Arvutimängude kütkes

Ilmunud: Pere ja Kodu, juuli 2005

Autor: Kadri Järv-Mändoja

 

Kuidas pidada läbirääkimisi, kui teismeline on muutunud arvuti-hasartmängijaks?13aastane Sten istub tundide kaupa arvuti taga ja mängib tulistamismänge. Enam pole tal aega isegi rahulikult süüa, nii kangesti kisub kompuutrisse.

 

Poiss peab ajaraiskamiseks iga muud tegevust peale arvutis istumise. Näiteks ei taha ta enam kokkulepitud kodutöid teha. Kui ema neid talle meelde tuletab, tõmbab ta näo viltu ja hakkab virisema. See üllatab ema, sest varem oli tal Stenist palju abi. Lisaks selgus hiljuti, et poisi hinded on oluliselt kehvemaks läinud.

Tuttav olukord?
Sageli veedavad lapsed arvuti taga tunde. Peamiselt mängitakse online-mänge. Huvitav on suhelda ja võistelda inimestega teiselt poolt maakera.
Kuidas käitume seepeale meie, vanemad? Üsna tavaline on lapsi hurjutada.
• “Kuidas sa aru ei saa, et õppida on ka vaja. Milles siis probleem on? Me ju leppisime kokku, et sa lõpetad selle mängimise ja tuled sööma!”
• “Mitukümmend korda ma pean sulle üht ja sama asja ütlema? Ma tõmban juhtme seinast välja, kui sa kohe ei lõpeta!”
Ent – stopp! Kujutage ette, et te istute diivanil ja vaatate oma lemmiksaadet. Siis tuleb keegi pereliikmetest ning palub teil teleka kinni panna. Mis tundeid see teis tekitab? Küllap trotsi, pahameelt ja ka arusaamatust. Te püüate seletada, et tegu on huvitava saatega, mis kohe lõpeb. Kuid mõne aja pärast tuleb see pereliige uuesti ja lihtsalt tõmbab juhtme seinast välja. Kas see pole mitte alandav?

Keelamise tagajärg: teismeline läheb trotsi täis
Arvuti seinast väljatõmbamine või täielik kasutuskeeld võib eriti teismelise kodust sootuks eemale peletada. Kasu pole ka moraalilugemisest, sest lapsed tegelikult teavad seda kõike: et arvuti rikub silmi, kui tähtis on end tervise seisukohalt liigutada, et oma aega tuleb otstarbekalt kasutada.
Seda kõike teavad ka täiskasvanud, aga ikkagi veedavad nad tunde ja isegi öid neidsamu mänge mängides, internetis ringi luusides või teleka ees istudes. Ennast korrale kutsuda on raske, sest arvutimängud on teine reaalsus, mis pakub vaheldust ja põnevust, võimalust unustada oma igapäevased probleemid. Nii laps kui ka täiskasvanu vajavad mängudest pääsemiseks pere toetust.

Kuidas kehtestada reeglid?
Niisiis, ema on tõsiselt mures. Selleks, et leida lahendus, mis sobib kõigile osapooltele, tuleb probleemilahendusse aktiivselt kaasata ka Sten. Kui peres on teisi lapsi, kes arvutit kasutavad, on vaja hõlmata nemadki: reeglid kehtivad ju kõigile pereliikmetele.
Alustuseks võiks vanem ise tõsiselt mõelda, miks talle ei meeldi, kui laps veedab pikki tunde arvutis, ja mis tundeid see temas tekitab. Nii saab sõnastada probleemi.
Ema: “Kui sa päevas nii palju arvuti taga istud, siis olen ma mures sinu tervise ja hinnete pärast. Ma olen märganud, et su hinded on läinud kehvemaks. Mis sa ise sellest arvad?”
Tavaliselt osutavad lapsed, eriti teismelised, meie jutule tugevat vastupanu. Kellelegi ei meeldi ju kuulda, et tema käitumine häirib teist inimest.
Sten: “Mida sa tänitad? No ja mis siis… mis see sinu asi on! Ise tean, mida ma teen.”
Vastupanu võib tulla ka passiivsel moel. Laps lihtsalt mühatab midagi vastuseks, süvenemata sellesse, mida vanem räägib. Näiteks: “Mhmm”, “Mis iganes!”, “Küll ma hiljem õpin” jne.

