Kas vanem vend või isa?

Ilmunud: Pere ja Kodu, jaanuar 2007

Autor: Kadri Järv-Mändoja

 

Vahel, kui paar on lahku läinud, hakkab vanem laps nooremaga käituma nagu isa või ema. Miks see nii juhtub?

Piret lahutas abielu aasta tagasi. Ta elab koos kahe poja, 12aastase Peetri ja 6aastase Mikuga. Elavad üsna kenasti, ema saab endaga hästi hakkama ja ka poegadele on uus elukorraldus meeltmööda: varasemaid tülitsemisi nad enam kuulama ei pea, ema tundub rahul olevat ja isa külastab neid regulaarselt.
Kuid vahel tekib olukord, kus vanem vend Peeter hakkab nooremat õpetama, manitsema, talle käske jagama. Tema korraldused on enamasti seotud kodu korrashoiu, koristamise, koduste reeglitega.
Vahel pöördub Peeter ema poole etteheitega, miks too lubab Mikul laua äärest ilma toitu lõpuni söömata ära minna või miks annab ema Miku jonnimistele järele, temaga aga nii leebe pole.
Kord, kui Mikk polnud paha tuju hoos nõus laokil mänguasju põrandalt koristama, ütles Peeter isegi emale: “Vaata, kuidas mina sellega hakkama saan!” Ja proovis siis väikevenda isaliku rahuga veenda ja seletada, miks oleks hea lelud korda panna.
Ühesõnaga käitub ta nii, nagu käituks isa.
See isamängimine ei toimu muidugi alati, vahel möllavad poisid kahekesi või paneb suurem väiksema kerge narrimise või jõumõõtmisega proovile – nagu poiss ikka. Enamasti suhtleb Peeter ka emaga nagu laps.
Aga siiski, mida teha nende kordadega, kui ta mängib isa? On see üldse isamängimine? Või peakski tema eas poiss juba mehena vastutust võtma hakkama? Kuidas peaks Piret käituma, et Peeter ei võtaks isarolli üle – on ta ju ikkagi alles laps. Mis siis, et tõepoolest kõige suurem mees majas.

Miks laps hakkab lapsevanemaks?
Perekond on tervik, millel on kindel ülesehitus. Pereliikmed moodustavad omavahel allsüsteeme ehk siis pere sees olevaid gruppe. Igal allsüsteemil on oma ülesanded. Üks pereliige võib kuuluda mitmesse sellisesse allsüsteemi.
Kui kaks inimest abielluvad, moodustavad nad abikaasade allsüsteemi. Nad jagavad vastastikku hoolitsust, toetust ja armastust. Kui perre sünnib laps, siis on lisaks abikaasade allsüsteemile olemas laste ja vanemate allsüsteemid.
Vanemate allsüsteem on hierarhiliselt kõrgemal, sest vanemad vastutavad ja hoolitsevad laste eest. Vahel võib aga laps sattuda vanemate allsüsteemi ning võtta endale vanema rolli ja vastutuse.
Enamasti on vanem see, kes alateadlikult või siis ka teadlikult vastutuse lapsele annab, sest ta ei tule ise enam ei enda ega tekkinud olukorraga toime. Sellises peres on lapsevanem pigem abitu ja otsustusvõimetu.
Nii võib juhtuda näiteks siis, kui vanem ei suuda pärast lahutust edasielamiseks hingerahu ega jõudu leida. Laps (sageli pere vanim) tunneb, et temalt oodatakse nüüd rohkemat, ja ta võtab vanema abistamiseks koduse elu korraldamise üle. Näiteks viib õdesid-vendi lasteaeda, hoiab neid, käib poes, koristab jne.
Lapse enda asjad jäävad tagaplaanile – pole aega ega hiljem soovigi mängida ja eakaaslastega olla. Varakult saab lapsest täiskasvanu, kes südames igatseb lapseks olemist. Kuigi väliselt võib tunduda kõik toimivat, pole peres keegi rahul ega õnnelik. Lapses kasvab tasapisi süütunne, sest vanemaks olemise koorem ei ole kerge.

Kas Peeter käitub nagu isa?
Pireti peres on rollid ja allsüsteemid selgelt jaotunud. Esmapilgul võib küll tunduda, et Peeter on võtnud endale isarolli, kuid tegelikult pole ta vastutusega liialt koormatud. Ta ei tundu oma venna pärast ka ülemäära muretsevat. Kuidas siis seletada Peetri isalikuna näivat toimetamist?
Peetril on vanema venna roll. Vanimal lapsel on ikka rohkem vastutust ja võimu kui noorematel. Peeter on juba 12aastane. Selles vanuses laps tahab olla suur ja arukas ning vastutada millegi tähtsa eest. Noorema eest hoolitsemine annab selleks hea võimaluse. Nii näitabki Peeter emale, kuidas ta Mikuga hakkama saab ja tema eest hoolitseb.
Kui võtta suuremalt poisilt võimalus hoolitseda ja suruda ta pigem titarolli, võib kaduda tahe aidata ja sellega koos rahulolu endaga. Hoolitsemise kõrval on Peetril aga mahti nautida laste allsüsteemile väga vajalikku mängimist ja väikest vendadevahelist võimuvõitlust.
Peeter saab olla laps, kui suhtleb oma emaga. Ta on laps ka siis, kui juhib ema tähelepanu sellele, miks Mikk võib söögilauast lahkuda ilma toitu lõpuni söömata, aga tema ei või. Lapsed on tähelepanelikud ebaõigluse suhtes. On loomulik, et ema tunneb soovi väiksemat rohkem hoida – ei saa ju pisemalt nõuda kõike seda, mida suudab suurem laps. Kuid ka Peeter vajab hoidmist ja nii ta teebki emale märkuse.

Mis võib minna valesti?
Lahutuste järel juhtub paraku sageli, et vanemad on oma muredega nii hõivatud, et pole mahti lapsi märgata või siis võetakse last kui partnerit, kellega jagada valu. Nii saabki lapsest endise kaasa asemik. Vanemaks olemine nõuab lapselt suurt jõudu ja pingutust ning jätab sügava jälje kogu edasiseks eluks.
Kuidas valestiminekut vältida? Kui lahutanud vanemad ei jää raskel hetkel üksi, vaid leiavad enda ümber üles teised olulised täiskasvanud (sõbrad, vanemad, kolleegid) või siis julgevad otsida toetust perenõustajalt, on lahutus kergem nii vanemale endale kui ka lapsele.
Meeles võiks pidada sedagi, et lapse ja vanema suhe on sootuks midagi muud kui kahe abikaasa suhe. Ekskaasa kirumine lapse juuresolekul tekitab viimases suure segaduse, sest ta peab võtma seisukoha. Raske on olla ühe vanema poolt ja teise vastu, sest lapsele jääb vanem ikkagi vanemaks.
Peredes, kus on vastastikust hoolimist, mida näidatakse välja nii tegudes kui ka sõnades, ei pea kartma rollide sassiminekut. Tunnetest rääkimine, oma vajaduste selge väljaütlemine ja üksteise tunnustamine aitavad suhete selgusele kaasa. See on asi, mida ei pea vanem oma lastele õpetama – ta peab seda ise ette näitama ja kõik laabub.