Sul on neli last – sind ei taha enam keegi!

Ilmunud: Ajaleht “Maaleht” 13. september 2007

Autor: Heli Raamets

 

Üksi nelja last kasvatav naine räägib oma abiellumise ja lahkumineku loo.

Tiina (nimi muudetud) saab tänavu 40, kuid välimuse järgi ei julgeks sellele õblukesele tegusale naisele nii palju aastaid pakkuda. 31. mai Maalehes ilmunud rongaisade lugu puudutas teda lähedalt ja Tiina oli nõus oma abielust avameelselt rääkima.

 

Kuidas te tuttavaks saite?

EÜEs ehitajate peol. Tema esimesed sõnad olid: “Tule mulle naiseks!” Ütlesin pooleldi nalja pärast, et hästi, viime aga paberid sisse. Pulmad olid üheksa kuu pärast. Mina olin siis 21 ja tema 26.

Parim sõbranna püüdis mulle aru pähe panna ja ütles, et selliste meestega ei abielluta. Ma sain aru, et mõistlik inimene ei abiellu jah sellise mehega, aga ma tundsin, et ma ei saa sinna midagi parata.

Armastus esimesest silmapilgust?

See ei olnud armastus. Mulle ei meeldinud see mees väliselt, aga ma lootsin, et aja jooksul harjun ära. Tal oli fantastiline ema ja ma mõtlesin, et sellist ämma teist korda elus ei leia. Kahjuks suri ämm õige pea.

Kas pulmad olidki nalja pärast?

Meie pulmad olid 1. aprillil, see oli minu tingimus. Mulle tundus, et see abielu ei ole päris õige, aga ma ei saanud sinna mitte midagi teha. See oli saatus.

Millal sündis esimene laps?

Aasta pärast tutvumist. Ma arvasin, et lapsi võiks olla kaks või kolm, aga tema tahtis olla viie lapse isa. Kui olime neli ja pool aastat abielus olnud, oli meil neli last.

Minu filosoofia oli, et lapsed sünnivad minule ja nende koht on kasvada minu kõrval. Hakkasin uurima koduõpetust. Tütred oskasid kaheaastaselt lugeda ja arvutada, mul olid õpetamise süsteemid välja töötatud. Meie kodus oli hästi palju loovust.

Lasteaias nad ei käinud, aga koduõpetajaks ma ka ei jäänud, nii et nad läksid kõik kooli ja on seal väga hästi hakkama saanud.

Kunas käis esimene krõks, et kooselust asja ei saa?

Esimesed krõksud käisid ära juba enne abiellumist. Ta ei tahtnud minuga väljaspool kodu koos olla. Me elasime kumbki oma elu ja meil olid täiesti erinevad tutvusringkonnad, välja arvatud perekond.

Tema tegeles oma töö ja hobidega. Minu hobiks olid muidugi lapsed. Minu sõbrannasid ta omaks ei võtnud, tal olid oma sõbrannad.

Pärast neljandat last teatas ta mulle bravuurselt: “Sul on nüüd neli last ja sind ei taha mitte keegi, aga mina võin minna, kuhu tahan!” See mõjus ðokina.

Ma oleks tahtnud lahutada juba seitsmenda abieluaasta järel, aga ma ei julgenud seda mehele öelda. Oli pikki perioode, kui me ei vahetanud sõnagi. Mina, kes ma nii emotsionaalne olen ja kogu aeg rääkida tahan, püüdsin seda vaikust lõhkuda.

Lõpuks harjusin ära, et teine inimene on nagu ese, mis liigub kodus ringi ja nõuab vahel süüa. Me ei ole iial vahetanud ühtegi valju sõna.

Ta oli aasta vahepeal kellegagi elanud. Ma teadsin, et see on nii, aga mul olid lapsed väiksed ja see ei olnud mulle oluline. Kuna me ei rääkinud, siis lihtsam oligi, kui ta oli ära.

Mis oli viimaseks tilgaks karikas?

Ükspäev, kui oli vihmane ilm, vaatasime aknast välja ja vanem poeg ütles, et teil oleks ikka lihtsam, kui meid poleks olnud ja te võiksite rahus lahku minna. Siis ma sain aru, et meie vaikimine ja nähtamatu pinge on lastele väga hästi näha ja nemad kannatavad selle pärast.

Päris otsuse tegemine nõudis küpsemiseks natuke aega. See ei ole nii lihtne, et lähme lahku.

