olen kuulnud peamiselt järgmist: lapsi peab olema ja need võivad olla ka kasulapsed, aga enda omad on eriti tähtsad ja neid on enamasti vähe. Mehed on need keda „peetakse“ ja vahetatakse või „mehel käiakse“ ja tavaliselt on inimestel ikka mitu pesakonda. Lapsed ei peaks väga palju segama, sest enda tööd tuleb ka teha, jm.

Vahel võib mütoloogiat olla isegi nii palju, et see muutub ebatervislikuks. Ebatervislikuks muudab peremütoloogia peamiselt see, kui ta moonutab reaalsust liiga palju. Ebatervislikult võib ajalugu kasutada enamasti kahel viisil:

– Olevikku nähakse mineviku vältimatu kordusena. Peres võib käsitleda kahte teemat kui üksteist välistavat, nt kui sa oled leplik, siis ei saa sa kunagi olla ennast läbisuruv, või vastupidi, kui sa lahkud kodust, siis alatiseks.

– Minevikku püütakse kustutada. Need pered näevad end kui uuesti alustavat, nad häbenevad möödunut ja tühistavad selle tähtsust ja tähendust, kuid alaväärsus või „see tunne“ elab neis tänu eitamisele edasi. Selleks et muutuda perena või et muutuksid peres olevad suhted, on vaja muuta ka minevikku. Seega tuleks legendidesse suhtuda teatud reservatsiooniga, nii et pajatusi oleks võimalik näha ka teisest vaatenurgast, mõista konteksti mitmetähenduslikkust. Legend võiks olla paindlik ja muutumises, nii et iga põlvkond saaks võimaluse luua oma lood, mis küll lähtuvad eelnenust, kuid on võimelised muutuma, kus on nii huumorit kui õrnust.

Kirjutas Liis

 

Kas on võimalik lahutada õigesti?

Selline teemapüstitus võib kõlada ebatavaliselt, sest tavaliselt ohatakse, et oleks, et inimesed ei peaks sellist asja nagu lahutus üldse läbi elama. Ma ei ole sellega 100 protsenti nõus, sest väga konfliktsed abielud kahjustavad lapsi rohkem kui lahutus, nii näitavad uuringud, ja vahel tõesti muutub mõlema paarilise elukvaliteet peale lahutust paremaks. Seda enamasti seetõttu, et vahel on abiellutud väga n.-ö. valedel põhjustel (ühiskondlik või vanematepoolne surve, rasedus, majanduslik kaalutlus, nn bioloogiline kell, peremuster on selline jne) või tõesti täiesti vale partneriga (nt hiljem ilmnenud alkoholi probleemid või muud vaimse tervise probleemid, krooniline truudusetus või armukadedus). Muidugi on iga lahutus erinev ja see, mis on ühe inimese jaoks hea, ei pruugi olla seda mõne teise jaoks.

Enne kui rääkida lahutusest, on siiski tähtis mainida, et paljud probleemid abielus on ennetatavad. Nagu ütles minu õpetaja Kiira Järv – ärge tulge paariterapeudi juurde siis, kui te olete teineteisest täiesti võõrandunud või kui olete suures kriisis, tulge juba siis, kui esimest korda teineteise peale karjusite. Kahjuks loodab suur hulk paare siiski sellele, et saadakse ise hakkama, ja mõnda aega saadaksegi, olgu toimetuleku viisiks siis probleemi eitamine või teise süüdistamine.

Vahel, tihemini kui meile meeldiks, aga statistika on karm, minnakse siiski lahku, et jätkata oma elu eraldi. Kuidas seda teha nii, et kõik osapooled saaksid võimalikult vähe haiget? Esiteks – see ei ole võimalik – kõik saavad haiget, aga võib – olla saaksid veelgi rohkem, kui kokku jääksid. Õnneks on mõningaid seaduspärasusi ja neist teadlik olles on võimalik olla selle valulise protsessi ajal rahulikum, sest me teame, et see ongi selles olukorras normaalne. Mis siis on lahutuse juures normaalne?

Normaalne on, et lahutusega kaasnevad olulised küsimused, mis on seotud eraldi elamise korraldamisega, laste jagamisega ja raha ümberjaotusega. Meestel on tavaliselt vähem kogemusi laste kasvatamisega ja naistel finantsidega. See on normaalne.

