Kes kaotada ei mõista, see võitu ei näe

Ilmunud: Ajakiri “Pere ja Kodu” 24. aprill 2001

 

Laste mängus pole võidud ja kaotused lihtsalt meelelahutuse osa, vaid õppetükk, mis aitab suureks saada.

 

Kui nelja-aastane Emma kodustega täringumänge mängis, teadsid kõik, milline peab olema võitjate järjekord. Kõigepealt Emma, siis isa või ema. Õde-venda tulid alles viimases järjekorras. Kui nii ei läinud, tõusis tüli taevani, nupud lendasid mängulaualt igasse ilmakaarde.

Tuleb tuttav ette? Väidavad ju uuringudki, et kaotusest tingitud pettumusega on kõige raskem toime tulla just eelkooliealistel. Kuidas siis õpetada pesamuna kaotusega leppima ja nõustuma, et vahel võivad võita ka teised?

“Oma last õnnetu või vihasena näha on valus igal lapsevanemal. Loomulik on ka soov aidata lapsel vältida olukordi, kus tal kõik ei õnnestu,” mõistab psühholoog Kiira Järv. Ometi on kaotus sama loomulik elu osa nagu võitki. Ja vanema ülesanne on aidata lapsel eakohaste katsumustega kohaneda.

Vahel, kui kaotus oli silmaga näha, proovis Emma sohki teha. “Ju siis on eelnev kogemus last õpetanud, et ebaõnnestuda ei tohi,” oletab Järv. Ja eks täiskasvanudki taha vahel nihverdada.

Laps peab mõistma, et ebaausat partnerit mängu ei võeta. Ei nüüd ega edaspidi. Ja et need reeglid kehtivad juba lapseeas.

Mäng peaks olema lapsele jõukohane, nii et ta ka ise vahel ausalt võidab, mitte et lastakse meelega võita. Päris õpetlik on “Tsirkus”, kus võit on õnneasi ja lubab lapsel kogeda, et kõik pole elus alati enda teha.

Võidujanu pingestab

Kui Emma kasvas, pidi ema nii mõnigi kord tütre õpiindu kammitsema, sest viite tagaajamine hakkas tervise peale. Tüdruk istus koolivihikute taga poole ööni ja pani äratuskella enne teisi helisema, et hommikul veel inglise keele sõnu üle korrata. Hinnaalandusest polnud juttugi – kui õppida, siis viitele. Kui võistlus, siis esikoht. Hea enesetunde andis ainult parim tulemus.

“Kui laps kogeb, et kaotus toob kaasa tema halvustamise, püüab ta seda iga hinna eest vältida,” räägib Järv. Sellisest lapsest kasvab sageli kõrgenenud eduvajadusega inimene, kellele võit on eesmärk omaette.

Kui latt on liiga kõrge, võib laps viimaks käega lüüa, tundes, et niikuinii ei saa hakkama, hoiatab Järv. Vanem võiks oma last julgustada võimete piires hakkama saama.

Ent lapse arengule võivad mõju avaldada ka nn peremüüdid. Näiteks rõhutavad kodused: “Sa oled täpselt nagu onu Ants, ei saanud temagi millegagi hakkama.” Nii kirjutatakse lapsele elulugu ette juba enne, kui ta saab end üldse proovidagi.

Sünnijärjekord mõjutab

Laste suhtumine kaotusse või võitu võib oleneda ka sünnijärjekorrast. Psühholoog on päri, et nooremate seis ongi ebavõrdne. Kuidas ka ei pinguta, vanematele õdedele-vendadele kõiges järele ei jõua.

Kiira Järv räägib oma tütrest: “Meie peres, kus väärtustatakse õpiedu ja teadushuvi, polnud tütar vanemast vennast vähem andekas, kuigi hinded seda ei peegeldanud. Tal olid lihtsalt teistsugused anded. Läks aega, enne kui ta õppis nägema oma võimeid ja neid hindama. Palju abi oli sellest, et just isa kinnitas tütrele tema väärtusi ja erilisust.”

Lapsepõlv koolitab inimeses võimet võtta või vältida riski. Küllap on paljud märganud, et nende klassi pahadest poistest on saanud tihti edukad juhid. Ehk seepärast, et nad ei kartnud midagi proovimata jätta.

“Nägin ühest koolimajast mööda minnes väikseid poisse, kes koledaid pauke tegid,” räägib Kiira Järv ja tunnistab, et väikeste meeste jõumäng oli talle väga vastumeelt. “Oi kuidas oleks tahtnud nad korrale kutsuda!” muigab psühholoog. “Siis aga taipasin, et see ju ongi nende võimalus end proovida. Meie aga püüame õpetada: ela vaikselt ja väikselt. Ja veidi aja pärast imestame, miks nad hakkama ei saa.”

Hea ülekaalus

Teismelises Emmas vaheldus kaks olekut – võit ja kaotus, õnn ja must masendus. Kus on piir, mil kaotusi koguneb liiast? Psühholoogi meelest on asi üle piiri läinud siis, kui laps on sügavalt õnnetu saamata jäänud esikoha pärast. Vanem peaks selgitama, et see ebaõnnestumine pole seotud lapse isiku kui tervikuga, et ta on vanemate hoolt ja armastust väärt ka ilma selle esikohata. Lapse arvepidamine on sassis, kui ta märkab ainult endast paremaid ega vaata seljataha – kellest tema parem on.