Vanem poeg, kes on hästi tundlik, hakkas rääkima, et parem, kui teda ei oleks, ja tal tekkisid enesetapumõtted. Siis tuli mul hirm. Viisin ta psühholoogi juurde, kes oli äärmiselt tore inimene. Psühholoog ütles, et meil tuleb otsustada, kuidas tahame edasi elada.

Siis ma rääkisin sellest mehega. Mees ütles, et ei taha tegelikult lahku minna, et unustame kõik ära ja alustame nullist. Ma ütlesin, et me peame enne probleemid selgeks rääkima, aga kuna me omavahel räägitud ei saa, siis pakkusin talle, et lähme perenõustaja juurde. Panin talle sobival ajal sinna aja kinni.

Ootasin meest tema töö juures, et koos nõustaja juurde minna, aga ta ei ilmunud välja. Kui helistasin talle, siis ta tõstis häält, et kuidas ma aru ei saa, et tal on töö ja ta ei tule kuskile.

See päev oli mulle tõsiseks murdepunktiks. Mõtlesin oma elu lõpetamisele. Nutsin ennast tühjaks, läksin koju ja otsustasin, et sellest päevast alates ei nimeta ma teda oma meheks.

Millal te lahku läksite?

Tundsin, et ühel päeval pean talle seda ütlema, et lähme lahku. Ma olin seda päev-päevalt edasi lükanud. Ühel hommikul, kui koos tööle sõitsime, mõtlesin, et enne kohalejõudmist pean selle lause ära ütlema. Jälle oli periood, kui me ei rääkinud ja imelik oli järsku teha suu lahti ja midagi öelda. Aga ma ütlesin selle ära ja vastus oli lühike ning konkreetne “Jah!”. Ta kolis ära.

Vanem poeg hakkas saama üksteist ja väiksem oli seitse. Isa tahtis mõne aja pärast ametlikku lahutust. Ta oli leidnud naise, kes oli nõus teda päriseks võtma, aga ainult sel juhul, kui on ametlik lahutus. Lahutasime siis, kui vanem laps sai 12.

Kui lahkuminek on mõlemapoolne soov, on suhte lõpetamisel vabanemine suurem. Lõpuks on võitnud kõik, sest isa ei ole lastega suhtlemist päris lõpetanud.

Kui tihti ta lastega suhtleb?

Ma olen püüdnud lastega suhtlemist soodustada. Ta abiellus üsna ruttu pärast lahutust. Siis ta ütles mulle, et ma ei pea pabistama, sest lapsed on tema jaoks kõige olulisemad. Aga tegelik olukord oli selline, et ma pidin hakkama laste ees õigustama isa äraütlemisi, kui ta lubas nendega kokku saada.

Põhiline suhtlemine on läbi selle, kui lastel on olnud midagi vaja ja siis nad helistavad. Isa ei ole omalt poolt küll eriti initsiatiivi näidanud. Tal on nüüd kaks uut last.

Kas ta laste sünnipäevi peab meeles?

Algul tuletasin neid talle meelde, eriti kui teadsin, et laps väga ootab isa. Ühel sünnipäeval käis ta ka koos naisega. Ja kord kutsus kõik lapsed välja sünnipäeva tähistama.

Üks tütar loeb palju ja tal oli suur hulk raamatuid ning nende jaoks riiulit vaja. Helistasin isale enne tütre sünnipäeva ja ütlesin, et kui oleks võimalik… Isa tuligi, pani nurka ühe paki, kus olid raamaturiiuli lauad sees ja ütles: “Head aega, sõbrad ootavad.”

Mul oli kohutavalt kahju tütrest, kes oli isa jaoks küpsetanud koogi, aga too sellest ei hoolinud. Raamaturiiulit kokku pannes sai vanem vend näidata enda oskusi ja õnneks oli ka üks suurem sugulane, kes aitas.

Seejärel algas vabandamine. Näiteks ükskord teatas ta, et kohe kuidagi ei saa lapse sünnipäevale tulla, sest ka ämma koera sünnipäeva tähistatakse just samal päeval ja koerale olid kingitused juba ostetud.

Kui väike poeg sai kümneseks ja ta jalanumber oli 35, saatis isa talle kingituse. Lapsel oli väga hea meel. Kingiks olid jooksukingad nr 42.

Aga jõulud?

Vanem tütar tahtis väga kitarri. Isa saatis jõuludeks suure kingi, väga efektselt pakitud, lindid peal ja puha. Lapse unistuste pill – kitarr – sees. Aga kasutatud pill ja natuke katki.

Kogusime suveni raha ja lasksin selle pillirestauraatoril korda teha, see oli päris kallis lõbu. Ja siis ütles isa, et kitarr oli laenuks võetud ja tahtis seda tagasi saada.