Normaalne on, et lahutusest lastele rääkimine on äärmiselt tähtis ja võib olla vanematele traumaatiline. Selleks on vaja aru saada, et lastele selle teema kommunikeerimine on samuti protsess, mitte ühekordne rääkimine. Laste jaoks on normaalne, et nad ei tea, mida lahutus nende jaoks tähendab ja seetõttu tuleb neile rääkida nii lihtsalt ja samas nii palju kui võimalik. Normaalne on, et lapsed ei taha olla kohtumõistjad, et otsustada süüdlase üle, samuti ei taha nad teada intiimelu detaile. Lastele tuleks rõhutada, et nende sündimise ajal nende vanemad armastasid üksteist, see võib leevendada nende hirmu selle ees, et äkki on nad kuidagi lahutuse põhjuseks. Selline hirm on samuti normaalne nagu seegi, et lahkumineku esimesed kuud on kõige keerulisemad kõikidele osapooltele.

Oluline on minu meelest teada ka n.-ö. vääruskumusi lahutusprotsessi kohta, sest nende järgi tegutsedes lahendab lahutus vähem probleeme kui potentsiaalselt võimalik. Sagedasti esinevad vääruskumused on (ja see, et need esinevad, on normaalne):

• Probleem peitub praeguses/lahutatavas suhtes ja partneris ning tõenäoliselt ei kordu järgnevates suhetes

• Lahutuse puhul ei kaota ma midagi

• Ainus tähtis asi on saada teisest eemale ja mida kiiremini, seda parem

• Otsuste tegemine toetudes sellele, mis „tundub“ õige või mis on legaalselt võimalik, kätte maksta.

Lahutusprotsess on emotsionaalselt alati keeruline, murranguline ja „läbi võttev“, kuid pereterapeutide kogemused näitavad, et paar, kes on võimeline töötama selle nimel, et säilitada sõprus lahutuse ajal ja peale seda, kogeb tõenäoliselt väiksemat kaotuskogemust. Paindlikkus ja kohanemisvõime aitab säilitada suhet mõlema vanema ja lapse vahel. Lapse ja vanema terve, funktsionaalse suhte säilimine, vaatamata abielupaari lahutusele, on väga tähtis lahutanud pere edasisele toimetulekule.

Minu käest on tihti küsitud, et milline oleks pere elutsüklis kõige valutum faas lahutuseks ehk kui vanad peaksid olema lapsed, et nad lahutuse paremini „üle elaks“. Vastus on jällegi „oleneb ja tuleneb“, sest lahutus on alati suur muutus ja enamasti traumaatiline kogemus. Mõned erinevused laste kohanemises vanemate lahkuminekuga on seotud tõesti nende arengustaadiumiga ja ka sellega, kui intensiivne on/oli vanematevaheline emotsionaalne konflikti.

Uuringud on näidanud, et alla 5-aastased lapsed ilmutavad suuremaid raskusi vanemate lahutustega kohanemisel kui vanemad lapsed, sest kooliealised lapsed fokusseerivad enda emotsionaalset energiat rohkem õppimisse, eakaaslastesse ja perevälistesse täiskasvanutesse kui nooremad lapsed.

Mõned soovitused:

– Teismeliste puhul: püüa mitte toetuda lapsele, sest nii võid kahjustada tema vajadusi.

– 9-12 aastaste laste puhul: vihane laps võib võtta pooli ja käituda nii, nagu ta aru saab, isegi kui ta saab aru vähesest. Siis tuleb lapsele rääkida, et vanemate võitlus on lahing, milles tema ei peaks osalema.

– Veel väiksemate laste puhul: oluline on meeles pidada lapse rahustamist, et tal on ikka endiselt alles nii ema kui ka isa. Hülgamine on nooremate laste jaoks keskne küsimus. Koolieelikutele on parim jätkuvalt jätkuv kontakt mõlema vanemaga, mis on nii regulaarne kui sage.

Kasutatud materjalid: E.A.Carter, M.McGoldrick „A Framework for Family Therapy“, ptk 11 „Separation, Divorce and Single-Parent Families“

Kirjutas Liis

 

Kordusabieludest I

Kordusabielusid on kogu maailmas ja ka Eestis järjest rohkem, seda näitab ka see, et eesti keeles võeti selle nähtuse jaoks kasutusele täiesti uus sõna i – kärgpere.