Laps peaks kuulma enda kohta rohkem häid kui halbu teateid, arvab Järv. Kui vanem on lapsega pidevalt rahulolematu (et temast ikka “õige inimene” saaks, tuleb ju vigadele hoolega tähelepanu juhtida!), külvab see lapsesse ebakindlust ja süvendab tunnet, et ta ei suuda midagi hästi teha. Et vanemate armastust pälvida, tulebki siis aina pingutada, et viied ja esikohad oleks ette näidata.
Ohtlik on ka varjatud rahulolematus – me justkui kiidaksime, aga võtame samas tagasi. Ütleme küll: tubli, et sa viie said. Aga lisame kohe: miks ikkagi miinusega?

Kasu pole ka liiga üldisest kiitusest: oled sina vast tubli poiss! Tunnustada tuleb konkreetse teo eest. Last võiks kiita näiteks nii: “Hea, et märkasid täna õuest tulles porised kummikud ise esikus ära võtta. Mul on nii palju kergem, ei peagi põrandat pesema hakkama. Saan hoopis natuke puhata.” Kindlasti ei maksaks häid tegusid kolm päeva koguda, et siis kiidusõnad viimaks välja öelda.

Unistused viivad edasi

Kas sagedased lüüasaamised mõjutavad ka lapse tulevikku või ta unistusi? “Kindlasti ja üsna otseselt. Mida rohkem lüüasaamisi lapsepõlves, seda madalam enesehinnang täiskasvanueas, ka eluga toimetulekuvõime on sel puhul piiratud. Inimene ei julge eriti tulevikku vaadatagi, kõrgemate sihtide seadmisest rääkimata. Samas on nii, et kui vanematel pole sihte või unistusi, ei pruugi neid tekkida ka lapses,” räägib Järv. Unistused viivad edasi, isegi kui kõik laevad ei jõua randa.

Laps, keda kammitseb pidev hirm kaotada, julgeb vähem riskida. Kui ta siiski riskib, võib see sageli ka ebaõnnestuda, sest ärevus segab plaanide ellu viimist. Ja enesehinnang saab taas hoobi. Laps hakkab vältima iga ettevõtmist, kus on võimalus äpardumiseks. Ta küll ei kaota, kuid ei võida samuti. Selline kole elu võib kesta täiskasvanueani, mil vigade parandust aitab teha psühhoteraapia.
Kui lapse suhtumine endasse on positiivne, siis kaotused teda ei heiduta ja temast saab suurema tõenäosusega võitja.

 

Erika Salumäe: “Olin jonnakas.”

Kuidas on teid mõjutanud lapsepõlve kaotused ja võidud?

Ise ma küll ei mäleta, aga mulle on räägitud, et olin juba pisikesest peast hakkaja ja aktiivne. Kooliski tahtsin olla ikka esirollis. Aga ega ma kaotades ka hullusti nutnud. Olin selline jonnakas: kui kohe oma tahtmist ei saanud, proovisin uuesti. Või asusin trotsist midagi muud tegema, et siis sellega hästi hakkama saada.

Ma ei mõtle oma kaotustele kibedusega. Kaotustest võite tegema õpetas mind kindlasti tippsport ja mu treener Leonov. Just nägema, et iga kaotus on millegi jaoks hea.

Praegu võtan vastuseise rohkem mõistusega ja oskan ka kõrvale astuda. Peaga ma enam vastu müüri ei jookse ega ürita mõttetut asja lõpuni viia. Muidugi, loomus – iga hinna eest võita – on jäänud. Aga ma olen saanud targemaks ja tean, kuidas seda teha.

Tuttavaid omadusi näen oma lapseski – iga hinna eest klots kokku panna või liumäest esimesena alla lasta. Ta nägu venib kohe naerule, kui on saanud millegi otsa ronida või midagi ise teha. Tema kaotusejonnist püüan jagu saada nii, et juhin tähelepanu mujale.

 

Kuidas aidata lapsel kaotustega leppida?

  • Kui laps tahab võita sohiga, selgitage elureegleid.
  • Jälgige, et mäng oleks lapsele jõukohane, nii et ta saaks ka ausalt võita.
  • Jälgige, et võidu tagaajamine ei läheks liiale. Laps ei tohi arvata, nagu poleks ta võiduta midagi väärt.
  • Kiitke konkreetse teo eest, vältige umbmäärast kiitust.
  • Julgustage ja toetage lapse unistusi. See tiivustab võitma.
  • Seletage, et kaotused on sama loomulik elu osa nagu võitki.
  • Tunnistage, et ka lapse kaotused on teile tähtsad. Ärge kunagi öelge “See pole üldse oluline” – teie lapsele on see oluline. Öelge parem: “Mul on kahju, et nii läks.”
  • Kallistage last, kui ta kaotab, ja olge tema vastu tähelepanelik, ükskõik kui suure lapsega ka tegu poleks. Sisimas tunneb ta end kaheaastasena ja vajab teie toetust.
  • Rääkige lapsele oma pettumustest, ebaõnnestumistest, kuid lisage, et sellega kaasnes ka midagi head. Pole mõtet öelda: “Sellest, mis juhtus, ei saanud ma elu lõpuni üle.” Valige näited, mis aitaksid teie lapsel kaotusest üle saada, mitte sellised, mis võtavad viimasegi lootuse.

Allikas: M. Elliotti raamat “501 moodust olla parem lapsevanem”