Stress, haigused ja peresuhted. Pereteraapia

Ilmunud: Ajaleht “Kliinikumi Leht”, jaanuar 2004

 

”Me kõik oleme jumalad, loojad; osalised selle maailma loomisel. Me oleme kutsutud looma rõõmuga, energiliselt ja spontaanselt. Igaüks on looja oma valdkonnas. Looming ei ole laste, poeetide ja õpetlaste privileeg – igal inimesel on oma koht siin maailmas, niisugune koht, kus tema on looja ja kus ta teostab oma loomingut” (Jacob Levi Moreno, grupiteraapia ja psühhodraama rajaja).

 

Stressi otsene seos haigustega

Mis takistab meid olemast looja? Mis takistab rõõmuga ja energiliselt elamast? Üheks oluliseks teguriks on loomulikult halb tervis. Paljude haiguste kujunemisel on üheks olulisemaks lüliks stress, mis kurnab välja organismi jõuvarud. Stressi küüsi satume aga eelkõige seetõttu, et kas teadmatusest või oskamatusest ei rahulda me pikema aja jooksul oma vajadusi, ehk teisisõnu, ei hooli endast, ei hoolitse piisavalt oma keha ja vaimu eest. See omakorda toob kaasa rahulolematuse ja mitmesugused ebameeldivad vaevused stressi näol. Pikka aega kestev stress loob soodsa pinnase haiguste vallandumiseks.

Kahjuks asetab meie meditsiinisüsteem pearõhu stressist põhjustatud tervisehäirete, st tagajärgede ravimisele, palju vähem pööratakse tähelepanu haiguste ennetamisele ning patsiendi enda aktiivsele kaasamisele raviprotsessi. Tervisehäireid aitab vältida ning patsientidel kiiremini oma tervist taastada see, kui aidata inimestel aru saada konkreetsetest võimalustest oma tervise eest hoolitsemisel, õpetada inimesi olema enda ja teistega rohkem rahul ning selle tulemusena stressi vältima ja maandama. Minu tähelepanekute järgi õpetatakse patsiente liiga vähe endale ise abi andma või kui seda tehaksegi, siis mitte nii veenvalt ja arusaadavalt, kui oleks tarvilik. Ega praegune tervishoiuteenuste süsteem seda vist võimaldagi, lihtsalt aega ei ole ja patsiendiga rääkimine ei too eriti raha sisse. Ka patsientidel endil on lihtsam kasutada ravimeid kui püüda oma elu tervikuna ise paremaks muuta.

Kui meditsiinitöötajatel oleks endal selge ja kindel veendumus stressi ja paljude haiguse otsesest või kaudsest omavahelisest seosest ning oskus ja võimalus seda patsientidele selgitada, aitaks see vältida paljude haiguste tekkimist ning krooniliste haiguste kujunemist. Meditsiinil on siin rohkelt kasutamata võimalusi, et inimesi informeerida ja nende teadlikkust tõsta.

Olen ka tähele pannud, et meditsiinis tervikuna pannakse väga vähe rõhku patsiendi pere ja lähedaste toetusele. Haiguste ennetustöö ja paranemisprotsessi oluline osa on ka see, et patsiendi pereliikmed oleks hästi informeeritud oma haige pereliikme tervislikust seisundist ja ravi iseärasustest. Siis on nende abi talle palju tõhusam ja ka raviefekt on kergemini saavutatav ja see püsib kauem, vähem on vaja meditsiinilist sekkumist. Tänu sellele on siis ka vähem kroonilisi haigeid.

Inimesed, kes on teadlikud oma stressist, selle kahjulikust mõjust tervisele, oma vajadustest ja rahulolematusest, haigestuvad oluliselt vähem. Neil on suuremad võimalused midagi ette võtta, et stressi vähendada ja seeläbi ka oma tervist parandada. Rohkem haigestuvad need inimesed, kes oma stressist ning rahulolematusest teadlikud pole. Rahulolematus surutakse tihti kuhugi alateadvusse, lepitakse asjadega, millega tegelikult poleks põhjust leppida. Samuti ei osata ära tunda stressi tunnuseid – tihti aetakse need segamini haiguse tunnustega, st ei ole selge, kus lõpeb stressist ja algab haigusest põhjustatud ebamugavustunne (valud, väsimus jms). Sageli alahinnatakse ka stressist põhjustatud pikaajaliste vaevuste kahjulikku mõju tervisele. Missuguses organsüsteemis pikaajalise kahjustava stressi toel häire just tekib, on juba igal inimesel individuaalne, seotud muude teguritega (pärilikkus jne). Samas, kui inimene ka on teadlik oma stressist, kuid ei oska olukorra parandamiseks midagi ette võtta, on sellest siiski vähe abi. Peale kirjeldatud mehhanismi teadvustamise on vaja tunda ka stressiga toimetuleku mooduseid ning osata oma eluprobleeme efektiivselt lahendada, et enam mitte haigestuda või kiiremini terveks saada. Väga suur osa stressitekitavatest eluprobleemidest pärineb meie patsientidel häiritud ja kahjustunud peresuhetest.