Samm nr 1: ikka seesama soovitus – kuula last!
Et Sten üldse koostööga nõus oleks, on vaja kõigepealt tegelda tema vastupanuga ja ära kuulata ta lugu.
Ema: “Sinu arust pole arvutiga mängimine mingi probleem. Sa ei taha sel teemal rääkida?”
Sten: “Jah… kogu aeg on sul häda. Mina ju ei ütle sulle, mida sa teha võid ja mida mitte. Ja üleüldse, järsku mulle meeldib arvutis olla?!”
Ema: “Sinu jaoks on oluline arvutiga mängida.”
Sten: “Nojah…”
Ema: “Hmm, mis mängud need on? Mul oleks hea meel, kui sa mulle ka neist natuke räägiksid.”
Sten: “Ähh, sa nagunii ei saa aru.”
Ema: “See tõesti huvitab mind.”
Sten: “Noh, see on selline mäng, mida mängivad korraga tuhanded inimesed maailmas ja me suhtleme seal omavahel ja teeme igasuguseid asju.”
Ema: “Te suhtlete omavahel? Mis keeles te suhtlete?”
Sten: “Noh, inglise keeles ikka.”
Ema: “Hmm, see tundub küll huvitav. Kuidas need mängud välja näevad?”
Vanema soov lapse huvidest teada saada peab olema siiras. Ei maksa teha nägu, et see on tore ja põnev, samal ajal aga mõelda, et oi kui tüütu. Huvi ilmutamine avab mitmeid uksi suhete paranemisele. Laps tunneb, et asjad, mis on talle tähtsad, lähevad korda ka vanemale. See on tema jaoks selge märk, et ta on oluline.
Vestluse alguses tekkis vastupanu pigem Steni varasemast kogemusest: ema hakkab nagunii pahandama, ei väärtusta tema jaoks olulisi asju ning jagab korraldusi, mida kõike ta “valede asjade” asemel teha võiks.
Kui ema on kuulanud ära Steni loo ning teda ka mõistnud, siis võiks uuesti oma sõnumit korrata.

Samm nr 2: korda sõnumit ja tehke ajurünnak
Ema: “Ma saan aru, et see arvutimäng on sinu jaoks põnev, aga ma olen ikka mures su tervise ja hinnete pärast. Ja muidugi ka selle pärast, et sinu abi kodutöödel on mulle väga oluline, kuid sul ei jätku selleks enam aega. Kas me võiksime arutada, mida me saaksime teha, et me mõlemad rahul oleksime?”
Sten: “Jajah, niikuinii jõuame lõpuks selleni, et sina ütled, kuidas on, ja kõik!”
Ema: “Minu jaoks on väga oluline, et lahendus, mis me leiame, sobiks ka sulle. Muidu see ju ei tööta. Teeme ajurünnaku. Prooviks alguses pakkuda välja kõik, mis pähe tuleb. Kui sina pakud mingi lahenduse, siis mina ei hakka seda arvustama. Ja ära sina ka minu lahendusi hinda. Mis sa arvad? Ja paneme kõik asjad paberile kirja.”
Sten: “No olgu siis.”
Pärast lahenduste otsimist tuleks välja valida need, mis sobivad mõlemale. Nii Sten kui ema võiksid oma variantide valikut põhjendada ja selgitada. Sobiv on seejuures kasutada mina-sõnumeid.