Ainus häda ongi see, et kordusabielusid on siiamaani uuritud palju vähem kui esmaabielusid ja probleemide erinevustest ja paljususest väga palju kuskil ei räägita. Seetõttu peavad kärgpered hakkama saama samade ootuste, ettekirjutuste, arvamuste ja hinnangute taustal nagu esmaabieludki, kuid need kaks süsteemi on siiski mingis mõttes täiesti erinevad.

Esimest korda abielludes ühinevad peale kahe inimese kaks perekonda, teist korda abielludes saavad omavahel seotuks kolm, neli või rohkemgi perekondi. Lisaks on nende ühinevate perekondade elutsükkel saanud häiritud kas kellegi surma või lahutuse tõttu. Seega on ilmselge, et nii mitme süsteemi liitumisel on n.-ö. stabiliseerumise protsess keeruline ja tavaliselt ka pikaajaline.

Keerukust lisab kordusabieludesse veel seegi, et meie kultuuris puuduvad rituaalid ja kombed, mis aitaksid peresid sellise muutuse puhul, negatiivse varjundiga terminid, nagu kasuisa, võõrasema, suurendavad kärgperede probleemide hulka veelgi.

Meie ühiskonnas on juurdunud romantiline müüt perekonnaõnnest, mille sisse ka uuestiabiellunud peavad end mahutama, kuigi kordusabielude struktuur, piirid ja liikmed ei vasta müüdile mitte mingil moel. Peale eelpoolkirjeldatud „õnneliku terve perekonna“ müüdi jääb uuestiabiellunutel veel kaks müüti, mille järgi end kujundada:

–          karm pilt muinasjuttudest, nagu Lumivalgeke ja Tuhkatriinu, mille puhul ainsaks lahenduseks on põgenemine;

–          suur lõbus perekond, kus kõik leiavad kõigile mugava lahenduse ja kellelegi ei jää ebameeldivaid või lahendamata tundeid

Loomulikult on arusaadav inimeste, kes on kogenud valu eelmise abielu lõppemise pärast, soov kiire lahenduse ja uue intiimsuse järele. Kahjuks ei ole tavaliselt võimalik seda kiiresti saavutada, sest ei vanemad, lapsed ega vanavanemad saa unustada suhet, mis oli enne. Lapsed ei loobu kunagi suhtest oma esimese vanemaga, ükskõik kui halb see ka oli või on. Seega uus perekond kannab haavu, mis on pärit esimesest.

Süsteemse pereteraapia uskumus on, et me kõik kanname oma uues suhtes kaasas seljakotti eelmisest suhtest, mis sisaldab lahendamata teemasid eelnevast suhtest. See seljakott teeb meid emotsionaalselt tundlikuks uues suhtes ja seetõttu kaldume reageerima kas ennast kaitsvalt või endasse sulgudes. Võime panna barjääri ette intiimsusele või muutuda intensiivseks nõudjaks, et meie uus suhe parandaks varasemad haavad.

Kordusabielud tahavad tihtipeale vastanduda eelnevale valule ja läbikukkumisele, tahetakse, et seekord oleks kõik kohe ideaalne ja seetõttu kiputaks konflikte vältima, kartes et rahulolematuse väljendamine toob valu juurde. Konfliktide ignoreerimine kahjuks aga välistab ka nende lahendamise.

Esimese abielus on abiellunutel seljakotis pagas, mis on pärit meie päritoluperekonnast – lahendamata tunded vanemate ja õdede-vendadega. Kordusabielus on tavaliselt kolme liiki emotsionaalset pagasit:

–          päritoluperekonnast

–          esimesest abielust

–          lahutamise protsessist ning perioodist, mis jäi abielude vahele

Seega on uuestiabiellunutel kolm korda keerulisem oma suhet tööle saada. Sellest, kui suurel määral abikaasad teineteiselt pagasi kergendamist ootavad, sõltub ka see, kui probleemirohkeks uus suhe kujuneb. Sellest, kui palju kumbki on valmis oma eelnevate suhetega tööd tegema, sõltub ka uue suhte sujumine.

