Arvutikasutamine

Ilmunud: Pere ja Kodu, juuli 2006

Autor: Kadri Järv-Mändoja

 

Tere! Mul on 13-aastane poeg. Täiesti tavaline teismeline ja meievahelisi suhteid hindaksin seni üpris normaalseteks. Suur tüliõun on vaid lauapealne “sõber” arvuti. Kooliajal poiss käib veidigi väljas – kasvõi teel kodu-kool-kodu, kehalise kasvatuse tunnid ja üks kord nädalas trennis. Suvel pole aga kooli ega trenni, kodust välja ei pea minema ja nii istutaksegi päev otsa (ja sageli ka öösel) arvutis. Mängud, MSN jne jne. Kui küsin, mida ta teeb, saan vastuseks, et “suhtlen sõpradega” või “teen asju”. Küsin, miks õues ei suhtle – saan vastuseks ainult mürgise märkuse, ära tänita, ah ära hakka jälle pihta, küll ma lähen jne.
Proovisin kehtestada arvutikasutamise kellaajad, kuid see toimis n-ö ainult pealt näha, kui mind kodus või läheduses ei ole minnakse ikka arvutisse. Nii suurele lapsele ei pane ju ka parooli arvutile peale. Mida siis teha, et ta ikkagi oma nina arvuti ekraani eest eemale saaks ja suvi otsa toas ei kopitaks? Mida aeg edasi, seda suuremaks tülid antud teemal lähevad.

 

Arvutid on laste suured “sõbrad”. Sealne maailm on põnev, ilma reaalse elu muredeta ning piiramatute võimalustega. Arvuti teeb enamasti mida me tahame, pakub meelelahutust ja võimalust suhelda. Paraku peitub arvuti liigses kasutamises oht lapse algatusvõime ja huvi vähenemise reaalse maailma vastu. Mida siis teha? Nii nagu ei ole mõtet lapsel keelata oma sõpradega suhtlemist, nii ei aita ka arvuti äravõtmine või siis täieliku keelu kehtestamine. Pigem tekitab see teismelises veel suuremat trotsi vanemate vastu. Suure tõenäosusega leiab ta varem või hiljem mõne arvutikasutamise võimaluse väljaspool kodu.
Samuti ei ole mitmeid kordi ühel ja samal teemal rääkimine sugugi tõhus. Ei aita ka miks-küsimused ja pidev uurimine, mida laps parasjagu teeb. Laps tunneb, et tema kallal näägutatakse. Nii tuleb õige pea iga vanema poolse arvutikohase märkuse peale vastuseks “Ära õienda”, “Pole sinu asi”, “Ära hakka jälle pihta!” jne.

Samas ei saa kuidagi hakkama ilma rääkimiseta. Küsimus on siinkohal pigem selles, KUIDAS seda teha ja MIDA vältida. Siinkohal võiks abi olla Gordoni Perekoolis õpetatavatest oskustest. Mõned olulised lähtekohad vestluse alustamisel:

  • Jutuajamiseks tuleb leida aega ja rahulikku meelt. Ära tee vestluse ajal muid toimetusi, vaid pühendu 100% vestlusele.
  • Vestle lapsega siis, kui ka temal on aega. Hea oleks jutuajamiseks eelnevalt aeg kokku leppida. “Mul on üks mure, mida tahan sinuga jagada ja kuulda ka sinu arvamust. Kuidas sulle sobiks, kui me laupäeval peale hommikusööki räägime? Kas sul on siis aega?”. Vestlus ei õnnestu, kui eeldad, et lapsele sobib iga aeg mis sullegi. Samuti ei ole mõtet juttuajamist alustada tüli õhkkonnas või siis hetkel, kui laps arvutis toimetab.
  • Pea meeles, et nõu saab anda vaid siis, kui laps seda soovib. Vastasel juhul muutub vestlusest kiiresti moraalilugemiseks ja õiendamiseks. Seega tuleb enne nõu andmist varuda aega teismelises huvi äratamiseks. “Ma olen ise mõnda asja arvutite kohta uurinud ja lugenud. Olen isegi enda jaoks midagi uut leidnud. Ma hea meelega jagaks sinuga neid teadmisi ja kuulaks mida sina arvad. Sa ju oled arvuti tihe kasutaja ja tead ehk neid ideid kommenteerida”.
  • Räägi vaid üks kord ja põhjalikult. Hiljem võid samale jutuajamisele viidata, aga mitte kogu aeg täpselt sama juttu rääkida.

Kui lapsevanem on lapsega arvuti teemadel juba korduvalt rääkinud, siis tasuks mõelda, millises sõnastuses ja mis teemadel need jutud on olnud. Seekordsel vestlusel võiks teha midagi hoopis teistmoodi, kui seda varem on tehtud. Mitu korda ühte ja sama küsimust esitades või siis sama teemat puudutades lähevad lapse kõrvad lihtsalt “lukku” ja tema käitumine ei muutu. Kui laps annab märku, et tema jaoks on jutt tüütu, peegelda talle seda tagasi. Nii saab laps ka teada, et vanem mõistab lapse tüdimust. Näiteks võib lapsele öelda “Me oleme sellest nii palju rääkinud. Mul on tunne, et sa oled sellest teemast juba täitsa tüdinenud… Mina ei taha ka enam sellepärast tülitseda. Ma tahan seekord kuulata sinu arvamust ja mõtteid. Ja mul on hea meel, kui sa mulle märku annad, kui ma jälle vana moodi näägutama hakkan. Ma ei pruugi seda ise märgatagi!”.

