Kui emaarmastus ei lase vabaks

Ilmunud: Ajakiri “Eesti Naine” 6. november 2007

Autor: Piret Ehrenpreis

 

Ema soovib lapsele ainult parimat. Teinekord juhtub aga, et suures hoolitsuse- ja armastusehoos ei pane ta tähelegi, et silmatera on sirgunud täiskasvanuks, kel juba oma pere.

 

Kristi Mänd (37) kasvas pere ainsa lapsena ning on nüüd ise kolme tüdrukutirtsu ema. Pere jagab maja Kristi vanematega. Ühelt poolt ilmselt vähese vahemaa tõttu, teisalt ka sellepärast, et ta on ainus laps ja tema lapsed ainsad lapselapsed, on Kristi olnud pidevalt ema kõrgendatud tähelepanu all. Olgu selleks siis kunagine kõrgkoolivalik, pereelu korraldamine, laste kooliminek või igapäevane majapidamine – ikka tunneb Kristi, et ema soov ja tahtmine on need, mis jäävad peale ja juhivad tema elu.

Keskkooli lõpus ihkas Kristi õppida edasi muusikat. Ema jätkuvate arvamusavalduste peale – “sa ei saa seal hakkama” ja “vene filoloogidel on viis rubla kõrgem stipendium”– jäi plaan katki. Kristi läkski kõrgkooli õppima vene keelt, kuna see oli palju perspektiivikam.

Kodust koolis käimine, samal ajal kui suurem osa kursusekaaslastest elas ühiselamutes lõbusat tudengielu, tekitas trotsi. Kuna omaette korterit saada polnud võimalik, otsustas toona 20aastane Kristi pärast teist kursust, et läheb maale õpetajaks ning jätkab õpinguid kaugõppes. Ühtlasi saaks korteri, kodust kümneid kilomeetreid eemal. Kuulnud, et tütar tahab minna üle kaugõppesse ja kolida kodust ära, oli ema esimene reaktsioon: “Ei lähe!”

Kui selgus, et koolis on õppevorm juba muudetud ja töökoht ootamas, ei jäänud emal üle muud, kui anda järele. Kristi võttis kodust kaenlasse kollasesse kardinasse õmmeldud poroloonmadratsi ja Toshiba duubelmaki ning läks.

Paari päeva pärast oli ema furgoonitäie mööbliga kohal. “Minu ilusast plaanist, et hakkan kunagi ise kõike vajalikku muretsema, ei tulnud midagi välja. Avarast köögist sai korraga kapitagune, sest ema hakkas sinna rajama kõikvõimalikke nurgakesi, mille taga oleks möödujate pilkude eest varjuline toimetada,” meenutab Kristi, kes lükkas hiljem kogu mööbli seina äärde tagasi.

“Ma ei teagi, mis see täpselt oli, kas ühiskondlik surve või soov kodustele näidata, kuidas ma saan ise uhkelt hakkama, aga järgmisel aastal tekkis võimalus ja läksin mehele,” räägib Kristi.

 

Kaugele-lähedale-kaugele

Abielu kestis kümme aastat. Kuna mees oli viinaveaga ega suutnud pidada ühtki töökohta, oli emal raske niisama pealt vaadata. “Püüdsin neid kogu aeg majanduslikult toetada, et perel oleks katus pea kohal ja lastel kodu,” räägib Kristi ema Endla (61). Kristile tundusid ema abistamispüüded pigem kontrollivõtetena. Nii mahtus tema kümne abieluaasta sisse lugematu arv kolimisi küll Tallinnast eemale iseolemise poole ja siis jälle Tallinnasse tagasi vanematele lähemale. “Ema nägi me rasket majanduslikku seisu ja mu otsustusvõimetut meest ning jõudiski jälle võiduka tõdemuseni: “Näed nüüd, otsustasid ise. Ei osanud õigesti otsustada, nüüd tee nii, nagu mina ütlen,”” meenutab Kristi mõrult.

Kui Kristi tegi märkuse, et ema segab ennast liialt tema pere tegemistesse ja püüab elada tema elu, oli ema veendunud, et see pole nii. “Mul on olnud lihtsalt raske pealt vaadata, kui näen, et midagi on valesti. Siis pean midagi tegema. Aga otsustanud mina tema eest pole,” väidab Endla.

Kristi abielu, mis kestis juba aastaid lahkumineku piiril, sai lõpuks otsa. Üksi kolme lapsega polnud kerge. Lõpuks nõustus ta kolima endise äia majast vanematega ühe katuse alla. Tingimusel, et saab kahekordses majas omaette sissekäigu ja köögiga elamise. Selline maja leitigi.

