Suhted vanematega mõjutavad paarisuhet

Ilmunud: Ajakiri “Pere ja Kodu” 13. aprill 2004 (uuemal kodulehel)

Autor: Tiina Siimets

 

Kes meist poleks vahel kogenud: läbisaamine kaasaga on vilets, lapsed pahurad või ülekäte. Mõnikord klaarib asja väike arupidamine. Mõnikord juhtub aga, et kodused suhted ei laabu juba pikemat aega ning selgeks ei saa, miks.

 

Pereterapeut Kiira Järv ütleb oma kogemuste põhjal koolitustel ja tööl, et täiskasvanud saavad eluga paremini hakkama, kui neil on oma vanematega vastastikku toetavad ja arvestavad suhted. Sellises peres on ka lastel mõnus elada.

Aga elu pole alati ideaalne.

Mari ja Jüri lugu:
ebastabiilne suhe

Pealtnäha oleks kõik justkui korras: Mari ja Jüri perel on hea elujärg, mõlemal vanemal kaks kõrgharidust ning kahe peale kolm last. Psühholoogi poole pöördus Mari oma 12aastase tütre käitumisprobleemidega: koolitüdimus, ei kuuletu vanematele, enesetapukatse. Lisaks selgus, et tütrel on emaga konfliktsed suhted – tütre olemine ja käitumine lihtsalt ärritavad ema.

Mari ja Jüriga vesteldes selgus, et neil oli raske periood, mil nad mõlemad ühtaegu õppisid ja töötasid. Kuna Maril polnud oma vanematega lähedasi suhteid ning üksteist ei aidatud, ei saanud kellelegi ka toetuda.
Jüri ema on surnud, isa uuesti abiellunud ning Jüri meelest oli kohatu isegi mõte isa uuelt perelt abi paluda.

Seetõttu olid Jüri ja Mari juba pikemat aega kurnatud, tüdinud ja närvilised. Omavahel tülitseti tihti, lastega oli palju pahandusi.

Kommentaar: Kauged suhted päritoluperega teevad paarisuhte ebastabiilseks

Miks katkevad täiskasvanud laste suhted oma vanematega?Suhted võivad katkeda mitmel põhjusel. Vahel lahkuvad suureks sirgunud lapsed kodus valitseva alkoholismi ja vaesuse eest, mõnikord on vanemad liiga ranged või hoolimatud.

Lahkutakse küll vanemate juurest, kuid oma juurtest eemalduda ei saa. Jääb igatsus… ema-isa tunnustuse ja armastuse järele. Et vanematega leppida, on vaja ületada ka raskeid tundeid: viha ja pettumust ema ja isa vastu.

Uus pere on ebastabiilne. Tavaliselt lahkuvad sellisest perest noored kiirelt kodust, et alustada iseseisvat elu mehe ja naisena. Kooselu alustades oodatakse alateadlikult, et vanematelt saamata jäänud soojuse ja armastuse teeb tasa partner. Headel aegadel see nii ongi. Kuid kriisis saavad nad toetuda vaid teineteisele ning siis võib jaks kergesti lõppeda – pereelu muutub ebastabiilseks  (vt joonist).

Tavaliselt saab ebastabiilses peres varakult otsa ka laste lapsepõlv. Sageli peavad vanemad õed-vennad hoolitsema nooremate eest, mis on neile suur koorem. Sellise pere lapsed on murelikud ega tunne end turvaliselt, sest ema-isa vahel on ohtralt pingeid. Raske on meele järgi olla vanematele, kel on iseenda ja oma suhtega nii palju tegemist ning kes on depressioonis või õnnetud.

Pigem vajavad niisugused vanemad ise lastelt tuge. Ja laps toetabki – sageli rohkem, kui talle eakohane on või ta jaksab.

Mida teha?

Psühholoogi juures selgus Mari jutust, et mida aeg edasi, seda enam märkab ta tütre välimuses ja käitumises sarnasust enda emaga. Emaga, kes kooliealise Mari oma alkoholismiprobleemide tõttu hülgas ning hiljem temaga manipuleerivalt käitus. Ning kelle vastu naine siiani viha tundis.

Ehk teisisõnu – Mari tunded tütre vastu olid ajendatud ta enda emast. Kui naine sai psühhodraama grupis välja elada viha oma ema vastu, hakkasid tasapisi laabuma ka suhted tütrega.

Psühholoog aitas Maril taastada suhted vanematega. Naise tema sõnul olid vanemad hoolimatud ja vältisid neid. Psühholoogi vastuvõtule saabusid aga sõbralikud inimesed, kes muretsesid väga katkenud suhete pärast tütre perega. Oli ju ema vahepealne alkoholilembus tekitanud suhetesse emotsionaalse barjääri, mis siiani ületamata. Psühholoogi juures oli võimalik neist valusatest mälestustest rääkida, üksteisest paremini aru saada ning taastada igatsetud lähedus.