Selliseid oigamapanevaid lugusid on palju. Viimasel ajal muidugi vähem, sest isa ei pea tähtpäevi enam meeles. Ma olen veendunud, et isa jaoks on lapsed olulised, aga mina ei oska omalt poolt küll midagi teha.

Kuidas te omadega välja tulite, kui üksi nelja lapsega jäite?

Ma ei oska öelda, kuidas me välja tulime. Olin lahkumineku ajal vabakutseline ja sissetulek oli väga juhuslik. Olin enne seda ostnud auto, et maalt liikuma saada ja tööd leida. Pidin auto eest maksma pangale 1400 krooni kuus. Üks kuu oligi mu sissetulek 1400 krooni.

Söönuks saime tänu vennale, kes tõi mulle iga kahe nädala tagant toitu, mille panin väikeste pakkidena sügavkülma ja võtsin sealt jaopärast. Osta sain saia. Maalapp oli olemas, sealt saime kartulit, mida praadisime.

Pidin oma vabakutselise meelepärase ja loominguliselt rohkem pakkuva töö vahetama kindlama elatusallika vastu. Osalesin konkurssidel, sain töö. Kui tuli parem pakkumine, liikusin edasi.

Kas isa toetas?

Isa maksis algul igale lapsele taskuraha, aga minule ta raha ei tahtnud anda, sest mina võisin seda hakata kulutama iseenda peale. Ükskord olin selles seisus, et võtsin lapsed kokku ja ütlesin, et vaatame, kui palju teil raha on. Muidu ei ole meil homme midagi süüa. Ja siis nad andsid.

Lastel tuli ümber hinnata veel üks asi. Selle asemel et ise mingit tööd teha, näiteks puid laduda või muru niita, pani isa lapsed seda tegema ja maksis neile.

Kui isa ära läks, siis mul ei olnud raha, et maksta, ja mul võttis natuke aega, et lastele selgeks teha, et kodused tööd tuleb ära teha.

Millal ta hakkas toetama?

Hakkasin mõtlema, et kunagi on isa vana ja siis lasub lastel kohustus teda toetada. Aga isa peaks ikkagi lapsi ka toetama. Kutsusin ta lõunale ja ütlesin, et olukord on selline, et minu meelest võiksid sina ka panustada laste kasvatamisse.

Siis hakkas ta maksma 600 krooni ehk 150 krooni lapse kohta. Mõnikord, kui lapsed nuiasid, said nad veel midagi.

Aga mulle oli see alandav. Tegelikult manipuleeris ta kogu meie kooselu ajal rahaga. Meil ei ole kunagi olnud ühist rahakotti. Temal oli raha ja mina kasvatasin lapsi.

Kord pidi vanem poeg minema 0-klassi peole ja sinna mingit jooki kaasa võtma. Ta tahtis võtta kokakoolat. Minul ei olnud sentigi raha. Küsisin isa käest ja ta jättis meile riiuliservale täpselt krooni vähem kui kokakoola maksis.

Millal te kohtu kaudu elatisraha nõudsite?

Alles nüüd, kui vanem laps saab 18. Ma mõtlesin, et minu pojad ei saa kasvada üles teadmises, et kui nemad saavad isaks, siis nad võivad lasta liugu naiste najal, ja et naised on need, kes lapsi kasvatavad. Minu tütred peavad saama teadmise, et mitte keegi ei seisa sinu eest, kui sa ise ei seisa.

Kuidas isa selle uudise vastu võttis?

Ta on sellest väga ðokeeritud. Saatis lastele sõnumid, et läheb nüüd kerjama, sest ema nõuab talt elatist. Muidugi ei suhtle ta minuga ja ei vasta kõnedele. Kohtule ütles, et emal ei ole elatisraha vaja, sest ta on ju siiani saanud ise hakkama.

Isa ise on siiani väga hästi elanud, kui vaatan tema elustandardit. Kohus mõistis välja 1250 krooni elatisraha lapse kohta, põhjendades 1800kroonisest miinimumist väiksemat summat sellega, et maal on laste kasvatamine odavam kui linnas. Aga isa ei ole sedagi veel maksnud.

Kas olete lahkuminekut kahetsenud?

Kõigele vaatamata arvan, et lahkuminekuotsus oli ainuõige ja mul ei ole mõtet vinduda ei laste ega millegi muu pärast. Kõik need raskused on selleks, et edaspidi tugevam olla.

Isegi siis, kui lapsi on neli ja on nii raske, et oiatagi ei jaksa, on mõistlikum üksi edasi elada. Lõpuks on see kergem kui lõputu vindumine kooselus.

