Kasuema või vanem õde

Ilmunud: Pere ja Kodu, 6. aprill 2009 (uuemal kodulehel)

Autor: Tiina Siimets

 

Mis rolli peaks võtma naine, kes elab koos oma mehe lastega? On ta kasuema, vanem õde, sõbranna või keegi, kes lihtsalt hoolib? Noor naine, kes elab koos mehe teismeliste lastega, esitab küsimusi, psühholoog vastab.

 

Noor naine tahaks pika tukaga tüdrukult küsida: “Ütle, miks sa küll nii teed?”, ent ei söanda. Tüdruk omakorda tajub, et õhus on tormihoiatus, aga kustpoolt tuul puhuma hakkab, pole veel selge. Mees teisel pool lauda aimab, et midagi on valesti, kuid mis? Selline on tavaline õhtu ühe söögilaua taga.

Saame nendega tuttavaks:
Riin (29), Miku elukaaslane,
Mikk (39) ning tema lapsed
Priit (12) ja
Kärt (15).

Tegevuskoht: kolmetoaline korter, kus on perena koos elatud kolm kuud. Riin ja Mikk on tuttavad kolm aastat.

Ja nüüd Riinu mõtted ja küsimused, millele aitab vastata psühholoog ja pereterapeut Kiira Järv.

Kas peaksin olema kaebupunn?

Riin: Kärt suitsetab. Isa teab seda ja on öelnud, et talle see ei meeldi. Viimati nägin koju jõudes, kuidas Kärt sõbrannaga maja ees seisis ja mind märgates hõõguva suitsu selja taha peitis. Hüüatasin justkui naljatades: “Ahaa, te olete teolt tabatud!” Kärdil oli silmanähtavalt piinlik ja ta palus: “Ära isale ütle!” Ega ma öelnudki. Rääkisin vaid, miks ma ei poolda suitsetamist. Süda jäi aga vaevama, kas see oli ikka õige. Ühelt poolt, oleksin ma Mikule rääkinud, tunneksin end nagu kaebupunn, sõbranna nii ei teeks. Teisalt, oleksin ma ema, ütleksin isale. Milline on minu roll?

Psühholoog: Väga sümpaatne, et Riin on intuitiivselt tabanud parima viisi, kuidas teismeliste väärtusi mõjutada, rääkides oma mõtetest. Sellest polnuks abi, kui ta oleks hakanud moraali lugema ja noomima. Küllap oli ka mõistlik, et Riin isale ei kaevanud. Isa teadis niigi, et Kärt suitsetab. Siin on eelkõige lihane vanem ehk Mikk see, kes vastutab ja peaks tütrega tõsiselt rääkima.
Riin küsib veel, milline on tema roll. Päris õiget vastust polegi. Sõbranna roll eeldab vastastikuseid sõbralikke tundeid. Seda suhet pole Riinul ja Kärdil veel tekkinud. Ema on Kärdil olemas. Kõige paremini sobiks ehk käituda vanema õena, kes küll mõistab ja mõjutab lapsi, aga ei lase end ära kasutada.

Kelle reeglid kehtivad?

Riin: Arusaamatused tekivad ka tavade erinevustest. Reeglid, millega mina kasvasin, pole kaugeltki samad, millega nemad on elanud. Olin šokis, kui lapsed jätsid koolist koju jõudes esikusse vedelema kingad, joped ja koolikotid. Olin nõutu – kas mina peaksin neid keelama? Rääkisin sellest Mikuga, kuid püüan ka ise asju klaarida ja tuletan meelde: hei, pange riided ära! Vahel see toimibki.
Kedagi vist ei üllata, et teismelistest jäävad kraanikaussi mustade nõude virnad. Mäletan, et mullegi pidi ema omal ajal nõudepesu ja korda meelde tuletama, kuid ma vähemasti üritasin talle heameelt teha.
Muidugi ajab see ka Miku vihale ning eks ta siis noomib ja nõuab. Korraks saavad lapsed aru, ega nad halvad ole, aga varsti kordub kõik.