Ometi ei saabunud rahu. Kuna ühises majas on omavaheline lävimine tihedam kui eraldi elades, satub ema tihti Kristile külla. Küll lapsi hoidma, küll niisama läbi astuma. Pahatihti ei jää tegemata märkus, kui midagi on korrast ära. “See on minu kodu ja siin korraldan mina asju nii, nagu mulle meeldib. Kui mind tõesti ei häiri, et tekk on voodi peal kortsus, siis ma ei pea selle pärast kogu aeg muretsema,” leiab Kristi.

Möödunud suvel kohtas Kristi oma praegust abikaasat ning koos hakati otsima eraldi elamist. Kui ema sai sellest teada, tuli ta jutuga, et võiks ikka proovida sõbralikult koos elada. “Nii me siis proovimegi veel. Nüüd, kui ema näeb, et saame majanduslikult hästi hakkama ja lastega tuleme ka toime, on ta pisut tagasi tõmmanud. Ma tõepoolest näen, et ta püüab, aga kontrollimissööstud murravad vahel läbi,” räägib Kristi.

Kristi on püüdnud lahata koos emaga nende omavahelisi suhteid: “See on keeruline, sest ema on kinnine tüüp, kes ei taha neil teemadel eriti rääkida.”

Kristi ema tunnistab, et nad on tütrega tõepoolest väga erinevad ja et siit tulevad ilmselt ka lahkhelid: “Mina olen rohkem praktiline ja vaikne tüüp. Mulle on kord väga tähtis. Kristi on väga emotsionaalne ja temperamentne liidritüüp, kes armastab palju lugeda ja sel ajal ei häiri teda ka korralagedus.”

Oma osa mängib ka põlvkondade vahe. “Kristi on peres ainuke laps ja olen ta võib-olla pisut ära hellitanud, tema eest liiga palju ära teinud. Meid oli omal ajal peres neli last ja ema õpetas kõiki hoolega tööd tegema,” arutleb Endla. “Meil on teinekord Kristiga selle pärast ütlemisi, aga eks ma püüan siis kõike mitte nii väga hinge võtta.”

 

Kasvatan su ümber!

Annely (36) pere kuuleb ühtelugu elutarku õpetussõnu ja tunneb valvsat, kontrollivat pilku tänu elukaaslase Indreku pedagoogist emale. Ikka toob ämm eeskujuks oma tütre elu ja tegemisi. Ta tunneb elavat huvi, kuidas käib poja pere ringi aja ja rahaga.

Annely ja Indrek on elanud koos kaheksa aastat, neil on oma maja, kaks toredat last ja kindel sissetulek. Ometi leiab meheema ikka ja jälle vigu, mille pärast tuleb poja peret õpetada ning vahel ka hurjutada.

Indrek püüdis luua oma firmat. Kahjuks jäi see aega, mil Eestis oli kõige teravam tööjõupuudus, ning mees otsustas ettevõtte kinni panna. Ema ei veennud need selgitused. Tema nägi tagasilöögi põhjusena seda, et poeg lihtsalt ei oska olla juht, ei saa millegagi hakkama ja üleüldse: nii need asjad ei käi. “Igal võimalusel räägib ämm mulle, kui halvasti mu mees on käitunud, millised vead tal on ja kui saamatu on ta oma elus ja töös,” on Annely rahulolematu.

Põhjenduseks ütleb ema, et poja vead tulenevad tema kasvatusvigadest, mida ta peab nüüd parandama. Annely on koos kaasaga korduvalt selgitanud, et nad on eluga rahul ja õnnelikud. Miks muretseda?!

Annely peab ämma mure põhjuseks hoopis nende pere veidi tavatut peremudelit: mehest neli aastat vanemal naisel on varasemast elust kaks last, kellest üks elab koos nendega ja teine koos isaga. Lisaks on muutunud Indrek “sõnakuulmatuks” ega tee enam kõike nii, nagu ema tahab, ja siis, kui ema tahab.

 

Ema või naine?

Indreku emal on suur majapidamine, mis jäi pärast abikaasast lahkuminekut naise õlule. Seal käivad jõudumööda abiks ka laste pered. Viimase aja lahkhelide peamine allikas ongi, et ema peab poja abi liiga napiks. “Muidugi peab abiks käima ja jõudumööda me käimegi. Nüüd on aitamissoovid kujunenud pigem nõudmisteks, kusjuures väga sagedasteks. Ta justkui unustab ära, et meil on endal ka suur majapidamine,” on naine nõutu.

Annely leiab, et vanemate pidev allutamissoov ja tänitamine ei too head lastele ega nende peredele. Nii on nendegi peres puhkenud sellest nii mõnigi suurem riid. Kuni selleni välja, et Indrekul on tulnud valida, kas naine või ema. “Sa saad ju aru, et ma olen kahe tule vahel,” kõlab mehe vastus.