Vanemana on hea teha enne vestlust ka natuke eeltööd. Loe teemat puudutavat kirjandust ja vii ennast antud teemaga kurssi. Nii on sul vestlusel võimalik esitada fakte ja argumente, mitte rääkida üldist juttu. Internetist leiab rohkelt materjale arvutisõltuvuse ja arvuti mõju kohta (argument “sa rikud oma silmi!” ei veena enamasti). Infot juurde kogudes saab ehk sulle endalegi rohkem selgeks, miks sa ei soovi, et laps nii palju aega arvutis veedab. Saavad selgemaks su enda hirmud seoses arvutiga.

Vestluse juures on oluline kuulata ka lapse arvamust ning püüda aru saada mida, kuidas ja miks ta nii mõtleb nagu ta seda teeb. Ära hakka ise esimesena arvamust avaldama ja lapse väiteid ümber lükkama. Lase tal oma mõtteid avaldada ning ole huvi ülesnäitamisel siiras. Kui sind tegelikult lapse arvamus ei huvita, siis mõtle sellele, kui palju sa oma teismelise maailmast tegelikult üldse tead ja kas sa tõesti tahad oma lapsest aina kaugemaks jääda. Lapse maailm on tegelikult väga huvitav. See on nagu osake meie enda kogetud maailmast, mille me võib olla juba unustanud oleme.

Kuidas siis ikkagi teismelisega “jutu peale” saada?

Teismelise “avamiseks” on hea kasutada aktiivset kuulamist. “Arvuti on sulle väga oluline ja ma näen, et need asjad, mis sa seal teed, on hästi põnevad. Ma ise tõesti ei tea arvutist nii palju kui sina. Ma hea meelega kuulaks, mis põnevat sa arvutis teed ja mis sa arvutist arvad”. Kui mõni lapse otsus või arvamus ei sobi sulle, siis põhjenda oma arvamust rahulikult. Ära anna hinnanguid ( “Kui sa nii palju arvutit kasutad, siis jääb su aju kängu”, “Sa oled tahtejõuetu”, “Kuidas sa aru ei saa, et maailmas on muid asju ka peale arvuti” jne). Kellele meeldiks saada sildistatud või hinnatud? Koostööle sellised märkused teismelist küll ei kutsu. Pigem tekitab pahameelt ja vimma.

Veel mõned näpunäited vestluse läbiviimiseks:

  • Räägi oma teismelisele, mida SINA vanemana tunned ja kardad, kui laps nii palju arvuti taga on. Räägi mida SINA sellest mõtled ja mida tunned. Ole siiras ja ära karda näidata välja ka oma nõrku külgi. Me kõik teeme vigu.
  • Jaga oma kogemusi ja räägi endast. “Mulle meeldib…”, “Mulle ei meeldi…”. Räägi oma kogemustest arvutiga ja võimalikest ohtudest, mida oled seal kohanud või tead kedagi, kellega on midagi juhtunud (näiteks valekontode kasutamine, salasõnade varastamine jne).
  • Paku lapsele võimalust tutvuda informatsiooniga arvutisõltuvuse kohta, mida oled leidnud. Kui laps ei soovi midagi uut teada, siis ära sunni teda või süüdista hoolimatuses.
  • Vestluse lõpuks küsi lapse arvamust, mida edasi teha. Võid oma mure väljenduseks veel ühe kokkuvõtva mina-sõnumi anda. “Ma olen mures, kui sa nii palju arvuti taga veedad. Kas sul on mõni idee, mis me teha võiksime?”
  • Koos võib kokku leppida/kirja panna reeglid, kuidas arvuti kasutamine toimub. Need toimivad aga ainult siis, kui protsessis osaleb teismeline oma ideedega ja kui talle on täiesti arusaadav, miks vanem neid reegleid tahab. Vanemate poolt kehtestatud reeglid sageli ei toimi (või on nagu eespool ka murekirjas tooduna ainult “pealt näha kehtivad”). Laps tunneb, et tema arvamust ja vajadusi ei ole ära kuulatatud ning ta ei ole seetõttu motiveeritud ka neid järgima.
  • Kui lapsel on raske kokku lepitud ajast kinni pidada, siis pakkuge näiteks välja võimalus panna arvutisse programm, mis laseb ainult teatud aja arvutit kasutada. Aja lõppedes lülitab arvuti ennast välja. Selliseid programme saab internetist. Jällegi – kokkulepe toimib vaid siis, kui laps mõistab, et vanem on tõesti mures.

Kindlasti tasub üheskoos teha ka ajurünnak leidmaks alternatiivseid tegevusi suveks. Näiteks minna koos reisima, leida lapsele võimalus osaleda õpilasmalevas või laagris või hoopiski võtta koos perega ette ühine harrastus ning näidata oma eeskujuga, et sportida ja liikuda on tore ja mõnus jne jne. Võimalusi on palju.