Peamised probleemiallikad kordusabieludes, millest teadlik olles ja tähelepanu pöörates on võimalik uus abielu viia uuele tasemele, mis rahuldab kõiki osapooli, on:

  • Ebaselged uued rollid

Erinevalt sellest, kus armunud kõigepealt kurameerivad, siis abielluvad ja siis saavad lapsevanemateks, sukelduvad uuestiabiellujad kohe mitmetesse uutesse rollidesse – nt poissmehest saab üleöö abikaasa ja kasuisa; üksikemast kahele lapsele võib saada naine ja kasuema neljale lapsele. Paljud probleemid ilmnevad kohe nii suhetes teiste inimestega kui igapäevases pereelus: kuidas laps seletab teistele, et tema vennal ja emal on teistsugune perekonnanimi kui temal? kuidas lapsed kutsuvad oma uusi kasuvanavanemaid? kuidas õppida olema keskmine laps, kui oled aastaid olnud vanim laps? Jne, jne.

Meie ühiskond ja kultuuriruum arvestab endiselt peamiselt tervete perekondade ja esimeste abieludega, nii et kõige tavalisem sündmus, nagu puhkus või sünnipäev, võib põhjustada ebamugavust kordusabielude liikmetele (kas lahutatud ema ja isa on võimelised kohtuma lapse sünnipäeval, kus osalevad ka uued paarilised jm).

  • Ebaselged piirid

Siin on hulk küsimusi, millele uus kärgpere peab vastuseid leidma: kes on perekonna pärisliikmed ja kes ei ole? milline on minu koht? kuhu ma päriselt kuulun? kes on juht distsipliiniküsimustes, rahaasjades, otsustamisel jne? kes saab kui palju minu aega ja kuidas ma seda liikmete vahel jaotan?

Liikmed, koht, autoriteetsus ja aeg on teemad, mis tuleb läbi rääkida, kuna ühtset lihtsat piiri ei ole. Kordusabieludes on väga tähtis, et piirid oleksid paindlikud, kuna lapsed külastavad oma teisi vanemaid ja tulevad jälle tagasi. Liikmed kuuluvad mitmesse perekonda korraga ja suhete säilitamine töötab uue suhte heaks.

  • Soov lahendada mitmetähenduslikkus

Kordusabieludes on abiellunutel tihti vastuolulisi tundeid või siis püüavad partnerid neid eitada. Süütunne on üks oluline teema, nt kui isa on jätnud oma lapsed esimesest abielust eksnaisele ja tänu süütundele pöörab suuremat tähelepanu oma kasulasteel; naine, kellele ei meeldi väga oma mehe lapsed, aga ta tunneb, et nad vajavad teda või arvab laste isa, et ta saab selle rolliga suurepäraselt hakkama.

Üks murettekitavam ootus uuestiabiellunutele on, et nad peavad armastama teise lapsi sama palju kui enda omasid, see ei ole aga võimalik ja tekitab omakorda süütundeid.

Teine suur keerukus kordusabieludes on lojaalsuse konflikt. Vanemad ei pruugi tahta, et lapsed väljendava negatiivseid tundeid vanema kohta, kes on surnud, või positiivseid tundeid vanema kohta, kes nad maha jättis. Vahel tahavad vanemad, et nende lapsed oleksid täiesti truud ja lapsed võivad karta, et kui nad armastavad üht vanemat, siis nad reedavad teise; või kui nad ei armasta oma kasuvanemat, siis nad teevad haiget ühele vanemale, ja kui nad armastavad oma kasuvanemat, siis nad ei ole lojaalsed teisele.

Lapsed on alati lojaalsed oma pärisvanematele ja neil tuleks lasta tunda ja väljendada nii negatiivseid kui positiivseid tundeid nii oma pärisvanemate kui kasuvanemate kohta.

Loodan, et kogu eelnev jutt ei hirmuta kedagi uut suhet alustama või perekonda looma. Kordusabielude plussiks on see, et seljakotis, mis eelnevast kaasas, on peale haavade ka õppetunnid ja elukogemus. Keerukusi eitamata ja vastuolusid vältimata on ka kärgperedel võimalus olla terve ja õnnelik, pealegi näitavad vähesed uuringud, et kordusabielud on enamasti õnnelikumad.

Kirjutas Liis Hango

Kasutatud kirjandus: E.A.Carter, M.Mc Goldrick „The Family Life Cycle: A Framework for Family Therapy“ ptk 12 „Forming a Remarried Family“

 

Kordusabieludest II

Tormilise teismelise faas perekonna elutsüklis võib sarnaneda protsessile kui perre sünnib laps. Kordusabielu algust võib võrrelda emotsionaalselt ajaga, mil lagunes esimene abielu. Inimesed saavad uuesti abielludes emotsionaalselt taas kontakti oma esimese abielu lõppemisega ja seda võib võrrelda Ameerika mägedega, kus tippudeks oma emotsionaalse intensiivsuse poolest on: otsus lahutada; tegelik lahkuminek; seaduslik lahutus; mõlema abikaasa uuesti abiellumine jm.