Jaani ja Age lugu:
konfliktne suhe

Vaadakem, kuidas saavad oma peresuhetega hakkama Jaan ja Age. Naine on kahe väikse lapsega kodus ja mees töötab tasuval kohal – kõik paistab olevat korras, aga miski nende elus siiski ei klapi. Nad on teineteisest eemaldunud, sageli ärritunud ja rahulolematud.

Selgus, et Jaan tuleb sageli hilja töölt ja tegeleb siis võimalikult palju lastega. Kui lapsed magama pandud, on ka endal juba uneaeg käes.

Reede õhtuti pakib pere asjad autosse ning sõidab maale Age vanemate juurde. Naine tunneb nende järele suurt igatsust, sest ema-isa on toredad ja sõbralikud inimesed. Pealegi pole tal praeguses elukohas kuigivõrd tuttavaid. Kodukohas on sõbrannad, pealegi oodatakse lapselapsi külla.

Aga Jaan? Talle on Age vanematekodu võõras koht, kus ta tunneb end üksildasena. Tal pole seal suurt midagi teha, samal ajal kui Age on hõivatud ema ja sõbrannadega ning lapsed on vanavanemate hoole all. Ja nii igal nädalavahetusel.

Kommentaar: Kui suhe päritoluperega on liiga lähedane, on paarisuhe konfliktne.

Eesti peredes näeb sageli ka olukorda, kus ühel abikaasal on vanematega väga tihe side, teisel on see aga katkenud. Näiteks elatakse ühe poole vanemate juures ning kogu elu määravad jõuliselt nende väärtused.

Enamasti ei mõelda, kuidas võiks selline kooselu mõjutada mehe ja naise omavahelisi suhteid. Pealegi – see pool, kes elab oma kodus, tunneb end ju hästi. Samal ajal võib teisel olla väga raske sobituda neisse suhetesse, isegi tubadesse, kus parasjagu elatakse. Ema ja isa vahel tekivad pinged, mis hakkavad mõjutama ka lapsi.

Mida teha?

Psühholoogi küsimuse peale, millal siis naine ja mees kahekesi on, selgus, et seda aega eriti polegi. “Kas siis peaks?” oli Age hämmeldunud. “Meil on ju minu vanemate pool nii tore.”

Päris uus tundus paarile mõte ka sellest, et aeg-ajalt on vaja olla vaid kahekesi, või siis neljakesi – vanemad oma lastega. Õnneks taipas Age kähku, et Jaan tunneb end tema lapsepõlvekodus üksildasena. Ja et kui nad nii jätkavad, eemalduvad nad teineteisest veelgi.

Ka Jaan ei osanud suhete jahenemise põhjust näha liiga tihedas suhtlemises Age vanematega. Pigem hindas Jaan plusse: lastel on maal hea, seal on värske õhk ja lehmapiim.

Ilmselt paneme meie, eestlased, sageli rohkem rõhku söögile kui hingele. Kui aga lapselt hiljem küsida, mis oli talle tähtis, vaevalt et sööki mainitakse.
Pärast arupidamist leidsid Jaan ja Age mitmeid võimalusi, kuidas edaspidi vaba aega veeta. Võib viia lapsed vanavanemate juurde ja jääda ise linna. Või jääda kõik neljakesi linna ning käia näiteks lõbustuspargis.

Ka üritasid nad nädala sees rohkem kahekesi olla ja palkasid õhtuste käikude ajaks lapsehoidja. Pärast seda olid mõlemad eluga tunduvalt rahulolevamad.
Aga kuidas on siis, kui kõik on hästi?

Harmooniline suhe:
kõike parasjagu

Uurides nende inimeste elu, kes raskustes hästi toime tulevad, selgub enamasti, et neil on hooliv side eelmise põlvega. Harmoonilises ja tasakaalus peres elavad noored koos lastega omaette, on eluväärtused selgeks mõelnud ning järgivad neid. Vanavanemad ei sekku ülemäära noorte ellu, kuid on sellega kursis. Ei tüüdata üksteist sagedaste külaskäikude, nõuannete, söögikompsu või kartulikoormaga, küll aga ollakse abiks, kui vaja ja võimalik. Ja tunnustatakse üksteise vajadusi, eriti vajadust privaatsuse järele.

Mida saan ise teha?

