Laste nimel?

Ilmunud: Ajaleht “Eesti Päevaleht” 18. aprill 1997

Autor: Vallo Nuust

 

Abielulahutuse puhul on valusaimaks mureks, mis saab lastest.

“Ta on ju poolikust perest,” öeldakse teadjalt, kui teismeline koolis korda rikub. “Ta on ju isata kasvanud,” peetakse loomulikuks, kui teised omaealised poissi tõrjuvad.


Erinevast soost, erineva vanuse ja abielukogemusega inimesed vastasid küsimusele, kas on asju, mille nimel tasuks sisuliselt purunenud abielu koos hoida, väga vastakalt. ühed uskusid, et lapse nimel tuleb pingutada, teised arvasid, et pingestatud pereelu mõjub lapsele lahusolekust pärssivamalt.

Psühholoog Kiira Järv on veendunud, et kodu, kus on tülid ja konfliktid, ei suuda mingil juhul rahuldada lapse vajadust turvalisuse järele. Turvalisus on aga lapsele elementaarsete materiaalsete ja füüsiliste vajaduste, soojuse, toetuse ja lugupidamise kõrval kõige tähtsamaks.

“Vanemad on tihti naiivsed, arvates, et lapsed ei tea, millised on nende omavahelised suhted,” räägib psühholoog. “Ometi tajuvad lapsed peresisest õhustikku väga hästi. Kui see on ebanormaalne, kaob neil kindlustunne ja tekib hirm homse päeva ees.” Pole teada, millal võib jälle tüli puhkeda, millal üks vanematest taas ära läheb ja kas ning millal ta tagasi tuleb.

Sellises õhustikus on lapsel raske rahuldada kuuluvuse vajadust, leida lähedust, soojust ja mõistmist. Vanematel on oma keerulises suhtes iseendaga nii palju tegemist, et rahuldatakse vaid lapse elementaarsed vajadused: antakse talle süüa, pannakse magama, ostetakse asjad. Turvalisust pole ju endalgi.

Näitena toob Kiira Järv Thomas Gordoni “täis tassi” teooria. Kui vanema tass pole täis, siis ei jätku sealt ka lapsele. Pingestatud abielusuhtes ei saa lapse vajadused rahuldatud, tema eneseusaldus langeb ja ta on nii mõnigi kord varmas süüd enda peale võtma. Vanemad ei tea, et tihti peab laps nende tülide põhjuseks oma halba õpiedukust või sõnakuulmatust. Niimoodi enda kanda võetud olematud süüd mõjuvad aga lapsele väga rusuvalt.

Psühholoog on veendunud, et kui suhteid pole võimalik korrastada, tuleb lahutada. “Ka lapsed peavad elama elu sellisena, nagu see on. Abielu ja lahutus on siiski täiskasvanute omavahelised mängud ja puudutavad eelkõige neid. Ei isad ega emad kao ju maailmast ainult selle tõttu, et lahutatakse ja ka edaspidi ei pea kumbki vanematest lapse eest üksinda hoolitsema.”

Kiira Järv peab normaalseks, et lahutuse järel suhtleb laps eraldi emaga ja isaga. Endist abikaasat peaks oma laste vanemana aktsepteerima. “Ta on niisugune, nagu ta on ja kuigi teie suhe ei sobinud, ei tohi te takistada tema suhet lastega. Isa ja ema annavad kumbki lastele midagi sellist, mida teine ei suuda ja lastele on seda vaja.”