Kuhu kadus armastus?

Ilmunud: Eesti Naine, 5. november 2002

Autor: Inkari Lindve

 

Armastus, kirg ja igatsus kuuluvad Aile arvates vaid muinasjuttudesse ja filmidesse. Seepärast väidab ta muretult, et ei armasta oma meest, kuid elab temaga kindlasti elu lõpuni.

 

Aile (36) lugu võib esmapilgul näida tüüpiline, kuid siiski ka eriline. Noored tutvusid, armusid, abiellusid, said kaks last ja elavad oma igapäevaelu. Ainult et armastus läks vahepeal kaduma.

Miks ma elan mehega, keda ma ei armasta, küsib Aile endalt nüüd, kui täitub kolmeteistkümnes abieluaasta. Abielu pole kunagi tants roosidel, teab oma teise austajaga paari läinud naine. Samas õhkab ta romantilisi filme vaadates, et küll oleks ilus, kui armastus kestaks ka kümne, kahekümne, kolmekümne aasta pärast.

Viriseda ei tohi!

Abielulahutus näib Ailele mõeldamatu – pole ju põhjust. Ja ilmselt polekski keegi tema mehest parem. Või kui on, siis ei sobi Aile temale.

“Mehed on kõik ühesugused. Milleks viriseda ja norida,” arutleb naine. “See ei vii edasi.”

Ta loetleb mehe positiivseid omadusi: ei joo, ei vaata võõraid naisi, ei ole vägivaldne, ei kuluta raha enda peale. Siis ohkab ja lisab, et ega eriti teeni ka.

Aile elab enda sõnul väga kiiret elu: käib pooleteise kohaga tööl, hoolitseb kahe lapse eest, sõidutab vanemat trenni ja keeletundi, nooremat viib ravivõimlemisse ja lilleseadesse. Teeb süüa ja peseb pesu.

Ühtlasi kuulub tema kohustuste hulka aiamaal kartuli ja muu juurvilja kasvatamine, õunte-ploomide-marjade korjamine ja sissetegemine.

Kui mees viis uue teki abieluvoodist töökotta, tundis Aile küll hinges kibedust, kuid ostis kasutatud asjade poest järgmise. Mehele etteheiteid ei teinud. Vähemalt kasutab ta kaunist eset töö hõlbustamiseks (seda on hea betoonpõrandale külje alla panna), mitte võõra naise soojendamiseks!

Aile tahaks tunda mehe hoolitsust. Sünnipäevaks saab ta küll alati kalli ja suure lillekimbu, sest firmajuhil on temaga samal ajal sünnipäev ning töökotta jäänud lilled toob Aile mees siis koju. “Kuidagi alandav oli alguses saada võõraid lilli, nüüd olen harjunud,” lausub naine vaikselt.

Loodus ei salli tühja kohta?

Aile peab ennast ellujääjaks: sünnitamas käis mõlemal korral üksi ning kui peaks tulema veel lapsi, ei kujuta ta ette, et läheb koos mehega. Üürikiitungid ja ajalehed tulevad naise nimele. Kord tegi mehe sõber seltskonnas nalja, rõhutades, et perekonnapea on see, kelle nimele käivad ajalehed. Siis Aile küll muigas salaja, kuid mees ei teinud väljagi.

Kord kolleegidega Soomes õppereisil käies vedasid nood Aile peaaegu vägisi restorani tantsima. Seal kohtus ta lahutatud mehega, kes näis otsekui muinasjutuprints: tugev ja samas ka õrn, rääkis oma pojast suure armastusega ning käitus üldse harjumatult viisakalt naise jaoks, kes kodus on pesumasina ja aiamaal hobuse eest.

“Tal poleks olnud midagi selle vastu, kui oleksin hommikul tema kõrval ärganud, kuid sellised suhted pole minu jaoks,” kinnitab Aile. “Ma võin mõne meelest olla imelik, kuid üheöösuhet ma endale ei luba. Mõni ilus armumine on olnud, kuid täiesti salajane ja ühepoolne.”

Kord oli ta armunud mehesse, kel tõeline naistemehe kuulsus. Temaga käis Aile korra söömas. Ja jalutamas. “See oli imeline!” õhkab ta kaks aastat hiljem ja õrn puna tuleb palgeile. Nad käisid mere ääres, rääkisid ajaloost ja kirjandusest – midagi sellist polnud Aile varem kogenud. Ta tundis ennast vabana, julges rääkida oma kõige salajasematest soovidest ja unistustest. Ta soovis väikest verandat, kuhu paigutada eksootilisi taimi ning kus saaks teha käsitööd ja lugeda raamatuid. Abikaasa oli niisuguse soovi peale kohmanud, et ei maksa ikka tehnikaajastul aadlipreilit mängida, parem õppigu naine raamatupidamine selgeks. Kuid Esko ei naernud teda välja, vaid pidas väga põnevaks, et naisel on nii konkreetne ja tema sõnul kergesti teostatav unistus.