Kas te ei ole leidnud uut meest enda kõrvale? Või ongi nii, et kui on neli last, siis kes sind ikka tahab?

See on hämmastav, et vaatamata neljale lapsele kogu aeg keegi tahab. Aga ma olen aru saanud, et ma ei saa ühelegi inimesele panna peale kohustust harjuda minu lastega ja ma ei saa oma lapsi sundida kohanema võõra inimesega.

Lapsed olid natuke segaduses, kui isa abiellus, ja neil oli hirm, et kui mina ka abiellun, siis neil ei ole kedagi. Lubasin neile, et ma ei abiellu enne, kui lapsed on suured. See aeg hakkab nüüd kätte jõudma.

 

Kuidas saab nõustaja võõranduvat paari aidata, pereterapeut ja nõustaja KIIRA JÄRV?

Inimeste teadlikkus on päris palju tõusnud ja nõustajalt abi otsimist peetakse juba märksa loomulikumaks kui näiteks kümme aastat tagasi.

Iga paar on oma probleemidega ainulaadne, aga peamine põhjus, miks pereterapeudi poole pöördutakse, on tõesti teineteisest eemaldumine, erinevad ootused, rahulolematus suhtega.

Kui suhtes tekivad probleemid ja mõne aja jooksul neist ise jagu ei saada, oleks normaalne abi saamiseks pöörduda nõustaja poole. Sageli aga mõeldakse, et katsume ise. Mõeldakse, et kuidas võõras inimene ikka aidata saab.

Kindlasti on eelarvamusi päris palju ja arvata on, et palju suhteid laguneb ja abi ei otsita. Või otsitakse abi liiga hilja, kui suhetes on probleemid juba väga pikalt olnud.

Pereterapeudi/perenõustaja võimuses ei olegi eriti palju. Inimesed elavad ikka ise oma elu. Küll aga olen oma töös kogenud, et päris palju on oma suhtepuntra harutajatel abi sellest, et nad minu juuresolekul saavad teineteist paremini ära kuulata ja ennast väljendada ning rahulikumalt, ilma suure tundetulvata oma asjade üle mõelda. Mõnikord on abi ka sellest, kui saab pereterapeudi abiga oma olukorda uue nurga alt vaadata. Siis leitakse ise uued lahendused ja suhe paraneb.

Kui võõrandumine on tekkinud ammu ja emotsionaalset suhet pole peaaegu olnud nii kaua, nagu räägib Tiina, siis on raske midagi ära teha.

Mingil määral peaks alles olema suhtesilda, mida parandada. Kui ei ole enam midagi jäänud või kui suhe on juba algselt rajatud esmasele tundele ning armastust ja n-ö ühist hingamist ei ole kujunenud, siis saab neid inimesi pigem aidata lahku minna nii, et see põhjustaks võimalikult vähe valu endale ja lastele.

Võõrandumisel on palju põhjuseid. Kui naine peab peres eelkõige tähtsaks lapsi, nagu Tiina puhul, siis on selge, et paarisuhe pole talle nii tähtis ja see jääb tagaplaanile. Kui ei võeta kahekesi olemiseks aega või kui tuttavaks olemise aeg enne laste sündi on olnud lühike, siis need on eelduseks, et head paarisuhet ei teki. Elatakse lastele ja kui on mitu väikest last peres, siis on tõepoolest raske leida aega teineteisele ja iseendale. Aga seda tuleb leida, muidu suhe ei püsi ja laste heaolu ning pere kestmine on ohus.

Selle loo puhul oleks kindlasti tahtnud ka teist poolt ära kuulata. Minu kogemus näitab, et tõde ja õigus ei ole kunagi ainult ühel poolel. Suhtes on tavaliselt mõlemad andnud oma panuse sellesse, et asjad on parasjagu just nii, nagu nad on. Mõlemal on selle kohta oma lugu ja oma õigus. Sellisele olukorrale eelneb alati palju-palju möödarääkimist, mittemõistmist, vähest eneseväljendamist, ehk teisiti öeldes – ebaselget suhtlemist.

 

—————————————-

Kolmveerand läheb lahku. Viimase 15 aasta jooksul on sõlmitud ligi 95 000 abielu ja lahutatud 74 000. Seega iga nelja abielu kohta kolm lahutust. Kõige kurvem oli aasta 1995, kui lahutati 450 abielu rohkem, kui neid sõlmiti. Pärast seda on iga aastaga lahutuste osakaal vähehaaval langenud ning mullu oli nelja sõlmitud abielu kohta kaks lahutust.

Allikas: statistikaamet