Uuringud ja kogemused on näidanud, et kordusabieludel läheb aega keskmiselt kaks aastat, et oma tasakaal leida.

Õnneks on ka mitmeid ette ennustatavaid näitajaid, mis võivad lisada kordusabieludesse keerukusi:

• Suur lahknevus liituvate perede elutsüklis

• Eelmise kaotuse eitamine ja lühike vahe lahutuse ja abielu vahel

• Võimetus lahendada erimeelsusi eelneva abikaasaga, nt pereliikmed tunnevad tugevat viha või kibestumust lahutatud abikaasa suhtes

• Ootus, et lapsed aktsepteerivad kordusabielu kergesti ja ei tea selle emotsionaalseid raskusi

• Võimetus loobuda terve perekonna ideaalist ja liikuda teistsuguse kontseptsiooniga peremudeli juurde

• Pingutused joonistada jäigad piirid ümber uute pereliikmete

• Eitada erinevusi ja raskusi ning käituda „just kui“ see olekski õige pereelu

• Proovida muuta laste hooldusõigust samal ajal kui uuesti abiellutakse

Näiteks võivad uued abikaasad olla erinevates elutsükli faasides. Mida suurem abikaasade erinevus elutsüklis on, seda keerulisem ja aeganõudvam on uue perekonna tööle hakkamine. Isa, kellel on teismeline või väikesed lapsed, ja kes abiellub noore naisega, kes pole enne abielus olnud, ootab pigem pingeline ja aeganõudev kohanemisaeg, mille jooksul ta peab žongleerima emotsionaalse ja finantsilise vastutusega oma uue abielu ja laste vahel. Tema naine, kes ootab esimeselt abielult tõenäoliselt palju romantikat, kogeb stressi, üritades toime tulla lastega, kes ei pruugi temaga eriti kenasti käituda. Kui mõlemad abikaasad püüavad üksteist tirida kohanduma enda elutsükliga ja eitavad teise abikaasa elutsükli ülesandeid, siis ootab neid palju probleeme.

Abikaasad võivad uuesti abielludes olla ka sarnastes elutsüklites, siis on neil sarnased ülesanded ja sarnased kogemused, mis nad uude abiellu kaasa toovad. Selge on muidugi see, et abikaasa, kellel eelmises abielus ei olnud lapsi, toob uude abiellu vähem keerukust. Kui mõlemal on lapsed, siis peavad mõlemad uues peres ühendama nii lapsevanema kui kasuvanema rolli. Kahjuks tekib tihti ka siis, kui abikaasad omavad sarnaseid ülesandeid, vastutust ja kogemusi, võimuvõitlus, mis tuleneb ülekoormusest ja mille sisuks on tavaliselt – kumb on parem lapsevanem („minu meetodid on paremad kui sinu omad“) ja vajadus kaasata endisi abikaasasid lastekasvatusse („miks sa lased tal meie elu dikteerida?“).

Kõige keerukamad kordusabielud pidid olema need, kus ühel või mõlemal on laps või lapsed alla 18ne eluaasta. Tõenäoliselt pole ka üllatav see, et teismelised võivad olla oma noorematest õdedest-vendadest suuremad probleemide tekitajad, sest

– uus pere pingutab suurema ühtsuse nimel ajal, mil teismeline on fokusseerinud eraldumisele,

– kokkulepete tegemist raskendavad küsimused: kui palju aktsepteerida teismelise vajadusi; kui palju teismelist distsiplineerid; kui palju aktiveerida kasuvanemat jm.,

– teismelistel on tendents lahendada jagatud lojaalust pooli võttes või aktiivselt mängida ühel poolel teise vastu,

– teismelisel ilmneb sagedasti avalik vastupanu uute rollide õppimisele või uue perekonnaga ühinemisele samal ajal, kui ta on mures, et kasvab perekonnast eemale,

– stressi tekitavad ka seksuaalsusega seotud teemad, nt vanemate seksuaalsuse aktsepteerimine

Siiski on võimalik keerukustest välja tulla ja nautida kärgpere teistsugusust (võib öelda ka rikkust), selleks on vaja (ja mitte ainult :)) avatud arutelusid, vastastikust toetus, mõistmist ja planeerimist. See kõik võib aidata paaril, kes elavad ka mitu eluetappi korraga või kasvatavad teismelisi, hoopiski nende elu rikastada.