Ema hurjutamistele tavatseb poeg vastata ajutise vaikimise ja eemaldumisega. “Alles viimasel ajal on ta hakanud oma arvamust välja ütlema. Varem lõppes kõik lihtsalt mossitamisega,” kirjeldab Annely. Samas ei saa suhtluspausi liiga pikaks venitada. “Meie kaheaastasele lapsele on ämm väga tore vanaema. Ta tegeleb ja suhtleb põnniga väga vahvalt. Laps ei ole ju meie eriarvamustes süüdi ega pea sellepärast kannatama. Tema tahab ikka vanaema näha,” räägib naine.

Annelyl on ainult üks soov: “Soovin, et ämm mõistaks: ma olen õnnelik sellise mehega, nagu mul on. Teda ei ole vaja muuta ega ümber kasvatada.”

 

Igaühel oma elu

Pereterapeut Kiira Järv (58) on kahe täiskasvanud lapse ema. Ta kinnitab, et lapse suureks saamise ning vanematest eemaldumise aeg tekitab raskusi iga peres.

See on täiesti loomulik aeg, mis toob paratamatult kaasa raskusi nii lapsele kui vanemale ja tuleb lihtsalt üle elada.

Vanematel on lapse eraldumist kergem taluda, kui nende enda isiklik elu on korras. Kui ema elus on olnud esikohal emotsionaalne lähedus lapsega, siis jääb järeltulijast eemaldumisel valitsema suur tühjus. Kui muud suhted lähedust ei paku, siis ongi lapsest väga raske lahti lasta. Pereterapeudi vastuvõttudel oleme tihti töötanud just selle kallal, kuidas leppida lapse eraldumisega ning tekitada emale oma elu.

On loomulik, et emad muretsevad laste käekäigu pärast. Kes siis ei sooviks, et tema lapsel läheks kõik hästi. Emana on päris raske taluda lapse kurbust ja valu. Tahaks kõik need raskused eemal hoida.

Kui ema ei ole eriti hõivatud oma elu ja tegemistega, siis kasutabki ta kogu vaba aega lapse murede külge klammerdumiseks, neile kaasaelamiseks ja nende lahendamiseks. Mis sellest, et laps saaks nendega ka ise hakkama.

Sellistel puhkudel on hea, kui ema kõrval on isa, kes aitaks ärevusega toime tulla. Selgitaks, et suure lapse väikesed kukkumised on elu loomulik osa ja ta peabki kõike omal nahal kogema.

Sageli märkan oma töös, et täiskasvanud lapsed, kes kurdavad ema liigse kontrollimise ja muretsemise üle, näevad küll selgesti, mida ema peaks tegema teisiti, kuid ei näe, kuidas nende enda käitumine hoiab alal vanema vajadust kontrollida ja juhendada. Neil puhkudel on tavaline, et täiskasvanud laps haarab mitu korda päevas/nädalas telefoni, et emale helistada. Või vastab ta ema telefonikõnele iga kord, ka endale ebasobival ajal. Või lubab tal oma kodus omatahtsi kappe kraamida, mööblit seada, juhendada, kuidas peaks elama. Sellise käitumisega kinnistab ta harjumuspärast kontrollimise/sekkumise mustrit: ema saab aru, et nii on õige teha.

Vanematest eemaldumise teine pool on, et lapsed muretsevad vanemate pärast. Seepärast on tähtis, et vanemad elaksid täisväärtuslikku elu ja nende lapsed teaks, et kõik on hästi. Kui laps teab, et kodus on emal või isal halb olla, siis võib ta elada kas Tallinnas või Ameerikas, aga emotsionaalne pinge on sees ega lase iseseisva eluga edasi minna.

 

Tunded paisuvad üle pea

Pereterapeudi töös tuleb ette olukordi, kui täiskasvanud laps tuleb koos emaga vastuvõtule ja saab seal rahulikult öelda, kuidas teda segab ema pidev muretsemine, õpetamine ja kritiseerimine. Ma olen näinud väga vapraid emasid, kes pingutavad, et tulla toime ärevuse, mure, kurbuse ja igatsusega. Nad võtavad end kokku, kui saavad aru, et see on takistus nende laste teel.

Kodus kipuvad taolised selgituskatsed ebaõnnestuma, sest emotsioonid löövad lõkkele ja peaaegu alati puhkeb tüli. Laps ütleb oma arvamuse välja, aga ema justkui ei saa aru. Ta muutub kurvaks või vihaseks ja lapsel tekib süütunne: “Mis ma nüüd tegin – ema nutab.” Nii jääbki kõik pidama poolele teele.

Sel juhul võiks kaaluda perenõustaja abi. Erapooletu inimese kohalolu jahutab tundeid ja teated jõuavad kohale, suureneb tõeline lähedus ja teineteisemõistmine.