Pereteraapia

on üheks võimaluseks, kuidas arst saab oma patsiente teavitada tervist kahjustavatest teguritest, analüüsida ja arutada neid nii patsiendi kui ka tema pereliikmetega. Kui patsiendi suhted oma pereliikmete jt lähedastega on korras, siis aitab see suurel määral ka haigusi püsivalt ennetada. Pereteraapiat rakendatakse arenenud maailmas juba üle 50 aasta; eriti suurt edu on saavutatud psühhiaatriliste ja psühhosomaatiliste haiguste ravimisel nii täiskasvanutel kui ka lastel. Eestis lõpetasid esimesed spetsialistid pereteraapiaalase koolituse 1994. aastal. Praegu on Eestis 26 Eesti Pereteraapia Ühingu poolt sertifitseeritud pereterapeuti. Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus ning Tallinnas Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus on pereteraapia haiguste ravimisel kasutusel alates 1996. aastast. Kliinikumis töötab käesoleval hetkel 6 vastava ettevalmistuse saanud pereterapeuti.

Pereteraapia tähtsaimaks komponendiks on terapeudi regulaarselt toimuvad vestlused patsiendi ja tema pereliikmetega, mille eesmärgiks on:

  • aidata pereliikmetel paremini aru saada patsiendi haigusest ja ravi iseärasustest;
  • toetada peret ühe pereliikme haigestumisega seotud probleemide lahendamisel;
  • aidata välja selgitada ja lahendada pingeolukordi peresuhetes, mis võivad patsiendi tervisele kahjustavalt mõjuda;
  • aidata pereliikmetel üksteist paremini mõista ja suhelda nii, et kõikidel pereliikmetel oleks vähem pingeid ja probleeme.

Pereteraapia toimub regulaarsete (1 kord nädalas kuni 1 kord kuus) vestlustena pereterapeudi juhendamisel patsiendi ja tema lähedaste vahel. Võimalusel osaleb vestluses ka patsiendi raviarst. Üks raviseanss kestab keskmiselt 1,5 tundi. Ravi võib kesta 3 kuust kuni ühe aastani; see algab juba patsiendi haiglasviibimise ajal ning kestab edasi ambulatoorselt. Pereteraapiat võivad saada ka ambulatoorselt arsti poole pöördunud haiged. Patsiendi pereteraapiasse suunamise otsustab tema ravimeeskond koostöös pereterapeudiga, arvesse võetakse muidugi ka patsiendi ja tema pereliikmete soove.

Maailmapraktika ja uurimistulemused on näidanud, et pereteraapia rakendamine lisaks ravimite kasutamisele jm raviviisidele annab järgmisi tulemusi:

  • pikenevad haigushoogude vahelised perioodid;
  • ravimeid on võimalik kasutada vähem ja väiksemates annustes;
  • suureneb patsientide stressitaluvus ja eluga toimetulekuvõime, paraneb elukvaliteet;
  • paljud patsiendid ei vaja edaspidi pikema aja jooksul ei haiglaravi ega ravimeid.

Meie aastatepikkune kogemus pereteraapia rakendamisest psühhiaatriakliinikus, eriti esmaste psühhooside ravis, kinnitab sama. Patsiendid paranevad kiiremini ja raviefekt on püsiv, kuna teraapia käigus vähenevad oluliselt keerulistest peresuhetest tingitud pinged, pereliikmed oskavad üksteist paremini mõista ja toetada. Seega on neile kõigile loodud eeldused olla tõeliselt rõõmus ja energiline looja oma maailmas.

Niisiis võib pereteraapia laialdast rakendamist tervishoius käsitleda kui olulist ravikulude kokkuhoiuallikat. Mujal maailmas tehtud vastavad arvutused tõestavad veenvalt, et tervikuna on küllaltki töömahuka ja pikaajalise pereteraapia kasutamine ühiskonnale oluliselt odavam kui kinni maksta krooniliste haigete elust ja tööprotsessist väljalangemisest tingitud kahjud ja aastaid kestev ravimine kallite ravimitega. Ökonoomne ja kokkuhoidlik majandamine on ka Eesti tervishoius kuum päevateema.

KIIRA JÄRV,
psühhiaatriakliiniku kliiniline psühholoog,
pereterapeut