Kasutatud kirjandus: E.A.Carter, M.Mc Goldrick „The Family Life Cycle: A Framework for Family

Therapy“ ptk 12 „Forming a Remarried Family“

Kirjutas Liis

 

Pulmakink

Pulmakink on üks termin pereteraapias, mille all mõeldakse ämma või pigem ämma ja minia suhteid.

Tundub, et ka kultuuriliselt on aktsepteeritud viis, et mees, kes tahab oma täiskasvanu elus vältida emast tulevat survet ja samas ei taha end temast lahti lõigata, annab oma ema üle oma naisele, n.-ö pulmakingina. Naine saab sellest, et ta kingituse sai, tihtipeale alles hiljem aru. Kingitus, mille mees annab, tähendab tegelikult vastutuse andmist hoida sidet tema emaga, hoolitseda selle eest, et lastel tekiks suhe vanaemaga, pidada meelse tähtpäevad, osta kingitused ja õnnitluskaardid. Ühesõnaga annab mees oma naisele üle emotsionaalse ja aktuaalse vastutuse oma vanemate eest. Seega võib peale pulmi saada mehe emast naise liitlane või naise probleem ja nii õnnestub mehel vähendada kontakti oma emaga.

Nüüd võib küsida, et mis selles kõiges siis halba on. Tõesti, tean isegi paare, kus selline elukorraldus väga hästi toimib – naine kannab hoolt kogu perekonna emotsionaalse külje eest (meelespidamised, tähtpäevad, kohtumise regulaarsus, mehe vanemate tervise ja kodu eest hoolitsemine jne, jne) ja mees saab rahulikult tööd teha, sest kodus on kõik korras.

Kuid:

mees tunneb tavaliselt küll alguses kergendust, et on tekitanud suhte ema ja naise vahel, kuid see toob tavaliselt kaasa distantseerumise mitte ainult emast, vaid ka naisest ja kergendustunne võib asenduda hüljatuse tundega, eriti siis, kui nii ema kui ka naine meest kritiseerivad. No mida paljud mehed siis teevad? Levinumad variandid on alkohol, afäärid, töönarkomaania.

Emal ja naisel on erinevaid viise sedalaadi suhtega tegelemiseks. Nad võivad sellist olukorda nautida („me oleme parimad sõbrannad“), nad võivad toimides liiduna ehitada poja ja mehe ümber nn ümbersõidutee (kodustesse asjadesse puutuv otsustatakse omavahel, meest ja poega kaasamata), nad võivad meest ja poega jälgida distantsilt ja panna oma fookuse ja energia lastele. Veelgi tavalisem on see, et hoopiski ämm ja minia pöörduvad avalikku või varjatud konflikti, mis aitab veelgi paremini ignoreerida lahendamata emotsionaalseid probleeme ema ja poja vahel. Välja näeb see enamasti võimuvõitlusena ämma ja minia vahel, et kummal on rohkem mõju mehe üle.

Ja ma pean jälle tõdema, et mulle meeldib pereteraapia, sest siin on ka mõned vastused. Pulmakingi kohta arvab pereteraapia, et kuna baasiline printsiip on, et vastutus suhete eest oma vanematega on bioloogilisel järglasel, siis pulmakinki vastu võttes minia tahtmatult suurendab mehe ja tema ema vahelist distantsi. Hoolitsedes oma mehe ema emotsionaalse poole eest, ta ühtlasi võtab oma mehelt võimaluse olla oma emaga emotsionaalselt lähedastes suhetes.

Kingitud hobuse suhu ei vaadata – nii ütleb ka eesti vanasõna ja igal juhul on tegemist teie mehe emaga, kes on olnud ammu enne teid ja ei ole samas kategoorias mängija. Seega võrrelda ennast oma mehe emaga ei ole suurt mõtet – ta on juba enne teid teinud palju head ja ka palju halba teie mehele, nii nagu kõik emad seda teevad. Küll saab ringi mõelda selle, kas kingitust täies mahus vastu võtta on mõistlik või tuleb selgete piiride peale mõelda juba varakult ning mis on iga hinna eest heade suhete hoidmise varjuküljeks.

Kirjutas Liis