Just Esko kõrval tundis Aile end ilusa, naiseliku, ihaldusväärsena. “Mulle on alati meeldinud loodus, romantilised jalutuskäigud, kus positiivseid emotsioone lausa sajab kaela, neid pole vaja otsida ega kunstlikult tekitada,” selgitab naine. “Kuid minu mees eelistab mängida arvutimänge, kui ta just töökojas ei külita,” lisab ta hoolega varjatud kibedusnoodiga hääles.

Siiski ei usu Aile, et rõõm, mida ta koges Eskoga, kestaks kauem kui mõne nädala või mõne kuu. Ta ei usu armastust, seepärast on nõus elama ka ilma selleta.

Aile vaatab kella, istub turtsuvasse autosse ja sõidab pojale trenni vastu.

Kommenteerib psühholoog Kiira Järv:

Mõned teadlased on leidnud, et armumine on pelgalt biokeemiline protsess, mis suhte arenedes teiseneb hoolimiseks, lugupidamiseks, sõpruseks. Armastuse algus, see romantiline seisund, mille järele inimese hing ikka ja jälle igatseb, erineb sellest, mis tuleb edasi. Ainult juhul, kui aeg jääb seisma ja inimesed üldse ei muutu, võib esialgne tunne kesta.

Kui pärast armumist saabub argipäev, hakatakse elama lapsepõlvekodust kaasa antud mudelite järgi. Sageli on partnerite mudelid erinevad, ning see toob kaasa palju pingeid ja probleeme. Armastuse püsimisele on abielu see etapp suur katsumus. Läbirääkimiste teemasid jätkub pikaks ajaks, enne kui kõik erimeelsused saavad selgeks kõneldud.

Paljuski sõltub õnnelik olemine ja ka armastamine sellest, kuidas me mingisse olukorda suhtume ja millele tähelepanu pöörame. Olen oma töös kogenud, et partnerist mõeldes osatakse loetleda negatiivset, kuid positiivse poole pealt jäädakse vastus võlgu. Sageli oodatakse partnerilt enneolematut, kuid ka omadused, mida Aile loetleb oma mehe juures, pole väheväärtuslikud. Rahumeelne partner, kes ei sõltu, kellel on oma huvid, kes käib tööl. Sageli armastatakse ettekujutust partnerist, Ailele aga paistavad olevat selged nii plussid kui miinused.

Kas Aile tõesti ei armasta oma meest? Suhe ei püsiks, kui partnerite vahel poleks üldse positiivset sidet. Näib, et ta hoolib oma mehest sellisena nagu too on – ja see on ju tase, mille poole püüelda.

Kahjuks kinnitab Aile oma mehe suhteliselt süüdimatut käitumist, kui ei räägi abikaasale, mis teda häirib ja mis teeb haiget (näiteks see teki äraviimise lugu). Naine on võtnud endale ise suure koormuse ja vastutuse nii tööl kui kodus. Tavaliselt ei hakka teine inimene kelleltki vägisi kohustusi ja vastutust endale haarama. Kui vastutust ei anta, on seda väga raske võtta. Mõnes peres toimub pidev võitlus võimu pärast (võimu omamine tähendab ka vastutamist ja vastupidi). On aga peresid, kus vastutus (ja seega võim) on kindlalt ühe inimese käes, nagu tundub olevat Aile loos. Sellise pika kooselu jooksul on partner tõenäoliselt ammu loobunud oma võimu ja vastutusala pärast võitlemisest, kui ta seda üldse kunagi teha on osanud.

Võõras mees, kellega Aile restoranis kohtus, ei teadnud, et tegemist on töörabajaga. Kuna temas nähti argipäevas varjatud külgi, tundis ka Aile end teisena, naiseliku ja hurmavana. Need küljed on Ailes ju olemas, aga argipäeva rollid ei võimalda neil igapäevaelus mõjule pääseda.

Aile võiks mõelda, kas ta ikka tõesti tahab leppida oma olukorraga, elades koos mehega, keda väidab mitte armastavat. Ehk võiks ta siiski proovida seda suhet muuta. Kui partnerit ei teavitata rahulolematusest, pole ka lootust, et miski hakkaks soovitud suunas muutuma. Pole aus elada, olles rahulolematu ja sellest mitte märku anda. Näägutamisest ja torisemisest pole kasu, see tekitab partneris vaid trotsi ja vastupanu, alandab tema enesehinnangut ega tekita mingit tahtmist oma käitumist muuta. Asjad tuleb rahulikult selgeks rääkida.

Rahulolematuse kogunemine ei tule kasuks ka peres kasvavatele lastele. Lapsed tunnetavad, kas vanemad on õnnelikud ja kas peres on armastust. Armastuseta ei kasva kergesti tublid ja toimetulevad lapsed.

Kui kõik on läbi proovitud (iseendasse vaadatud, läbirääkimised peetud) ja pole suudetud teineteise vajadusi mõista ega leida ühist keelt, alles siis võib alla anda. Oma igapäevatöös kogen siiski küllalt sageli, et rahulolematus ja tülid abielus ei tähenda, et armastus on otsas, vaid partnerid ei oska seda teineteisele kinkida ega vastu võtta. See on aga asi, mida saab õppida.