Samm nr 3: pidage läbirääkimisi
Ema: “Mulle tundub, et kolm tundi arvutis on liiga palju. Minu ettepanek oleks tund aega. Mis sina sellest arvad?”
Sten: “Siis pole mul ju mõtet arvutisse minnagi! Ma ei jõua seal midagi teha. Need reeglid on nii mõttetud, minu arvamus ikkagi ei huvita kedagi!”
Ema: “Sulle tundub, et ma ei kavatsegi sinu arvamusega arvestada.”
Sten: “Mhh… mitte seda, aga ma ei jõua selle ajaga midagi ära teha.”
Ema: “Sulle jääb sellest ajast väheks ja see pahandab sind.”
Sten: “Jah. Ma jõuan ainult mängu käima panna ja juba pean lõpetama. Nii vean ma kõiki teisi alt.”
Ema: “Kui palju sa aega vajad?”
Sten: “Mina ei tea, mingi kaks tundi oleks normaalne.”
Kui mõlemad on nõus, võiks Sten pakutud lahendused ise üles kirjutada. Sõnastus olgu positiivne: “Arvuti avan siis, kui ma olen ära õppinud”, mitte: “Arvutisse ei või minna siis, kui on õppimata.”
Keelud ütlevad seda, mida ei tohi või ei saa teha. Keelud ei ütle otseselt midagi selle kohta, kuidas käituma peaks.

Kas see ikka toimib?
Kindlasti tundub eeltoodu paljudele vanematele ideaaldialoogina, mis päriselus ei toimi. Siiski on oluline, et vanem näitab üles huvi lapse soovide vastu ning üritab teda mõista. Käsud, keelud ja karistused annavad teismelisele signaali, et nüüd on koht vastusõdimiseks. Tema mõttekäik võiks kõlada: “Vanemat ei huvita see, mida mina asjadest arvan. Kuid minu arvamus on ka oluline ja ma kavatsen selle eest võidelda isegi siis, kui see ei ole kõige õigem.”
Kindlasti on tähtis ka hetk, mil reeglid kokku lepitakse. Seda ei maksa teha tülitsedes või siis, kui probleem on just tekkinud ning emotsioonid liiga tugevad, et mõistlikke lahendusi pakkuda.
Loomulikult on tähtis, et ka vanemad ise neid reegleid ei unustaks. Oluline pole last kontrollida ja reeglite mittetäitmisel pahandada, vaid näidata üles huvi. Vanem võiks uurida, kuidas lapsel läheb.
• “Mõned päevad tagasi leppisime kokku reeglid. Kuidas sul on nendest kinnipidamine läinud?”
• “Tundub, et sul läheb reeglitega päris hästi. Mulle meeldib, et sa neist ise kinni pead. See teeb mulle suurt rõõmu.”
Kui reeglid ei toimi, siis ei maksa hakata näägutama ja teismelisega pahandama. Tavaliselt on sellel kindel põhjus ja poisi vajadused on jäänud siiski rahuldamata. Näiteks võib välja tulla, et lapse sõbrad kogunevad internetti mängima just siis, kui teie lapse arvutikasutamise aeg lõpeb. Pigem tasub teha kokkuvõte toimunust ning arutada, miks kokkulepped ei tööta.
Ema: “Ma näen, et need reeglid ei toimi. Mulle teeb muret, et sa oled arvutis kauem, kui me kokku leppisime. Ma olen kurb, sest ma tunnen, et sa ei taha minuga koostööd teha. Mis sa arvad, miks need reeglid meil ei toimi?”
Sten: “Ma ei tea… noh, kell on siis kuus, kui mu arvutis oleku aeg algab. Siis pole seal veel kedagi, kõik alles õpivad või on trennides.”
Ema: “Sa tahad oma sõpradega koos seda mängu mängida?”
Sten: “Nojah, meie klassi poisid mängivad ju ka, ja nad on seal alles kella seitsmest.”
Ema: “Hea küll, me võime…”
Kui reeglid vähegi toimivad, siis tuleks sellest ka märku anda.
Ema: “Mul on hea meel, et sa mind täna aitasid ja arvuti õigel ajal kinni panid.”
Ka teismelised tahavad vanematele meeldida ning on oluline neid tunnustada.
Perekooli sarja viimast osa võite lugeda septembrinumbrist.