Psühholoog: Riin on silmitsi klassikaliste küsimustega, mis ikka kerkivad üles teismelistega peres – kuidas paika panna rolle ja piire. Raskemaks teeb olukorra see, et Riin ja Mikk pole elanud koos kahekesi, ilma lasteta. Neil pole olnud aega, mil kaks inimest kohanevad ja lepivad aja jooksul kokku, millised on nende ühise kodu reeglid. Nüüd, kui peres on kohe kaks teismelist, oleks vaja Riinul ja Mikul rääkida, kuidas nende kodus asjad käivad. Parim on kaasata arutellu ka lapsed, kes peavad paremini kinni reeglitest, mille kehtestamisel nad on ise osalenud.

Kui reeglid ja piirid on paigas, peaksid vanemad nende täitmist ka järjekindlalt jälgima. Mikul kui lihasel vanemal on siin võtmeroll. Praegu paistab aga, et Mikk pole oma nõudmistes kuigi järjekindel ja jätab vastutuse Riinule. Naisel pole paraku praegu peres piisavalt autoriteeti, et vastutada. See tuleb ajapikku ja vaid siis, kui Mikk toetab Riinu.

Kes pissis täis prill-laua?

Riin: Pärast Priidu vetsuskäike märkasin, et prill-laud ja põrand on täis sortsutatud. Mikk nii ei tee ega peaks tegema enam ka 12aastane poiss. Teema oli pehmelt öeldes delikaatne ja palusin, et Mikk pojaga räägiks. Ikkagi meestejutt. Veidi aega oligi kõik korras, siis kordus kõik. Mõtlesin, et lahendan olukorra diplomaatiliselt. Ootasin, kuni Mikk koju tuli, ja küsisin: “No kuulge, mehed, kes nüüd sedasi teeb? Palun koristage ära!” Priit hakkas ägedalt vastu: “Mina pole teinud.” Mikk siis koristas.

Psühholoog: Tõesti delikaatne teema. Vaevalt oleks kellelgi lihtne sel puhul tunnistada, et mina tegin. Loodetavasti rääkis Mikk hiljem Priiduga ja selgitas teemat. Vahel eeldame, et lapsed teavad iseenesest seda, mis täiskasvanule on loomulik. Siiski vajavad lapsed selgitusi ja järjekindlust nõudmistes. Seda enam, et Priit on alles asunud isakoju elama. Võimalik, et emaga kehtisid teised nõudmised.

Kas minu või meie asjad?

Riin: Ühel hommikul ei leidnud ma oma lõhnaõli. Arvasin, et unustasin selle sõbranna poole. Siis kadus huulepulk. Igaks juhuks küsisin Kärdilt, ega tema minu asjadest midagi ei tea. Tüdruk läks pabinasse ning tõi kohmetult oma toast lõhna ja huulepulga. Hiljem leidsin sealt ka oma riideid. Mitte et ma kade oleksin, aga mulle ei meeldi mõte, et keegi on minu kapis sorinud. See vihastas ja kurvastas mind väga. Alguses rääkisin Mikuga, kes siis omakorda tegi juttu Kärdiga. Ma ise ei julgenud, ilmselt mind hirmutas mõte, kuidas 15aastane võiks käituda.

Pärast üht eriti tõsist vestlust leidsin Kärdi toast veel mitu enda riideeset vedelemas. Kärti polnud kodus, ju oli ta ema juurde läinud. Kui ta lõpuks tuli, ütlesin, et me just rääkisime riiete võtmisest, kuidas siis nii. Tüdruk tunnistas, et võttis need enne meie vestlust. Ütlesin, et see ei loe ja hakkasin nutma. Tahtsin olla karm, aga ei suutnud. Tundsin end kui viieaastane, kelle asju on võetud ja lõhutud.

Rääkisin talle oma lapsepõlvest ja sellest, kui väga ma üle elasin, et pidin lapsena kõike jagama. Miski polnud päris minu. Siis hakkas Kärt samuti nutma. Kahetses ja ütles, et ei tea, miks ta võtab ja et jäi väiksena poes mitu korda vargusega vahele. Lubas, et enam nii ei tee, ja on sellest ka kinni pidanud.