 

  • Hoian sidet oma vanematega, kuid elan ka oma elu. Ei lase vanematel liialt isiklikesse asjadesse sekkuda ega ka vastupidi. Kui vaja, aitan neid majanduslikult või emotsionaalselt.
  • Lahendan tülid ja arusaamatused oma vanemate, õdede ja vendadega.
  • Otsin eelmiste põlvedega lepitust ja andestan.
  • Vaatan aeg-ajalt lapsepõlvest kaasa saadud arusaamad, hoiakud ja suhtlemismustrid üle.
  • Räägin abikaasale sellest, mis on mulle tähtis ja kuidas ma end meie suhtes tunnen. Küsin ka abikaasalt, kuidas tema end tunneb ning mis on talle tähtis. Teeme koos oma suhetes muudatusi, nii et meil mõlemal oleks hea.

Kui meil on hea, on suure tõenäosusega hea ka meie lastel.

AGA MEIE OMA ELU?

“Meie pere kooselu vanematega sai alguse juhuse tahtel,” meenutab Mai 12 aastat ühe katuse all elamist.

“Olin just kõrgkooli lõpetamas ja ootasin last. Kohe pärast sünnitust jäin südamelihase põletikku ning sattusin neljaks kuuks haiglasse. Nii ei jäänud mehel muud üle, kui kolida koos imikuga väikelinna, kus mu tippjuhtidest vanemad elasid suures korteris.

Muidugi olin neile lõpmata tänulik. Ka pärast haiglast pääsemist oli jaksu vähevõitu ning kuna mees leidis samas linnas töö, oli asi otsustatud. Elasime koos kolm aastat, kuni saime korteri samasse majja. Vanemate mõjuväljas olime aga endiselt. Nad astusid iga päev läbi, aitasid lapsi hoida, tõid süüa.

Mu vanemad olid aktiivsed suhtlejad. Nemad otsustasid, kuhu nädalavahetuseks minna ja kellega läbi käia. Mis sai meil olla nende huvitava ja mitmekülgse tutvuskonna vastu. Mu meeski vaatas vanematele alt üles – tema peres selliseid huvisid polnud.

Kuid lisaks harivale ajaviitele olid meil ka kindlad tavad, näiteks sõitsime nädalavahetuseks vanemate tallu põllutöid tegema. Me ei mõelnud hetkekski, kui peenelt oli kõik korraldatud: üheks laupäevaks oli tellitud traktor, et saaks kartuleid panna, teisel jälle olid talgud. Ja kui sa proovisid kõrvale viilida või olid sul teised plaanid, kuulsid süüdistusi.

Aga vanematega ei saanud vaid tööd tehtud. Nendega koos käisime ka sugulastel külas ja reisimas, sest neil oli auto, meil mitte. See ei lasknud meie elul rutiinseks muutuda, kuid mehega kahekesi olemise aega ka ei jäänud. Ma isegi pelgasin sisimas seda – millest me räägiksime.

Nii möödusid esimesed kümme aastat märkamatult, kuni üks 80aastane pere-
sõber soovitas: noored, hakake ometi oma elu elama! See tuli kui välk selgest taevast. Hiljem, kui oleme mehega seda aega meenutanud, väitis ta, et hakkas juba õige varsti tajuma, kuidas temaga manipuleeritakse. Kui ta näiteks ei saanud ühisüritusest osa võtta, öeldi midagi sandisti. Samas tundis ta end justkui tänuvõlglasena – minu vanemad olid meid kõvasti aidanud. Selgus ka, et mu isa oli kasutanud minu teadmata mu sõprade teeneid ja see vihastas mind tõsiselt.

Siis juhtus, et jäin raskelt kopsupõletikku. Ootamatult paiskasid vanemad mehele näkku, et mina olevat haige seepärast, et meil polevat õiget armastust. Seda ma teadsin, et neile mu abielu ei meeldinud, aga mulle ei tulnud nad seda ütlema.

Õnnetuseks juhtusid vanemate ja mehe vahelist sõnavahetust kuulma ka lapsed. Neile oli tõeline löök, kuidas muidu nii sõbralik vanaisa süüdistab nende head isa. Pojal langes õppeedukus vaat et päevapealt.

Edasi polnud pikka mõtlemist – leidsime, et ainus mõistlik samm on tagasi Tallinna kolida.

Huvitav on see, et kui me vanematest eemaldusime, sattus samasse rolli mu vend. Kuid temal on veel keerulisem: isa tahab, et vend võtaks üle talupidamise, temal on aga oma töö ja pere, mille kõrvalt suurt aega ei jää.

Olen mõelnud, miks ma varem midagi ette ei võtnud. Ehk seepärast, et lapsena kasvatas mind põhiliselt vanaema, kuna tippjuhtidest vanemad olid tööga väga hõivatud. Kui ma viimaks vanemate juurde sain, püüdsin alateadlikult olla hea laps.”