Psühholoog: See, mil moel Riin Kärdiga rääkis – kirjeldas, kuidas tüdruku käitumine talle mõjus ja mis tundeid tekitas -, toimib kindlasti paremini kui käsud ja keelud. Inimlik ja ehe sõnum mõjub alati ning seda võib näha ka tulemustest.

Mis aitaks roppuste vastu?

Riin: Veel üks asi, mis mind imestama paneb, on see, et lapsed kaklevad tohutult ja tarvitavad uskumatult roppe sõnu. Nende kõrval kõlab “värdjas” sama süütult kui “linnupoju”. Mulle on teema uus. Omaealistega ehk suheldaksegi nii, aga kodus ja täiskasvanutega mitte. Sedagi küsimust on lahendanud Mikk, mitte mina.

Psühholoog: Paistab, et kohanemine uue elukoha, muutunud peresuhete ja Riinuga pole lastele lihtne. Seda enam, et ema juures kehtivad ilmselt teised reeglid kui need, millega Riin on harjunud. Nüüd on aeg kehtestada uued nõudmised, mis toimivad just selles kodus. Samas võivad ropendamine, omavahelised tülid ja Kärdi suitsetamine väljendada laste sisepingeid, mis on seotud vanemate lahkuminekuga ning kõige uuega, mis nende ellu on ootamatult tulnud.

Lapsed vajavad kohanemisaega, samuti selgust suhetesse, kindlaid reegleid ja rutiini. Hea, kui nad saaksid kellegagi rääkida oma tunnetest ja olukorrast. Vahel on abi, kui teismelised loevad M. Whymani raamatut “Kaheks kistud”. See aitab neil paremini mõista toimuvat. Et sügavamalt mõista lapsi, võiksid seda lugeda ka Riin ja Mikk.

Kus on kodurahu?

Riin: Vahel mõtlen, et oleks meil suurem korter, saaksin rohkem eralduda. Ei peaks kuulma, kuidas lapsed lärmavad ja televiisor möirgab. Ju mul on siis tavalisest enam isiklikku ruumi vaja. Tahaksin rohkem oma asju teha ja lugeda, ent Priit ärritab mind. Tal on keskmisest suurem tähelepanuvajadus, räägib tihti poolkarjudes, on räpakas. Ehk on mul raske seepärast, et mul pole kunagi venda olnud? Koolis püüdsin selliseid mõneti asotsiaalseid poisse nagu Priit vältida. Aga võib-olla erutun ka sellepärast, et ta meenutab loomult oma ema. Nagu tungiks temagi koos Priiduga meie ellu.

Psühholoog: Riinu tunnetes pole midagi imelikku. Ei pea leppima sellega, et kodus on lärm ja pole võimalik eralduda. Ka lapsed peavad õppima teistega arvestama. Samuti oleks ebaloomulik, kui talle Miku lapsed kõiges meeldiksid. Pole alati nii, et kui meeldib mees, meeldivad lapsedki. Ka Mikk ei saa oodata Riinult kohe emarolli ja armastust tema laste vastu. See võib kujuneda ajapikku, ent ei pruugi. Oma mõjuvõimu reeglite kehtestamisel saab aga kasutada eelkõige lihane vanem. Pigem võiks Riin meest toe­­tada, et reeglid toimiksid. Küll tuleks kokku leppida, kui palju lapsed võivad vaadata telerit või kasutada arvutit.

Kas ma kuulun siia?

Riin: Vahel ma ei teagi päris täpselt, kas ma kuulun siia. Tunnen nii, kui Mikk lastega rääkima jääb. Või kui ajan Mikuga juttu ja Kärt tuleb midagi küsima, ent mina sooviksin olla kahekesi. Või kui plaanime kuhugi isekeskis minna ja lapsed tahavad kaasa. Ärritun, ehkki ma ei ütle midagi.

Teine asi: kui lapsed tulevad koju, panevad nad käima lärmakad ja vägivaldsed filmid, mida vaatavad lõunast hilisõhtuni. Mulle need enamasti ei meeldi. Lähen oma tuppa, panen ukse kinni ja tunnen, et ei kuulu siia.

Psühholoog: Arusaadav, et Riin muutub nukraks, kui Mikk lastega omaette suhtleb. See on teise ringi perede puhul üsna paratamatu. Loomulik on ka Riinu eraldumisvajadus ja soov olla Mikuga isekeskis. Teisalt on Riin ise valinud olukorra, kus ta on korraga saanud nii mehe kui ka teismelised lapsed. Sel elul on paratamatult omad piirangud ning Riinu ja Miku kooselu ei saa kunagi olla samasugune nagu siis, kui nad oleksid alustanud kahekesi.

Kuidas jõuda lähemale?

Riin: Olen teadlikult üritanud lastele lähemale jõuda, koos nendega pannkooke küpsetanud ja “Monopoli” mänginud. Tunnustan, kui nad on midagi hästi teinud. Küsin, kuidas koolis läks, kiidan, kui hinded on paranenud. Tänan, kui nad tuba koristavad või nõusid pesevad. Räägime koos elust ja inimestest. Kui järele mõelda, oleme väljas käinud neljakesi, ent mitte kunagi mina Kärdi või Priiduga. Ehk on siin arenguruumi?

Või mis siis, kui minul ja Mikul lapsed sünnivad. Päris kindlasti ei tahaks ma, et minu lapsed kuuleksid ropendamist, jooksid kokakoolat ja sööksid krõpse või istuksid ohjeldamatult teleri ees. Kuidas neid aga sellest eemal hoida, kui suuremad näitavad eeskuju? Vahel jällegi küsin endalt, kuidas saaksin mina end rohkem pereliikmena tunda, nii et lapsed samal ajal ennast halvasti ei tunneks.

Psühholoog: Viis, kuidas Riin püüab tekitada lastega ühistunnet, on hästi sümpaatne. Lastega kuhugi isekeskis minna võiks ta siiski vaid juhul, kui tunneb selleks soovi, mis tuleneb sisetundest.

Ka Mikk ei peaks heituma, kui lapsed täiel rinnal Riinu ei armasta. Vastasel korral tekiks lastes sisekonflikt – raske oleks armastada ühtaegu nii ema kui ka Riinu. Tulevastele lastele mõeldes jääb alati võimalus, et selleks ajaks on kodus kombed muutunud.

Kindlasti ei peaks Riin mõtlema, et laste käitumine on suunatud tema vastu. Lapsed võivad tunda sisimas segadust ning soovi olla lojaalsed pigem oma emale ja isale kui Riinule. Nad võivad küll rõõmustada uue kodu üle, teisalt aga tunda valu, et seal ei ela nende pärisema.

KOKKUKASVAMINE VÕTAB AEGA

Kiira Järv, psühholoog

Riin ja Mikk on kokku saanud erinevates pereelu faasides ning on loomulik, et omavaheline sobitumine, eriti lastega, võtab aega. Küllap on Riinul raskem ka seetõttu, et tal pole eelnevat lastega kooselamise kogemust. Uuringud kinnitavad, et teise ringi kooselud on keerukamad, kui peres on teismelised. Tähtis on anda endale piisavalt aega, et leppida ja kohaneda.
Riinul on võimalus kujuneda kasuemaks ajapikku. Sest nii, nagu vajab selleks aega Riin, vajavad seda ka lapsed. Alguses sobib pigem sõbraliku vanema õe kui kasuema roll. Kindlasti peaks Riin aga jälgima, et ei annaks endast rohkem, kui jaksab. See on ka tema kodu, kus peavad toimima reeglid, mis teda rahuldavad. Need ei teki üleöö. Uuringute tulemused tõendavad, et kasuvanema rolli kujunemiseks kulub hoopis kauem aega, kui me sooviksime. Sageli mitu aastat.
Kindlasti peaks Riin aga Mikule ütlema, millised reeglid ja kokkulepped talle sobivad ning millised mitte. Nagu ka seda, mis teda häirib Miku laste käitumises. Sellest rääkides võib Riin tunda end ebamugavalt, ent kuhjunud ja väljendamata pahameel võib lõpuks lõhkuda ka toreda suhte.